Pakistani poliitiline ajalugu (Urdu keeles: پاکستان کی سیاسی تاريخ) on Pakistani poliitiliste sündmuste, ideede, liikumiste ja juhtidenarratiiv ning analüüs. Pakistan saavutas iseseisvuseSuurbritanniast 14. augustil 1947, kuiBriti India jaotati Suurbritannia poolt regioonis, millele on tavaliselt viidatud kuiLõuna-Aasiale. Oma iseseisvumisest saadik on olnud Pakistanil värvikas, samas kohati keeriseline ajalugu, millele on tihti iseloomulik olnud sõjaseisukorras viibimine ja ebaefektiivsed valitsused.
Pakistani Liikumine, nagu see tuntuks sai, baseerus kahe rahvuse teooria põhimõttel ja seadis sihiks luua eraldi kodumaamuslimitele Lõuna-Aasias. See liikumine oli tajutud või tõelise allasurumise vastu, mida muslimid tundsid aina enam politiseeritudhindu enamuse poolt.
Pärast iseseisvumist saiLiaquat Ali Khanist esimenePakistani peaminister jaMuhammad Ali Jinnah'st esimene kindralkuberner. Pakistan koosnes kahest osast,Lääne-Pakistanist ja Ida-Pakistanist. Liaquati valitsus koos kõigi järgnevate valitsustega esimesel kümnendil pärast iseseisvumist seisis vastamisi tõsiste raskustega nii Ida- kui ka Lääne-Pakistani juhtimisel, mis viis lõpuks sõjaväeliseriigipöördeni aastal 1958.
India ja Pakistani vaheline sõda 1947. aastal sai alguseKashmiri piirkonnas. Nii Liaquat kui ka Jinnah olid otsusekindlad, et lõpetada mässud ja pagulasprobleemid ning luua efektiivne riigihaldussüsteem. Liaquat Ali Khan tegi Pakistani välispoliitikale nurgakivi pannud tööd, kui algatas ettepaneku põhiseaduse sõnastamiseks. Ta esitles eesmärkide resolutsiooni, eelmängu tuleviku põhiseadustele seadusandlikus assamblees. Koda andis selle edasi 12. märtsil 1949. Seda on nimetatudPakistani konstitutsioonilise ajaloo "Magna Cartaks". NiiAmeerika Ühendriigid kui kaNSV Liit saatsid kutse Liaquat Ali Khanile. Khan aga otsustas esmalt sooritada hea tahte külaskäigu USA-sse. Seda tajuti Moskva poolt kui keeldumist ja viis sügavate vaenulike tagajärgedeni. Khan tahtis, et Pakistan jääkskülmas sõjas neutraalseks, nagu oli deklareeritud kolm päeva pärast Pakistani iseseisvumist, kui ta kuulutas, et Pakistan ei vali pooli rahvustevahelistes ideoloogilistes konfliktides. Khan püüdis hiljem külastada NSV Liitu, kuid kuupäevad hea tahte visiidiks ei võtnud Nõukogude Liidu poolt kuju.
Samal aastal kuulutas Jinnah Pakistani ametlikuks keeleksurdu keele. See sütitas protestilaine Ida-Pakistanis (varemIda-Bengal), kusbengali keelt rääkis enamik rahvastikust. Jinnah'l oli probleeme ka Pakistani sõjaväe eest vastutava kindralDouglas Graceyga, kes keeldus kuuletumast Jinnah' käskudele. Kindral Gracey väitis, et Jinnah kindralkubernerina esindabBriti krooni, mida Gracey ise oli määratud esindama. Seepärast ei saatnud ta vägesid Kashmiri regiooni. Jinnah oli vastakuti probleemidega ka õhujõudude eest vastutava asemarssalRichard Atcherleyga ja mereväe tagala eest vastutava admiralJames Wilfred Jeffordiga, kes samuti keeldusid allumast Jinnah'le.
Khani ametisoleku ajal nõustusid India ja Pakistan lahendamaKashmiri vaidlusküsimuse läbi ÜRO jõupingutuste rahumeelsel viisil. Vastavalt sellele kokkuleppele jõustus relvarahu Kashmiris 1. jaanuarist 1949. Otsustati, et ÜRO järelevalve all viiakse läbi vaba ja erapooletu rahvahääletus.
1948. aastal Jinnah suri ja suur probleem religioossete vähemusgruppidega lõi 1949. aasta lõpus ja 1950. aasta algul lõkkele. Militaristid Jamiat Ulema-e-Pakistani erakonnast hakkasid ründama vähemusiLääne-Pakistanis, mis hiljem pääses India koosseisu[küsitav]. Tajudes järjekordse sõja ohtu Indiaga kohtus Khan India peaministriJawaharlal Nehruga, et alla kirjutadaLiaquat-Nehru paktile 1950. aastal. Pakt oli katse parandada suhteid ja vähendada pingeid India ja Pakistani vahel ning kaitsta usulisi vähemusi mõlemal pool piire.
Ida-Pakistanis saavutas Bengali Keele Liikumine oma haripunkti 21. veebruaril 1952, kui politseinikud ja sõdurid avasid tuleDhaka Meditsiinikolledži lähedal õpilaste vastu, kes protesteerisid selle eest, etbengali keel saavutaks võrdse staatuse urdu keelega. Mitu meeleavaldajat tapeti ja liikumine saavutas edaspidi toetuse üle Ida-Pakistani. Hiljem nõustus valitsus andma bengali keelele võrdse staatuse Pakistaniriigikeelena – õigus, mis hiljem vormistati seadusena 1956. aasta konstitutsioonis.
1951. aastal nurjas Military Intelligence’i (MI) üldkindralSyed Shahid Hamid kindralmajorAkbar Khani planeeritud riigipöördekatse, seejärel arreteeriti Kindralite Peakorteri (GHQ) üldasjade juht koos mitme Pakistani sõjaväe ohvitseriga. See oli esimene vandenõu hääletamise kaudu võimule pääsenud valitsuse vastu. Selle vandenõuga olid seotud 11 sõjaväelist (armee) ohvitseri ning 4 tsiviilisikut. Vandenõuga oli kaasa arvatud ka märkimisväärne luuletaja ja intellektuaalFaiz Ahmad Faiz, kes oli seotud kaPakistani kommunistliku parteiga. Vahepeal jäi Pakistani sõjaväe eest vastutav peakomandör ja kaitseministerIskandar Mirza lojaalseks Liaqat Ali Khanile. Pärast 18-kuust salajast kohtuprotsessi võeti kindralmajor Khan ja Faiz Ahmed Faiz mõlemad kinni ja neile määrati pikk vanglakaristus. Nende kaitseadvokaat oli tähelepanuväärne Bengali moslemist poliitikHuseyn Shaheed Suhrawardy. Kui Suhrawardyst sai 1957. aastalPakistani peaminister, leevendas ta enamiku vandenõulaste karistust.
.svg)
%2c_administrative_divisions_-_et_-_colored.svg)
