Paldiski ajalooline merekooli hoone, oktoober 2009Paldiski jaamahoone (2013)Amandus Adamsoni ateljeePaldiski Püha Georgi õigeusu kirikPaldiski Nikolai kirikBaltiiski Port, Pakri (1840)
Paldiski (aastani 1933Baltiski) onlinn Harju maakonnasLääne-Harju vallas. Ajalooline rootsi päritolu nimi onRågervik.
Alates2017. aasta haldusreformist on Paldiskivallasisene linn. Pärast Venemaa sõjaväe lahkumist Paldiskist kuulus see aastatel 1994–1996 linnaosanaKeila linna koosseisu. Aastatel 1996–2017 oli Paldiski linna staatuses iseseisev kohaliku omavalitsuse üksus.
2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli Paldiski elanikest venelasi 53,4%, eestlasi 32,8% ja muid rahvusi 13,7%. 2000. aasta rahvaloenduse andmetel oli Paldiski elanikestvenelasi 52,19%,eestlasi 29,66% ja muid rahvusi 18,85%. 1989. aastal moodustasid eestlased Paldiski elanikest 2,4%.
Muistse asustuse jäljed on Paldiski ümbruses olemas juba1. aastatuhandest.
17. sajandil ehitasid rootslased sinna sadama nimega Rogerwiek või Rågervik. Pärast Eestimaa vallutamistPõhjasõjas 1710. aastal ja rahulepingu sõlmimist Rootsiga alustas Vene keiserPeeter I 1718. aastal kindlustatud süvasadama jalainemurdjate ehitust, mis aga tema surmaga katkes.Pakri poolsaarele ehitatiPeetri kindluse hoone,kasarmud, linna garnisoni ohvitseridele majad ja majandushooned, sõjaväeasula, laevatehas ja tsaari maja. Ehitasid sõdurid, kohalikud elanikud ja sunnitöölised.[6]
Vene valitsejaist käisid peale Peeter I Paldiskis kaJelizaveta Petrovna 1746.,Katariina II 1764. jaNikolai II 1912. aastal. Jelizaveta Petrovna valitsusajal ehitused lõpetati ja 1762. aastast alates hakkas asula vene keeles kandma nime Baltiiski Port (Балтийский Порт), eestikeelses tõlkes 'Balti sadam'.Pakri lahel oli teiste võimalike sadamakohtade ees kolm suurt eelist: ta on praktiliselt jäävaba, väga sügav (oluline suurte sõjalaevade jaoks) ning kaitstud tormide eestPakri saartega.[7] Aastal 1783 sai sadama juures olev asula linnaõigused. Linna juhtisfoogtikohus.
1763. aastal määratiLäänemere sadamate peadirektoriks krahvBurchard Christoph von Münnich, kes kontrollis arengus seisma jäänudTallinna sadama seisukorda. Kuni selle ajani oliTallinna sõjasadama asutamisel põhirõhk Peeter I soovi arvestades Paldiski suunal, kus oli laevastikule tormide eest varjumiseks soodsam kliima. Tallinna sadama olukorda arutanud komisjon otsustaski rakendada kõik jõud ja vahendid uute kivipulvärkidega sadama rajamiseks Tallinna, säilitades seejuures Paldiski kohana, kuhu laevad saaksid tormi eest pakku minna. Tallinna sadam tuli ehitadaJohann Ludwig Luberas von Potti projekti järgi endisest lääne poole ning mahutama pidi ta 10liinilaeva, 10fregatti ja mõned väiksemad laevad. Sadamamüüride kõrguseks nähti ette 19 jalga (umbes 5,8 m) veepinnast.
Vene-Rootsi sõjas (1788–1790) 17. märtsini (6. märts vkj) 1790 väike Rootsi eskaader (fregatidJarramas jaUlla Fersen ningkutterprikkHusar) tungis kaptenOlof Rudolf Cederströmi (1764–1833) juhtimisel Paldiski sadamasse.[9] Laevadelt maabus varahommikul umbes 50–60-meheline (teistel andmetel 110 meest[10]) dessant, mis hävitas sadamas olevad varusid, rikkus sadamakindlustistes olevaid suurtükke, põletas maha 400mastipuud ja lahkus enne, kui kohale jõudis maavägi Tallinnast. Paldiski garnisoni komandant de Roberty anti sõjakohtu alla, kuidKatariina II andis talle siiski armu.
Venemaa keisri Nikolai II ja Saksamaa keisri Wilhelm II kohtumine Paldiskis 4.–5. juulil 1912. Esireas vasakult Wilhelm II, Nikolai II, prints Adalbert (Nikolai II seljataga), riigikantsler Bethmann-Hollweg
5. juulil 1912 toimusLäänemerel ajalooline kohtumine[11] Vene keisri ja Saksa keisri vahel.Wilhelm II jõudis jahilSMY Hohenzollern II sõjalaevaMoltke saatel Paldiskireidile.Nikolai II vastu tulnud jahilŠtandart peeti lõuna 50 inimesele ja läbirääkimised poliitilisest olukorrast Euroopas, mis siiski ei mänginud hiljem rolliEsimese maailmasõja ära hoidmisel. Paldiskis võttis Wilhelm II vastuViiburi polgu – mille patroon ta oli – paraadi.[12]
1910. aastal allutati Paldiski kindlus Venemaa meredepartemangule.Esimese maailmasõja ajal paiknesid Paldiskis kui manööverbaasis väeosad, mis tagasid Venemaa Põhjarinde12. armee jaBalti laevastiku mereväe tegevuse ohutust.
Vabadussõja ajal asusid Paldiskis Traalimise Ekspeditsioon (hilisemTraalerite Divisjon) jaTankide Klass. Alates 1921. aastast viibisid suviti Paldiskis soomusrongid, tehes linnalähedastel laskeplatsidel laskeharjutusi.
1933. aastal nimetati Baltiski ümber Paldiskiks. Alates 1. maist 1938 oli Paldiskikolmanda astme linn. 1939. aasta kevadel olid linna uute nimedena kaalumisel Paeneeme ja Pakre[13] 1939. aasta septembris valis linnavolikogu linna uueks nimeks Lahe.
Paldiski sõjamerebaas (Paldiski SMB) moodustati 1940. aasta jaanuaris. Baasi ülem oli1. järgu kaptenStepan Grigorjevitš Kutšerov, baasi koosseisus:30. allveelaevade brigaad; 3.miiniristlejate divisjoni eskardon; 3.torpeedokaatritedivisjon; Paldiski veerajooni valve; PSMB kaldakaitse; õhutõrjebaasid ja tugiteenistused. 1940. aastal viidi PSMB üksused üle Tallinna, kuna Paldiski väikelinnas puudus sellise sõjalise kontingendi jaoks infrastruktuur (kütus, remondivõimalused, elamud isikkoosseisule jne). Puuduste likvideerimiseks ja sõjamerejõududele vajaliku materiaaltehnilise baasi loomiseks asutatiPunalipulise Balti laevastiku (PBL) ülema asetäitja ehituse alal ametikoht. Ehitustööde teostamiseks Eestis asutati ka spetsiaalsed ehitusosakonnad ja nende liiniallosakonnad. Eestis tegutsenud 1. ehitusosakonna ülem oli A. Jevstignejev ja peainsener А. Kuzmin. Paldiski piirkonnas läbiviidavate ehitustööde teostamiseks aga spetsialiseeritud ehitusettevõte 01 (особое линейное строительство 01), ülem N. Zagvozdkin, peainsener S. Kalašnikov. Ehitustegevuse tulemused olid aga tagasihoidlikud ja 1940. aasta maiks oli ette valmistatud ainult neli kasarmuelamut, kus igas kohta 326 inimesele, leivatehas ja neliarteesia kaevu. Paldiski SMBTallinna SMB koosseisus tegutses kuni 1940. aastajuunipöördeni, pärast Eesti annekteerimist muudeti Tallinn Punalipulise Balti laevastiku peabaasiks ja Paldiski SMB likvideeriti 6. septembril 1940.[14]
1939. aasta sügisel alustas ka PBL PSMB kaitsepiirkonnas kindlustusehitiste ehitamist, kaitsepiirkonna (Balti laevastiku Läänemere rajooni rannakaitse, hiljemLäänemere rannikukaitse komandandi valitsus (управление коменданта БО БВМБ)), mille staap asus SaaremaalKuressaares ja ülem olibrigaadikomandör/kindralmajor S. Kabanov. Kaitsepiirkonna koosseisus olid algselt PBL patareide baasil moodustatud 11., 12., 21., 26. ja 27. rannakaitse suurtükipatareid, 12. raudteepatarei, 83. ja 202. üksikud seniit-õhutõrjesuurtükiväe divisjonid.
31. märtsil 1941 kinnitati Paldiski Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega vabariikliku alluvusega linnaks. Samast päevast kinnitati ametisse Paldiski linna täitevkomitee järgmises koosseisus: esimees Mihhail Niilus, esimehe asetäitja Georgi Svirsdin, sekretär Aleksander Raidma; liikmed: Lev Reznikov, Pavel Krom ja Nikolai Opperman.
Pärast Teise maailmasõja lõppu muudeti Paldiski uuesti Balti laevastiku baasiks. Alguses olidPaldiski Põhjasadamaskaatrite baasid jaPaldiski Lõunasadamasallveelaevade baas. Peale laevastiku oli Pakri poolsaarel veel kapiirivalvekordon, piirivalvesalga staap, ehituspataljoni rood, õhutõrje raketiüksus, rannakaitsepatareid tulejuhtimistorniga[15] ning Balti laevastiku distsiplinaarpataljon,hospidal ning sõjaväepolikliinik, 94. õhutõrjeraketibrigaadi raketiväeosad ja isegiballistilised raketid, millest üks asusLeetse mõisas. Paldiskis olid ka maaväe üksused (144. diviisi tagalaladu).
1950. aastate alguses ehitati Paldiskisse ühekorruselised ühe- ja kahekorterilised kokkupandavadkilpmajad, mis monteeriti kokku mahapõletatud hoonete asemele Nõukogude (praegune nimiPeetri tänav), Kingissepa (Muuli), Oktoobri (Pakri) ja Lauristini (Rae) tänava piirkonnas. Selsamal perioodil moodustus Punaarmee (Tuule) ja Põhja (Põhja) tänava rajoon. 1958. aastal ehitatiPaldiski haiglahoone, 1962. aastal elektrifitseeritiKeila–Paldiski raudteelõik ning avati elektrirongiliiklus. 1960. aastate alguses ehitati viiekorruselisedpaneelelamud Osipovi (Sadama) tänaval, Lauristini (Rae) tänaval ning 1960. aastate lõpus kaubamajahoone. Linna lõunaosas asetses tööstustsoon, mis hõlmas mehaanikatehast, leivatehast, automajandit ja muid ettevõtteid. 1980. aastate alguses rajati linna kaTallinna Trikotaaži Tootmiskoondis (TTTK) Marati üks tsehh. Paldiski põhjaosas Nõukogude (Peetri), Kingissepa (Muuli), Lauristini (Rae), Oktoobri (Pakri), Balti (Pargi), Adamsoni (Adamsoni), Punaarmee (Tuule), Põhja (Põhja), Sadovaja (Aia) ja Južnaja (Lõuna) tänavat, 32. kvartalit, Majatšnaja (Majaka), Salavat Julajevi (Salavat Julajevi tänav) ja Meere (Mere) tänavate piirkonnas kujunesid elurajoonid. Paldiskis elas 1951. aastal üle 3500 inimese, 1967. aastal 8000 inimest ja 1980. aastate alguses aga ligikaudu 10 000 inimest[16].
Mahajäetud nõukogude sõjaväehooned Paldiskis 1990. aastail
1962. aastal loodi PaldiskisseNSV Liidu mereväetuumaallveelaevade Õppekeskus nr 93 (sõjaväeosa nr 56190Paldiski aatomiallveelaevade õppekeskus. 1964. aastal suleti linn koos Pakri saartega jasalastati. Isegi linna elanike arv (umbes 14 000) oli riigisaladus. Paldiskist sai Nõukogude garnisonilinn. Linna ehitati üks kolmest NSV Liidu tuumaallveelaevade allveelaevnike väljaõppekeskusest koos tuumaallveelaeva maketiga, mis oli varjatud allveelaevnike õppekorpuse hoonega (Pentagon). PärastNõukogude Liidu kokkuvarisemist lahkus Nõukogude sõjavägi 1994 Paldiskist ja linn avati.
Esimenetuumareaktor viidiPaldiski aatomiallveelaevade õppekeskusse 1967. aastal ja käivitati 10. aprillil 1968. See reaktor jäi õppevahendiks ligi 19 aastaks.[17] Reaktorid eemaldati ning evakueeriti Paldiskist 26. septembril 1995. 2005–2008 läbi viidud Euroopa Liidu projekti "Paldiski sarkofaagide pikaajaline ohutu hoiustamine ja sellega seotud demonteerimistööd" raames paigaldati hoiustamistingimuste parandamiseks ja korrosioonikindluse tõstmise eesmärgil reaktorisektsioone ümbritsevatesse betoonsarkofaagidesse õhukuivatussüsteem, paigaldati reaktorisektsioonidele võimaliku saaste lekkimise operatiivseks avastamiseks seiresüsteem ja renoveeriti reaktoreid ümbritsev peahoone, parandades nii hoone ilmastikukindlust.[18]
Aastatel 2014–2015 teostatud Euroopa Liidu projekt "Endise sõjaväeala Paldiski tuumaobjekti reaktorisektsioonide dekomissioneerimise ning radioaktiivsete jäätmete lõppladustuspaiga rajamise eeluuringud" selgitas välja reaktorisektsioonide lammutamise sobivaima viisi ja maksumuse ning Eestis tekkinud ja tulevikus tekkivate radioaktiivsete jäätmete lõppladustamiseks vajaliku lõppladustuspaiga tüübid koos maksumustega.[18]
Pärast Teise maailmasõja lõppu väljaehitatud Paldiski Lõunasadamas baseerusid esimestel aastatel Whiskey-tüüpi (NATO koodnimetus) diiselallveelaevad, mida ehitati aastatel 1951–1957.
Paldiskis asus ka NSV Liidu sõjamerelaevastiku õppekeskus, mille koosseisus olevad laevad kuulusid Balti laevastiku koosseisu, erinevalt õppekeskusest, mis oliPõhjamere laevastiku alluvuses.
Paldiskis on nähtud ka väikeseid, umbes 30 meetri pikkuseid Piranha-tüüpi luure-diversiooniallveelaevu. Need on veeväljasurvega 150–220 tonni, meeskonnas on 4 inimest pluss 6 allveediversanti, kes vajaduse korral laevast välja lastakse. Seesuguste allveelaevade põhibaas oliLiepājas.
Kinnitamata andmetel on Eesti vetes uppunud 3 M-tüüpi allveelaeva (Maljutka) ja 1 Whiskey-tüüpi allveelaev. Üks vana Whiskey-tüüpi allveelaev uppus1970. aastate keskel poolel teel Paldiskist Tallinna. See laev oli kasutusest maha võetud ja määratud vanarauaks.
1956. aasta oktoobris sõitis üks Tallinna poolt tulnud miiniristlejaSuurupi väinas pooleks Paldiskist lahkunud M-tüüpi allveelaeva (Maljutka) pardanumbriga M-200. Laev vajus põhja, kuid tänu veekindlatele vaheseintele jäi osa meeskonnast laevas ellu.Soome jaRootsi pakkusid abi laeva ülestõstmisel, kuid Nõukogude Liit keeldus abist, soovides sõjasaladust hoida. Selleks ajaks, kui nad ise laeva said üles tõstetud, oli meeskond ära lämbunud. Poolekssõidetud allveelaeva meeskonnast on 28 meest maetud Paldiskisse ühiskalmistule.[19] Paldiskis töötanud laevastikuajaloo uurijaVoldemar Grossbergi andmetel pääses sellest laevaõnnetusest siiski 7 meeskonnaliiget.
1956. aastal puhkes tulekahju allveelaeval M-257, kust 32 meeskonnaliikmest pääses samuti 7.
Samal aastal oli plahvatus laeval M-259. Kogu meeskond hukkus koos laevaga.
28. oktoobril 1981 sattus segastel asjaoludel Paldiskis paiknenud Whiskey-tüüpi diiselallveelaevS-363 Rootsi lähedalKarlskrona sissesõiduteelkarile.
1968. aasta 27. detsembriEesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega laiendati Tallinna, Keila ja Paldiski linna piire. Seejuures Paldiski linnale lisati 2800 hektarit koos 110 või 241 inimesegaKlooga külanõukogust.
9. märtsil 1994. aastal võttis Riigikogu vastu Paldiski omavalitsuse korraldamise seaduse, mille kohaseltSuur-Pakri jaVäike-Pakri saare ningPakri poolsaare maa-ala otsustati jagadaPadise jaKeila valla ningKeila linna haldusterritooriumiks, lähtudes majanduslikust otstarbekusest, ajalooliselt väljakujunenud haldusterritoriaalsest korraldusest. Sama seaduse kohaselt Paldiski linna maa-ala liideti Keila linna haldusterritooriumiga Keila linna Paldiski linnaosaks. 1996. aasta 20. oktoobril toimunud kohaliku omavalitsuse volikogude valimiste järel taastati Paldiski kui iseseisva linna staatus.
_Baltic_letters%2c_p1.165_BALTISPORT_(Pakri_Cliff%2c_Paldiski).jpg)
.jpg)
%2c_riigikantsler_Bethmann-Hollweg.%2c_AM_F_26042-25.jpg)
