"Padjamärkmed" (jaapani keeles 枕草子, Makura no Sōshi, ka 'Padjaraamat') onJaapani õukonnadaamiSei Shōnagoni (u 966 –1025)zuihitsu žanris kirjutatud teosHeiani perioodi umbes 990ndatel-1000ndatel. Seda loetaksejaapani kirjanduse üheks klassikaliseks teoseks, kõrgkultuuri esindajaks ning oluliseks ajalooallikaks. See on üks esimesi teoseidzuihitsu žanrist vanas Jaapanis.[1]
Shōnagoni teos on keisrinnaFujiwara no Teishi teenistuses elatud aastate ajal kirjutatud isiklik päevikustiilis kogumikesseesid, uitmõtteid,arvamusi, õukonnasündmusi,luuletusi, elu kirjeldavaid lõike ja nimekirju nii füüsilistest objektidest kui emotsionaalsetest hetkedest.
Kuna naised olid Heiani perioodil avalikust ja poliitilisest elust välja jäetud, oli haritud kõrgema klassi ja naistel kirjutamiseks palju aega. “Padjamärkmed” oli mõeldud isiklikuks otstarbeks sisemiste mõtete ja tunnete väljendamiseks, mida autoril õukonnas madalama positsiooni tõttu avalikult öelda ei lubatud. Kuigi Shōnagon kunagi ei kavatsenud oma teost avaldada, sattus käsikiri peatükkide kaupa õukonnas lugemiseks käest kätte liikuma. Raamatu lõpus mainib autor, et kirjutis sai avalikuks kogemata, kui ta jättis selle padjale, mille ta oli välja pannud külalisele, kes selle tema palvetest hoolimata endaga kaasa viis. Ka teoses endas on tõendeid selle kohta, et ta oli õukonnas oma lugejatest teadlik.[1]
„Padjamärkmed“ on kirjutatud lühikeste lõikudena ja selle sisu on ka tänapäeva jaapani keele kõnelejatele kergesti arusaadav. See kirjutati jaapani keeles, nagu teised tolleaegsed naiskirjanike teosed; ainsadhiinakeelsed terminid on kohanimed ja isikutiitlid.10. sajandi lõpus ja11. sajandi alguses kirjutasid Jaapani mehed tavaliselt hiina keeles, samas kui naised kirjutasid eranditult jaapanihiragana silptähestikus. Shōnagon kasutas kirjutistes kakanjit, mida peeti meeste kirjaviisiks ja mis näitas tema kõrget haritust.[2]
Mitusada aastat eksisteeris teos ainult käsikirjadena, kuni esmakordse trükkimiseni17. sajandil. Selleks ajaks oli raamatust säilinud erinevaid versioone, sest varasemad ümberkirjutajad võisid sissekannete järjekorda muuta ning lisada, toimetada või kustutada lõike.
T. A. Purcelli ja W. G. Aston tõlkisid kuus lõiku raamatust esmakordselt inglise keelde1889. aastal. Teiste ingliskeelsete tõlgete hulka kuuluvadArthur Waley osaline tõlge 1928. aastal,Ivan Morrise esimene täielik tõlge 1967. aastal jaMeredith McKinney täielik tõlge2006. aastal.[3] Eesti keelde tõlkis selle Jaapani uuringute lektor Alari Allik2021. aastal.[4] Tõlge sai Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali 2021. aasta aastaauhinna võõrkeelest eesti keelde tõlkimise kategoorias.[5]
Teose põhjal lõi Suurbritannia režissöörPeter Greenaway 1996. aastal samanimelise filmi “The Pillow Book”.