Paju perekonda kuuluvatepuude nimetustes kasutatakse tavaliselt sõna "remmelgas" japõõsaste nimetustes sõna "paju" (erandiks onvesipaju). Perekonnateaduslik nimetusSalix tulenebkeldi keelest ja tähendab sal + lis = vee lähedal.Põhja-Eestis nimetatakse põõsataolisi pajusid rahvapäraselt pajudeks,Lõuna-Eestis öeldakse nende kohta pai. Puutaolised pajud kannavad Põhja-Eestis nimetust "remmelgas", Lõuna-Eestis on nende nimetus "raag",Viljandi- jaPärnumaal "raid" ningSaaremaal "lember".[1]
Pajusid on tänapäeval maailmas ligikaudu 450liiki.,[1] neile lisanduvadalamliigid,varieteedid,hübriidid jakultivarid. Wu ja Raveni (1999) järgi on maailmas hinnanguliselt 530 pajuliiki. Uuemate andmete alusel võib perekond koosneda ~350–520 liigist.[2]
Enamik pajusid lepib kõrge põhjaveetaseme ja pikaajaliste üleujutustega, samuti kehva ja happelisemullaga.Hõberemmelgas eelistab viljakamat pinnast ja edeneb paremini lubjarikkamal mullal, kuid kasvab sageli ka heal savimullal. Liiga soist pinnast ei talu kavitspaju. Seisvas või nõrgalt liikuvas vees ja happelisel mullal suudab kasvadatuhkur paju. Kõige suurema ökoloogilise amplituudiga arvatakse meie pajudest olevathundipaju, mis kasvab niiliival kui katurbal.
Pajud kasvavad meelsasti inimkasutuses olevatel maadel, nagu sissesõidetud rajad pinnasel,kivimurdudes,küngastel, mahajäetudpõldudel, kasvatades teisese metsa. Okas- ja segametsade vööndis on pajud hõivanud kasvuks märkimisväärselt suuri alasid mahajäetudniitude arvelt.[6]
Ühes paigas kasvavad pajud moodustavad pajustiku, põõsastiku mitte pajumetsa. Meie suurimad ja liigirikkamad pajustikud on vee läheduses:Emajõe,Võrtsjärve, Peipsi ja Lõuna-Eesti jõgede kallastel ning luhtadel.
Pajueluvorm on varieeruv, esineb nii puid, põõsaid kuikääbuspõõsaid, enamasti on need siiski põõsad. Pajud võivad olla madalad põõsad (näitekshundipaju) või ka suured puud (ntraagremmelgas). Puuks kasvavate pajude nimetus on ka remmelgas. Praeguseni enim kasutatud Adolf Engleri fülogeneetiline süsteem peab pajulisi koos paljude teistetuultolmlejate ja lihtsatõiekatet omavate rühmadega algelisteks, kuid nüüdseks on selge, et paju japapli õie ehitus ei ole algeline, vaidevolutsiooni jooksul uuesti lihtsustunud.
Lehestik on ühtedel pajuliikidel tihe, kahar, roheline, teistel hõredam läbipaistev, hallikasrohelist või hallikasvalget värvi. Peaaegu kõigil pajudel onvahelduv leheseis. Neil on enamasti lühikeserootsugalihtlehed. Paljudel liikidel on iseloomuliksaagjas leheserv.Pungad on teravatipulised, neid katab kahestpungasoomusest kokku kasvanud kiiver.
Pajudele on iseloomulikudvahelduv leheseis (ainultpunapajul esineb kavastak leheseis) ning võrdlemisi lühikeseleherootsugalihtlehed. Silindrilineleheroots on küllaltki lühike; selle aluse juures on kaksabilehte, mis on suuremalt jaolt hambulised (need võivad olla laiad või kitsad); abilehed säilivad kas kuni lehe täieliku väljaarenemiseni või kogu suve. Abilehed on head liikide eristustunnused;kõrvpajul on suured kõrvade moodi abilehed. Kõige suuremad abilehed on noortelvõsudel, mis kasvavad väljatüvest võijuurtest.
Lehelaba on nahkjavõitu, kas mõlemalt poolt või ainult ülalt läikiv ja ereroheline. Viimasel juhul võib alumine pool karvakeste ja sinkjashalli kirme tõttu olla hall või sinakas. Iseloomulik on ühtlaselt peenenäärmeliselt saagjas leheserv ehksalikoidsed lehehambad, mille puhul lehekülgrood laienevad serva saki tipus ja on kerajanäärmekarvaga (sellise leheservaga on näiteks hõberemmelgas, rabe remmelgas ja raudremmelgas). On siiski ka mõnedterve leheservaga või ebaühtlaselt hambulise ja nõrgalt lainja leheservaga või saagja leheservaga liigid (hundipaju,hanepaju, vitspaju, tuhkur paju,kahevärviline paju,mustjas paju,kõrvpaju, mustikpaju,lapi paju ja raagremmelgas).
Hundipaju (Salix rosmarinifolia) ja hanepaju (Salix repens) lehed on väheldased ja hallid, kõrvpajul (Salix aurita) on hallikasroheliste lehtede alusel suured ja kaua püsivadabilehtedest kõrvad, kõige suuremad lehed onpikalehisel pajul (Salix dasyclados).Mustjas paju (Salix myrsinifolia) on nii alt kui ka pealt roheliste lehtedega, mis kuivades lähevad kergesti mustaks. Vitspaju ehk korvipaju (Salix viminalis) kasvatab pikad harunemata aastakasvud, mis punumiseks nagu loodud; halapaju (Salix acutifolia) oksad ripuvad kõige kaunimalt, aga lehed ei ole hõbepajulikult siidjad;punapajul (Salix purpurea) on urvad kevadel punakatetolmukapeadega,raudpaju (Salix pentandra) on tumeda tüve ja läikivate lehtedega;vesipaju ehk loogapaju (Salix triandra) kasvab vee ääres, ketendav koor toobkaneelikarva värvi nähtavale. Lapi pajul (Salix lapponica) on laiad lehed paksu valge vildi sees,verkja paju (Salix starkeana) on sinihalli värvi, hoiab lehetippu kõveras ja leheserva saehammas algab poolest lehest tipu poole.[12]
Enamikul pajudel on vanemate tüvede välispinnal suured pikilõhed.Amygdalinae sektsiooni liikidel võib koor kooruda ebakorrapärase kujuga kooretükkidena. Kui eemaldada pealmine kiht, kas rebides või koorub see ise, on ülejäänud koor (sarnaselteukalüpti jaChosenia'ga) sile.Floeem on enamasti valge värvusega, kuid mõnedel pajudel on see kanaarikollane. Pajukoore välispinna värvus noortel (ühe- kuni kolmeaastastel) võrsetel on varieeruv. Skvortsovi arvates aga on igal pajuliigil kindlas kasvupiirkonnas oma kindel värvus, nii näiteks on Euroopas ja Lääne-Siberis kasvaval vesipajul (S. triandra) mõnevõrra kollakas kuid mitte kunagi punakas; mõnes Kaukaasia regioonis aga on vesipajul tüüpiliselt punakas ja mitte kunagi kollakas koor. Võrse koor kaotab vananedes läike ja muutub tuhmiks.
Inglise botaanikJohn Hill kirjutas 1751. aastal, et juur on pajul suur ja harunev.[13] Pajude juurte kohta teatakse vähe, usutakse et pajud on veelembesed taimed ja omavad vastavaid kohastumusi ka juurestikus. Halapajul küündivad külgjuured nende omanikust kuni 20 m kaugusele. SektsiooniLongifoliae liigid jaS. setchelliana kasvatavadjuurevõsud. Mõned liigid, näiteksS. herbacea moodustavad juurevõsudest pajukolooniaid.
Pajude perekonnas on niiühe-,kahe- kui kakolmekojalisi liike. Suhteliselt sageli esineb paju perekonna liikide vahelisifertiilseidhübriide. Paju perekonna põhitunnus on kahestpungasoomusest kokku kasvanud kattekiivriga pungad,urbadesse koondunud meenäärmetega õied, millel puudubõiekate. Nektaariume on üks või kaks. Laia kasutust leidnud AdolfEngleri fülogeneetiline süsteem peab pajulisi koos paljude teistetuultolmlejate ja lihtsatõiekatet omavate rühmadega algelisteks, kuid nüüdseks on selge, et paju õie ehitus ei ole algeline, vaidevolutsiooni jooksul uuesti lihtsustunud.
Urvad
Urbade moodustumine saab alguse tunduvalt varem kui nad muutuvad nähtavaks või asuvad funktsioneerima. Pajul, nagupaplilgi, hakkabõisik formeeruma kohe pärast puhkavate pungade moodustumist, mis võib kõige varem toimuda õitsemisele eelneva aasta mais. Varane tärkamine jätab urvale ruumi täielikuks valmimiseks enne kui need kevadel avanevad. Õisiku moodustumine võib küll alata pungas (osaline eelformeerumine) kuid viimistletakse kasvavalvõrsel. Hilja õitseval hõbepajul, rabedal remmelgal, vesipajul ja kõige hilisemal, juunis või isegi juulis õitseval raudremmelgal saavad rohekad väljaveninud urvad valmis alles koos noorte lehtedega.
Pajudel arenevad urvad külgmiselt, tipmistel võrsetel on kalduvus tagasi tõmbuda, selle asemel eeloleva kasvuaasta tarbeks puhkepungi moodustada. Arvatakse, et pajude varase õitsemise tagab soojuskaitse.[14] Urva kompaktsus võimaldab õisikul õisikupungas areneda ja see omakorda võimaldab varaküpset õitsemist ning õisi tolmeldavate putukate ligitõmbamist. Õite koondumine kompaktsesse õisikusse tagab selle, et õisi kaitsevad kandelehte ääristavad karvakesed. Villasus, mis võimaldab õhuhoiet õies võib kaitsta varaküpseid õisiöökülmade tekitatava külmakahjustuse eest. Lõtva pöörist aga kandelehe karvakesed kaitsta ei saa.[15]
Isasurvapungad on pajudel alati suuremad kui emasurvad, selle tunnuse põhjal on isegi talvel võimalik vahet teha sama liigi isas- ja emastaimedel. Suurte urvapungadega liike on Eestis neli: raagremmelgas, kahevärviline paju ning haruldased härm- ja halapaju. Raudremmelga emastaimel talvel urvapungi pole.[16]
Austraalias on tuvastatud pajude seas biseksuaalseid isendeid (hübriidide hulgas), need on enamasti isaspajud, kellel emasõisi ligi 10%, ja sageli samas urvas. Biseksuaalsust esinebS. xchrysocoma'l ja veel kahelS. babylonica hübriidil, vähemalt ühelS. matsudana x alba kloonil,S.aegyptiaca'l, ja osadel S. ‘alba’ vormidel.[17]
Kroonlehed jaõiekate pajudel harilikult puuduvad.Tupplehtede kohta kindlad andmed puuduvad ja pole selge, kas tupplehed on täielikult kadunud või muudetud nektaariumeiks. Praegune konsensus leiab, et meenäärmed esindavad kadunud õiekatet. Hiljutised paju ja papli sugulaste uuringud näitavad, et neil on nii meenäärmed kui ka tupplehed.[19] Lisaks tupplehtede kadumisele on putuktolmeldavatel pajuliikidel vähenenud tolmukate arv (mõnel liigil kuni üheni).
Õisi tolmeldavad kasputukad või toimub seetuule abil. Viljastav õietolm võib õietolmu levipiirkonnas (tuule abiga 1–100 km) saabuda kas sama liigi isaselt või ka läheduses kasvavalt paju perekonna isastaimelt, kes emastaimega samaaegselt õitseb. Isasõites ontolmukaid 2 (3–5 või ka rohkem),tolmukapead on harilikultkollased. Harilikult on õietolmuterad 20–25 µm suurused. Pajud on harilikult putuktolmlejad,[20] eriliselt tõmbavad nad perekonnaAndrena mesilasi.[21] Vastava piirkonna ja aastaaja urvad on atraktiivsed kameemesilastele (Apis mellifera L.), kes neiltõietolmu janektarit korjavad.
Pajud õitsevad umbes kaks nädalat ja seemned valmivad kuu ajaga. Emasõiest areneb kahest viljalehest koosnevkupar, milles hulgaliselt lendkarvalisi seemneid, mis võivad tugeva tuule abil kanduda emataimest kümnete kuni sadade meetrite kaugusele. Pajuseemnete lennuvõime on ajutine ja keskmise tugevuse tuulega ei lenda nad kaugemale kui 10 meetrit. Pajuseemnetetoitekude on minimaalne või puudub hoopis. Pärast kuprakeste avanemistidanevad soodsatesse oludesse sattunud seemnedööpäeva jooksul. Idanemisvõime säilib neil kaksnädalat kunikuu. Üksnes mõnede arktiliste ja subarktiliste liikide seemned on kohastunud külmade oludega, nii et elavadtalve üle ja idanevadkevadel.[22][23] Vara õitsevate pajude seemnelend jääb maisse-juunisse. Raudremmelgas õitseb suvel ja tema viljad avanevad alles sügisel (oktoobris), kuid püsivad emaspuul varakevadeni, säilitades ka idanemisvõime.
Seemned, mis satuvad vette, võivad veepinnal mitmeid päevi uppumatult triivida. Lahtised karvakesed irduvad seemnest, kuid sulg jääb seemnele sappa. Vees hulpivate seemnete kate on teatud määral hüdrofoobne.[24] Seemned võivad isegi vees või ka vee all idaneda ja väiksed seemikud võivad vee vastu pidada kuni kuu aega.
Paljundada saab pajusid niipistokste[25] (vits-, vesi-, härm-, pikalehine, halapaju ja rabe remmelgas), vaiade (hõbepaju) kui kavõrsikutega. Hundipaju ja raudremmelgas, aga ka raagremmelgas, tuhkur ja lapi paju eelistavad paljuneda seemnest. Mitmed pajuliigid paljunevad kännuvõsudega. Pikemalt vaasi jäänud pajuokstele võivad juured alla kasvada.
Pajud on tundlikud varju ja kaastaimede suhtes. Pajuisendite eluiga on võrreldes teiste puuliikidega lühike (40–60 aastat), väheste remmelgate eluiga ületab 150 aastat.[1] Takistuste puudumisel võivad mitmete liikide isendid elada ka 200–300 aasta vanuseks.[26] Vananev paju, kes murdub või kooldub maapinna ligi, võib soodsate olude korral uuesti juurduda.
Carl von Linné kirjeldas 1753. aastal 29 pajuliiki ja neist üksnesbabüloni remmelgas (S. babylonica) pärines väljastpoolt Euroopat. Hiljem kirjeldas Linné veel kolme pajuliiki:S. depressa ,[27]egiptuse paju (S. aegyptiaca)[28] jatömbilehine paju (Salix retusa). Autor kasutas tömbilehist pajuvillase paju (S. lanata) sünonüümina. Tollal loeti paljudmorfoloogilised erinevusedtaksonoomilisteks. Kui William Hudsoni "Flora Anglicas" (3. väljaanne, 1798) oli kirjas üksnes 16 Linné liiki, siis kuus aastat hiljem ilmunud Jacobo Smithi "Flora Britannicas" (1804) juba 45 liiki, kellest 19 olid pakutud Smithi enda poolt. Hiljem jätkas ta uute liikide kirjeldamist illustreeritud raamatus "English Botany". 1806. aastal mainis C. Willdenow juba 116 liiki (nende hulgas mitte-Euroopa päritolu liike), kellest 30 olid tema enda kirjeldatud. 1828. aastaks oli W. Kochi andmetel kirjeldatud 182 pajuliiki, 165 neist pärinesid Euroopast. 1835. aastal oliBriti saartel mainitud pajude liigiarvuks 71.[29]
F. Wimmer loetles oma raamatus "Salices Europaeae" (1866) Euroopas 34 pajuliiki ja 57 hübriidi. 19. sajandi lõpul ilmus M. Gandogeri "Flora of Europe", kus ta liigitas perekondaSalix 1600 liiki, kellest 1576 liiki esitas ta ise. Rehder jaotas perekonna 1947. aastal mitmeks alamperekonnaks ja 32 seeriaks.
Esimesed pajude ristamise kontrollkatsed tegi Nils Heribert-Nilsson (1906–1911). Selgus, et esimeses põlvkonnas võivad ristandid olla ühe vanemaga väliselt väga sarnased, nii et nende hübriidne päritolu jääb kindlaks tegemata.
Cronquisti süsteemis on paju pajuliste sugukonnasDilleniidae alamklassis. AndmebaasisITIS liigitatakse perekond ülemseltsiRosanae. Pajude perekond kuulubmalpiigialaadsete seltsipajuliste sugukonda. APG II süsteemis paigutati perekond paju koos papligatriibusesseSaliceae.
Pajuliikide piiritlemisel kaldub osa süstemaatikuid pidama vahepealsete tunnustega liikehübriidideks, teised lubavad liigi piires erakordselt suurt tunnuste varieeruvust, kuni eri liikide tunnuste kattumiseni. Viimasel ajal on pajude süstemaatikas rakendatud ka molekulaarseid meetodeid. Osa looduslikke hübriide on viljakad, just hübriidide tõttu on pajude perekonna liike üpris keerukas eristada ja piiritleda. Kõik meie pajud on võimelised andma värdasid, kuidristumine ei ole ühtviisi edukas ükskõik milliste liikide vahel. Enamik hübriide sureb jubaidandina, kuid sirgub ka elujõulisi viljakaid järglasi, kellest mõningad võivad püsima jääda.
Kõige püsivamate tunnustega ja kõige vähem hübridiseeruv on raudremmelgas, arvatakse et kõige hilisema õitsejana ei ole tal eriti ristumise võimalust. Mustikpaju hübriidide kohta on samuti vähe teateid. Tunnustelt kõige plastilisem on vesipaju, seetõttu on ka värdade kahtlusi tema puhul väga palju. Kõige rohkem on Eestist värdasid leitud kõrv- ja tuhkur paju määramisel. Omavahel annavad hübriide hõbe- ja rabe remmelgas, aga teiste liikidega eriti mitte. Rohkem värdasid leidub pajuistandike läheduses, kus on tekitatud suurem liigirikkus ja kus jagub vaba pinda seemneliseks uuenemiseks.
On alust arvata, etpikalehine paju on raagremmelga, tuhkur paju ja vitspaju hübriid, mis on Eestis paljunenud ja levib vegetatiivselt: siiani on leitud peamiselt emasurbadega põõsaid.
Eestis kasvav looduslikult 20 ja sissetooduna 10 liiki pajusid, rohkelt on ka nendehübriide,[1] näiteksSalix aurita xS. corpea xS. cinerea (korvpaju, raagremmelga ja tuhkur paju hübriid)pärismaistena kasvavad järgmised paju perekonna liigid:
Paljud tundra- ja mägipajud Eestis ei kasva, nagu ka külmakartlikumad liigid, näiteksAasiast pärit erakordselt kaunite leinaokstega babüloni remmelgas, kellele meietalv on liiga karm. Eestimaal leidub aga pajusid, keda naabritel pole: rabe remmelgas ei suuda kasvadaLõuna-Soomest põhja pool, looduslikult ei kasva seal ka hõberemmelgas, punapaju ja vitspaju. Mustikpaju ei levi Eestistlääne poole, kuidedela pool leidub teda kohatiPoolas,Tšehhis,Austrias. Eestis kohtuvad väljaspool oma põhilevilaid härmpaju läänest-edelast ja halapaju idast-kagust. Läänest pärit hanepaju (koos liivpajuga) ei levisaartest kaugemale itta, arvatavasti seetõttu, et siin on sobilikel kasvukohtadel vastas lähisugulane hundipaju. Kahevärviline paju ei küüni lõunasLätist kaugemale, see-eest põhja pool näeme veel üpris kaugel raag- ja raudremmelgaid, mustjat, tuhkur, kõrv-, verkjat ja ka lapi paju. Põhja pool lisandub helekarvane viltja pajus (Salix lanata).
Eesti kõrgeim ja jämedaim hõberemmelgas, kõrgus 29 m (1999),rinnasümbermõõt 7,83 m (2006), kasvasHarjumaalRaasiku raudteejaama juures. Puu hävis tules 2011. aastal. Praegu kasvavaist pajudest jämedaim onMäe-Soome remmelgasVõrumaal,Antsla vallas,Soome külas, Mäe-Soome talu maadel.Hendrik Relve mõõtmised andsid tema tüve rinnasümbermõõduks 2007. aastal 7,22 meetrit. Tähelepanuväärseks on arvatud kaKoeru hooldekodu juures kasvav remmelgas, mille tüve ümbermõõt maapinna ligidal oli 1998. aastal 6,93 m. Rinnakõrgusest madalamalt mõõtes on Hendrik Relve arvates Euroopa jämedaim pajuRasina remmelgas, mis kasvabTartumaalRasina Martini kiriku juures. Rasina remmelga ümbermõõduks 0,3 m kõrgusel oli 2001. aastal 10,92 m.
Pajulehed on toitainerikkad ja neis on märkimisväärses kogusesvalku, neist toituvad ja saavad eluks vajaliku paljud putukaliigid. Enamik putukaid ei tee vahet paju eri liikidel, vaid söövad neid kõiki. Varakevadel alustavadnektarist toitujad, siis tulevad pungaõgijad, lehenärijad ja -rullijad, pahkade kasvatajad, okste õõnestajad ja tüve uuristajad.
Enne pajuurbade õitsele puhkemist, muneb sellessepahksääsk. Tema vastse elutegevuse tõttu kasvab pajuurb pikaks, venib välja, kuid ei puhke õitsele ja lõpuks kuivab. Temaga võistlevad urbade pärasturvakärbse (Egle muscaria) jaurvakärsakate vastsed, aga ka paljude liblikate, nagumähkurEpiblema nisella,mähiskoiGelechia muscosellea võivaarika-kollaöölase (Xanthia icteritia) röövikud, nemad hakkavad hiljem lehti sööma. Pajudel tekitavad pahkasid veel 12 mm pikkunepahkvaablanePontania viminalis, pahksääsedIteomyia caprae,Pontania pedunculi ja paljud teised liigid ka lestalised, nagupahklestEriophyes tetanothrix.
Paksenenud pajuoksa või võrset lahti lõigates võib sellest leida mitut liiki putukate vastseid. Oksas või võrses uuristavad liblikaliste hulka kuuluvate, kuid väliselt rohkem kiletiivalisi meenutavateklaastiiblaste vastsed, nendest tuntuimad onsipelg-klaastiib (Sesia formicaeformis) japaju-klaastiib (S. flaviventris). Röövikute kõrval võib pajuokstest leida kaväike-haavasiku (Saperda populnea)tõuke. Remmelgate tüvedes elabpajumailase (Cossus cossus) röövik, kes toitub puidust. Oma elutegevuse jäägid laseb röövik närimisel tekkinud õõnsusse, kust see tasapisi välja voolab. Suhkrurikas vedelik seguneb pajumahlaga ning läheb käärima. Seda käärivat vedelikku tulevad nautima teised putukad: liblikad, mardikad jaherilased. Käärivast vedelikust joovastunud putukaid tulevad omakorda jahtimatihased.
Paju on mitmeotstarbeline kasutustaim (ravim-,värvi- jailutaim,energiavõsa jne). Inimesed on paju tarvitanud väga pikka aega, millal ja kus aga sai alguse pajude kasvatamine, pole teada. Inimese rajatud pajustikku nimetatakse pajuistanduseks (lad ksalicētum). Eestis rajati esimene pajuistandus 1993. aastal.[32]
Ravimtaimena tunti paju jubaantiikajal. Palaviku alandamiseks hakati pajukoort tarvitama 19. sajandi alguses. 1838. aastal eraldas Rafael Piria sellestsalitsüülhappe, mida aga tugeva kõrvaltoime tõttu palavikku alandava vahendina kasutada ei saanud.
Energiapajus nähakse tulevikukultuuri, mille kasvatamine võib kütusehindade tõustes väga tulusaks muutuda. Eesti maaülikooli Polli aiandusuuringute keskuse tehniku andmeil kasvatati 2014. aastal Eestis energiapaju ligikaudu 100 hektaril. Energiavõsa peetakse tõhusaks reoveepuhastiks. Näiteks Rootsis pumbatakse energiapaju võsadele suviti vähe saastunudolmereovett, milles leiduvad toitained, näitekslämmastik jafosfor,[33] on taimedele hästi omastatavad ja aitavad seeläbi ära hoidakeskkonna bakterioloogilist saastumist.[34]
Mitmeid pajusorte kasutatakse olmereovees ja tööstusjäätmetes leiduvate mürkkemikaalide kahjutuks tegemisel. Milliseid kemikaale ja kui suurtes kogustes paju juured endasse imeda jõuavad, pole selge. Katse ferrotsüaniidiga näitas, et ferrotsüaniidi sisaldavast lahusest kadus 20–83%tsüaniidist. Arvatakse, etraud ja tsüaniid tõmmati taimesse kompleksina ja tsüaniidmetaboliseeriti, kuna tsüaniidi sünteesivad kõiksoontaimedetüleenisünteesi kõrvalsaadusena.[35] Paju on tuntud kui odava bioloogilisefütoremediatsiooni allikas. Ta imab endasse mullast mitmeid saaste- jatoitaineid (nitraat,ammoonium,fosfor),metalle,metalloide,naftatööstuse saadusi (kütust,lahusteid),pestitsiide ja lahustuvaid radionukliide.[36][37] Paju kasutatakse väikestes kohalikesbiopuhastites, kus nad tarvitavad ärastavad suurema osalämmastikust, neid on võrreldudeukalüptidega, kes soos kasvades aitavad kasvukohta kuivendada.
Mehhiko indiaanlaste pajukorvidPajuvitstest punutud auto
Eufrati jõe ääres elanud inimesed kasutasid paju juba 10 000 aastat tagasi küttepuu ja ehitusmaterjalina..[38] Ojibwa indiaanlased kasutasid juba 8000 aastat eKr papleid ja paju toidu valmistamisel, kütte, peavarju ja ravimina.[39] Mesopotaamia elanikud kasutasid paju 2100–2000 eKr korvide, paatide, atrade, tööriista käepidemete valmistamiseks ning söögi valmistamisel ja loomasöödana. Hohokami hõimu liikmed Mehhikos (tänapäevalArizona osariigisUSA-s) kasutasid paju pinnase stabiliseerimiseks niisutuskanalite ääres.[40]
Euroopas sai pajude kasvatamine hoo sisse 19. sajandil. Kuni selle ajani rahuldas nõudlus pakkumise.Tööstusrevolutsioon jaEsimene maailmasõda kasvatasid aga nõudlust paju järele, tema kerge kaal ja vastupidavus korvideks punutuna lubas neid kasutada toidu ja ravimite transpordil.[41]
Jämedamast pajust (raagremmelgas) spiraalselt koort lõigates on tehtudkarjapasunaid, pajudest on punutud korve, kamõrdu javähinattasid. Paju kõlbas katünnivitsaks. Väikesest hundipajust tehti vastupidavaidluudasid. Vetruvad haokood kõlbasid tee täiteks, nende peale on toetatud ka Saaremaale elektrit viiv merekaabel.Loogapuuks sobisid hõbe- ja raudremmelgas ning vesipaju ehk loogapaju, aga ka rabe remmelgas. Ree-ehituses vajati paju ja rabeda remmelga tüvest tehti pakktaru. Pajukooreribad oli universaalne sidumismaterjal, mis kõlbas nii aiaväravale kui kavikati kinnitamiseks löe otsa, neid punuti kaviiskudeks. Tänapäeval kasutatakse paju vineeri, korvmööbli ja mänguasjade valmistamisel ning hekitaimedena.
Paju arvatakse sümboliseerivat kooskõla ja harmooniat.Vana-Kreeka mütoloogias oli paju algselt puujumala kehastus, hiljem jumalannaArtemise atribuut, mis sümboliseeris lapse sündi.Kristluses on pajuevangeeliumide sümboliks. Paju on läänemaailmas traditsiooniline leinasümbol, kuid seostatakse ka hüljatud armastajatega.Leinapaju tähendableina jakurbust, vanasti usuti, et kui leinaja või mahajäetu kannab pajuoksa, siis võtab paju valu enda kanda ja inimene võib hingelist kergendust saada.Hiinlastele sümboliseerib paju, esindadesyin-poolt,kevadet, naiselikkust, sarmi, graatsiat, pehmust,Kuud ja lahkumist.[1] Paju on seostatudKuuga ja arvatakse mõju avaldavatKalade märgi all sündinuile. Druiidide puuhoroskoobi järgi on nn pajuinimene sündinud harilikult 1.–10.märtsil või 3.–12.septembril. Kuukalendri järgi eelneb pajukuule, mis kestab 15. aprillist kuni 12. maini, lepakuu ja järgneb viirpuukuu.
Paju mainitakse eri rahvastemuistendites.Võnnu kihelkonnast kirja pandudlegendi järgi peab paju igavesti mööda maad roomama ja kõver olema sellepärast, et ta ei andnudKristusele varju. Paju juured aga olevat kõveraks jäänud selle tõttu, et nende peal trampis vanakuri. Pajuliste sugukonda kuuluvahariliku haava lehtede värisemine pidi olema märk sellest, et Jeesuse äraandjaJuudas end haava otsa üles poos. Rahvajutt seletab vanade pajude tüvelõhesid ja -õõnsusi Juudase poomispuuks olemisega, nimelt on paju see, kes toimunu pärast kannatama peab.
Paju palus oma sugu maa pealt ära kaotada, et tema küljest on võetud vitsad, millega Jeesust pekseti – piits oli jäänd koju. Siis oli üteld Jeesus: "Sina ehid ise ennast, laiendad, peotäis on sul seisupaika, kus sa seisad, ja sa ise ajad ennast laiali, ja mingit tarbepuud sinust ei pea saama, kui aga vitsa." (Tartu-Maarja, 1932)
19. sajandirahvalaulus kurdab laiskkündja, et peremees pole tema liiga madala künniga rahul, sest kündjaei riku rohujuurta, / ei talla takjajuurta, / ei pilla paju pereta. Paju on neis lauluvariantides peetud samaväärsekstakja,puju, konnakuuse (põldosja),karikakra, kasteheina jt põllu-umbrohtudega.
Eesti vanasõnades ja kõnekäändudes:pajust ei saa palki ega laisast töötegijat; ennem murdub marus kõvakuusk kui peenike paju; enne kaob meie maalt talupoja sugu kui pajud; ennem kardab külma pajupõõsas kui varane rukkioras.[44]
Teiste Euroopa rahvaste legendipärimus seostab paju kurjusega või kuradi looduga.Horvaatias on pajul äraneetud puu maine, kuna ta olevat juhatanud teed Jeesuse eest põgenevaleSaatanale.
Urbepäeva ehkpalmipuudepüha peetakse Eesti rahvakalendris pühapäeval ennelihavõtteid ning see märgib ühtlasi lihavõtte-eelse nn suure nädala algust. Urbepäeva traditsioonides on olulisel kohal pajuurvad, sageli nimetataksegi neid urbepäevaks (urvapäev, urvepüha, urvsipüha, Lutsis urgõpäiv). Pajuurbadega löömine (urbimine ehk urvitamine) või mõne muu puu (palmi,pöögi, kase,elupuu,kuuse jne) vitstega peksmine on rahvusvaheline komme, mille tekke aeg ulatub eelkristlikku perioodi.[45]
Vanimad pajulaadsedfossiilid meenutavad alamperekonnaSalix liike ja leitud Põhja-Ameerikas alammiotseeni ladestistes.[49] Paju fossiilsed leheleiud on tuvastatud ka Euroopas alam- ja Alaskal hilisoligotseenis ning Jaapanis hilismiotseenis.[50][5]
Theophrastos ja Plinius kirjutasid erinevatest pajuliikidest, Plinius kirjeldas kaheksat pajuliiki, kelle noori võrseid kasutatakse korvide punumiseks.[51]Cato paigutas kultiveeritudsalictum'i kolmandale kohale kultuuride seas, soovitades paju istutada kõikjaleviinamarja-,oliivi- ja pillirooistanduste lähedale, et kasutada pajuvitsuviinapuude toestamiseks jaoliivikorvide valmistamiseks.
Gaspard Bauhin hakkas 1650. aastatel eristama pajuliike nende suuruse, lehe kuju, õite ja seemnete järgi; hakati vahet tegema fertiilsetel ja mittefertiilsetel isenditel. Hieronymus Bock avastas, et pajud, nagu paljud teisedki taimed, paljunevad seemnetega. Paju botaanilise uurimise teaduslik ajalugu algas 1660. aastal Ray "Synopsisega". Oma raamatus kirjeldas ta kümmetCambridge'i ümbruses kasvavat liiki. Carl von Linné kirjeldas raamatus "Flora Lapponica" 1737. aastal 19 liiki ja "Species Plantarumi" 2. köites (1755) 31 liiki. 1758. aastal kirjeldas HallerŠveitsis kasvavat 21 kohalikku liiki. Villars aga kirjeldas 1789. aastalDauphinés kasvavat 30 liiki. Willdenow (1797) kirjeldas kokku 166 liiki. 1819. aastal Abraham Reesi avaldatud "Rees's Cyclopædias" kirjeldati 141 liiki, millele teised botaanikud lisasid 41 liiki, neile lisandusid Schleicheri 119 uut liiki.
1785. aastal andis Hoffmann välja 1. kogumiku raamatust "History of Willows". 1828. aastal avaldas Erlangeni botaanikaaia direktor K. Koch raamatu "De salicibus Europseis commentatio", kus liigitas Euroopa 237 liiki 48 liigiks ja need omakorda 10 rühmaks. 1829. aastal John Russell Bedfordi koostatud kataloog "Salictum Woburnense, or, A Catalogue of willows, indigenous and foreign, in the collection of the Duke of Bedford at Woburn Abbey" sisaldasWoburn salictum sisaldas 160 pajuliiki nii pildis kui ka sõnas. W. J. Hooker oma "British Flora" 2. köites (1831), liigitas Borreri abiga pajud 18 rühma ja 68 pajuliiki, "British Flora" 3. köites (1835) oli juba 71 liiki. Samal aastal (1835) võttis dr. Lindley kasutusele Kochi süsteemi ja liigitas senised 71 liiki 28 liigiks.
↑Fang Zhen-Fu,On the Distribution and Origin of Salix in the World, (Institute of Forestry and Soil Science, Academia Sinica, Shenyang), Acta Phytotaxonomica Sinica, 1987 25 (4): 307-313 ISSN: 0529-1526 CN: 11-1897/Q, veebiversioon (vaadatud 05. juuli 2016) (inglise keeles)
GEORGE W. ARGUS, Salix for the Flora of North America, the forSALIX (SALICACEAE) DISTRIBUTION MAPS AND A SYNOPSIS OF THEIR CLASSIFICATION IN NORTH AMERICA, NORTH OF MEXICO, 2007
Salix subserrata: Monira A. Abd El Kader, Ibrahim Abulyazid, Mohga Shafik Abdalla jt.http://www.ukjpb.com/article_details.php?id=108 Evaluation of Salicin Isolated from Salix subserrata as a Radioprotector against Gamma Irradiation Induced Ultrastructural and Electrophoretic Changes in Spleen Tissue in Rats, 30. mai 2015, DOI:http://dx.doi.org/10.20510/ukjpb/3/i2/89346
.JPG)
_male.jpg)
_-_20150810_14h42_(11052).jpg)
.JPG)
.jpg)
.jpg)
