Tänapäeval kasutatava paberi sünnimaaks onHiina. Legendi järgi leiutas paberiCai Lun 105. aastal. Varasema,siidist jakanepist valmistatud paberi arheoloogilised leiud vähemalt 200 aastat eKr on selle legendi ümber lükanud. Siiski ei kasutatud enne1. sajandit paberit kuigi laialt ja alles4. sajandil vahetas see välja varasemad kirjutusmaterjalid. Tootmise algusaegadel kasutati Hiinas paberi toorainena peamiselt kanepikiude, hiljemlina,džuuti,bambust,mooruspuu koort,puuvillaseid kaltse,riisi- janisuõlgi jm. Toormaterjal peenestati kivistuhmrites ja saadud mass segati veega. Paberimassi ammutati vannist nelinurksele bambuskiududest punutud sõelale. Sõelalt asetati paberimass vildile, pressiti liigne vesi välja, siluti ja kuivatati. Paberilehed liimistati taimseteliimidega. 7. sajandil levis paberivalmistamise oskusKoreasse jaJaapanisse, hiljem läbiTiibeti,Birma jaNepaliIndiasse.[viide?]
Paberitootmise tehnoloogia jäi kuni18. sajandini lõpuni peaaegu muutumatuks. Paberi tooraineks olid peamiselt linased kaltsud, lisati ka kanepikiude. Kaltsud sorteeriti, pesti, keedetilubjalahuses ja valgendati päikese käes. Seejärel kuhjati kaltsud kokku ja jäeti keldrisse lagunema, et kiud üksteisest kergemini eralduksid. Kaltsude määndamise järel purustati need vee jõul töötavas tambiveskis. Saadud kiud segati veega poolvedelaks paberimassiks. Paberi ammutamiseks kasutati neljakandilisele puitraamile tõmmatud metallist sõelu. Sõelalt võetud paberileht asetati niiskele vildile. Hunnik paberilehti vaheldumisi viltidega asetati pressi, kus liigne vesi välja suruti. Seejärel võeti vildid ära ja paberilehed pressiti uuesti väikese surve all. Paberipoognad kuivatati harilikult paberiveski pööningul. Kirjapaber liimistati enne kuivamist loomse liimiga (želatiin), mis võeti kasutusele 1380. aastatel. Paberi valmistamisel osales vähemalt kolm töölist. Kolme töölise päevatoodanguks oli 700–800 lehte paberit.[viide?]
Alates 14. sajandist hakkas nõudlus kirjutusmaterjali järele kiiresti tõusma ja paber kui tunduvalt odavamalt toodetav materjal tõrjus aegamisipärgamendi välja. Paberi laialdasele kasutuselevõtule aitas kaasatrükikunsti leiutamine 15. sajandi keskel. Üha suurenev trükitavate raamatute hulk nõudis paberitootmise tehnoloogia täiustamist. Umbes 1680. aastal leiutatiHollandis paberikiudaine jahvatamiseks hollander, mis kiirendas paberi tootmist ja aitas toorainet kokku hoida.[viide?]
Moodne paberitootmise tehnoloogia, mis on suuresti kasutusel ka tänapäeval, kujunes välja 19. sajandil. 1799. aastal patenteeris prantslaneNicholas Louis Robert paberivalmistamise masina. Roberti masinas ammutati paberimass pidevalt liikuvale lindikujulisele sõelale, nii et formeerus paberilint. Vee väljapressimiseks kasutati valtse. Paberitootmismasinate laialdane levik algas 1830. aastatel. Juba 18. sajandil oli tehtud palju eksperimente, et leida uut toorainet paberitööstusele. Alles 1844. aastal leiutasid sakslased F. Keller ja H. Voelter tööstuslikult sobiva lahenduse, mis võimaldas puidu kasutuselevõtu paberi toorainena. Puitmassi lisamine muutis paberi tunduvalt odavamaks, kuid samal ajal ka omadustelt märksa halvemaks. Parema kvaliteediga paberi saamiseks tuli lisaained (ligniin ja hemitselluloosid) mingi keemilise menetluse abil eemaldada, nii et jääks järele ainulttselluloosikiud. Esimeseks selliseks meetodiks oli inglise keemikute H. Burgessi ja C. Watti poolt 1851. aastal leiutatud soodaprotsess. Sellele järgnesid 1866. aastal sulfitprotsessi ja 1884. aastal sulfaatprotsessi kasutuselevõtt. 1830. aastatel võeti kasutusele paberi liimistamine otse kiumassi viidavakampoli jaalumiiniumsulfaadiga. 1851. aastal võeti kasutusele ka paberi pleegitamineklooriga.[viide?]
