Pagulus ehkmaapagu ehkeksiil on sunnitud lahkumine elukohast. Harilikult mõistetakse paguluse all kodumaalt pagemist.
Põhjusteks võivad olla tagakiusamine või hirm tagakiusamise ees kas siis rassi, usu, rahvuse, sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste tõttu; lahkumine sõjategevuse eest; põgenemine looduskatastroofide eest; vaesus ja näljahädad; õnnetusjuhtumid. Lahkumine võib olla ajutine või alaline, olla riigisisene või ületades riikidevahelisi piire.
Ajalooliselt levis idee pühast varjupaigast ja inimestele kaitse pakkumisest jubaVana-Kreekas jaVana-Egiptuses. Keskajal võimaldasid inimesteleasüüli kirikud. Rahvusvahelisele areenile kerkis paguluse probleem 20. sajandil. Pagulaste määratlemise vajadus tekkisEsimese maailmasõja tulemusel vajadusega eristada oma koduriigi kaitse kaotanud migrante teistest migrantidest.[1]Rahvasteliit sõlmis mitmeid rahvusvahelisi kokkuleppeid, mille alusel määrati pagulased erijuhtumite alusel kategooriatesse konkreetse päritoluriigi ja kodumaalt pagemise põhjuse järgi.[2]Teise maailmasõja tulemusel tekkinud väga suured põgenikemassid tekitasid vajaduse uue ühese pagulasstaatuse määratluse järgi.1951. aastal võetiGenfis vastuÜROpagulasseisundi konventsioon. Konventsioon hõlmas inimesi, kes olid pagenud sündmustes, mis leidsid asetEuroopas enne1. jaanuari 1951.Dekolonisatsioonisündmuste tagajärjel tekkinud uued põgenemissituatsioonid paisutasid pagulusprobleemi ülemaailmseks.[1]1967. aastal lisati konventsioonile pagulasseisundi protokoll, millega laienes kehtivus ka väljapoole Euroopat ja mis tühistas 1951. aasta ajapiirangu.
Pagulased kõverpeeglis IOM Eesti esindus 2012. (Filmis selgitatakse paguluse tausta ning räägitakse põgenikest, varjupaigataotlejatest ja pagulastest Eestis).
