Päike pildistatud teleskoobiga läbi lairibafiltri. Valevärvides. Paremale üleval mõõtkavalises suuruses Maa kujutis.
Päikesenäiv visuaalne tähesuurus on −26,74 jaabsoluutne tähesuurus 4,85[4]. Päikese aktiivsustsükkel kestab umbes 11 aastat. On leitud, et aktiivsustsükli jooksul, aktiivsuse maksimumist kuni miinimumini, varieerub Päikese kiirguse tugevus umbes 0,1%.[5]
Päike onpeajada tähtspektriklassiga G2V[4]. See tähendab, et ta on keskmisest tähest mõnevõrra massiivsem ja kuumem. Umbes 85% tähtedest on Päikesest väiksema massiga. Ka mõõtmetelt ületab Päike suurt osa peajadal asuvaid tähti. Ent kuumimaist peajadal asuvaist tähtedest on tema raadius umbes 10 korda ning (Päikesest väiksema massiga)punastest hiidtähtedest või massiivsetestülihiidudest sadu kuni tuhandeid kordi väiksem. G2-spektriklassi tähtedel on peajadale omane eluiga umbes 10 miljardit aastat. Päikese vanus on 4,57 miljardit aastat. Päikest peetakseuniversumi ajaloos kolmanda põlvkonna täheks.
Päikeseläbimõõt on 1,392 miljonit kilomeetrit (109 Maa läbimõõtu) ja mass 1,9891×1030 kg (332 950 Maa massi). Päikeseraadius on 6,9599×108 m (109 Maa raadiust),pindala 6,087×1018 m²,ruumala 1,4122×1027 m³ ja keskminetihedus on 1409kg/m³.[4]
Raskuskiirendus Päikese pinnal on 273,98m/s², mis on ligi 28 korda suurem kui Maal.Paokiirus Päikese pinnal on 617,7km/s, mis on üle 55 korra suurem kui Maal. Päikeseekvaatoril on sünoodilinepöörlemisperiood 27,275 ööpäeva (13°12' päevas) ja sideeriline pöörlemisperiood 25,380 ööpäeva (14°12' päevas).[4]
Päikese suuruse esinevus Maalt vaadates, kui Päikese kaugus Maast on suurim ja väikseim
Päikese keskmine kaugus Maast on 149,6 miljonit km. Seda kaugust nimetatakseastronoomiliseks ühikuks. Maa kaugus Päikesest ei muutu palju:periheelis ehk kõige lähemas punktis on see 147,1 miljonit km jaafeelis ehk kõige kaugemas punktis 152,1 miljonit km. Päikese näivnurkläbimõõt on 32'58",78–31'31",34. Päikese ekvatoriaalne horisondilineparallaks on 8",94–8",65. PäikesesolaarkonstantMaa atmosfääri piiril on 1,95 cal/cm²/min ehk 1,36kW/m².[4]
Päike liigub lähimate tähtede suhteskiirusega 19,5km/s. Päike liigubHerkulesetähtkuju suunas. Päikese kaugusLinnutee tasandist on 50 valgusaastat ja Linnutee keskmest 28 000 valgusaastat. Päike tiirleb ümber Linnutee keskme kiirusega 250km/s ja tiirlemisperiood on 200 miljonit aastat.[4]
Päike koosneb eelkõigevesinikust (73,46% massi järgi) jaheeliumist (24,85% massi järgi), kõiki ülejäänud elemente kokku on 1,67% massi järgi[3]. Päikese keskmes, kus tihedus on 160 000kg/m³ ,rõhk 3,4×1016 Pa[4] ja temperatuur umbes 15 700 000K, muundub vesiniktermotuumareaktsioonides heeliumiks. Igas sekundis ühineb 3,4×1038prootonit (vesinikuaatomituuma) heeliumi tuumadeks. Selle käigus tekkivategammakvantidena vabanevenergia jõuab pärast kümneid kuni sadu tuhandeid aastaid ning miljoneid kordi toimuvaid neeldumis- ja kiirgumisprotsessePäikese fotosfääri ja edasikosmosesse. Päikese kogukiirgus on 3,825×1026 J/s[4]. Päike kiirgab karaadiokiirgust, aga Päikese raadiokiirgus on nõrk ja muutlik[6]. Päikese koguenergia on 7×1041 J[6]. Kiirguse tõttu väheneb Päikese mass igas sekundis 4,3 t[4]. Fotosfääris kiirgub suurel hulgal nähtavavalgusefootoneid, mis jõuavad Maa pinnale.Füüsikud tekitavad Päikese tuumas toimuvatega sarnaseid protsessevesinikupommis jatermotuumareaktorites. Vesinik saab Päikeses otsa umbes viie miljardi aasta pärast.[7]
Päikese pinnaks loetakse ala, millest allapoole on Päike läbipaistmatu. See moodustabPäikese kromosfääri aluse ja sellest alates mõõdetakse kaugust Päikese pinnast.[4] Päikese nähtav pind (kromosfäärist seespool) onPäikese fotosfäär. See valgust kiirgav kiht ulatub umbes 320km kõrguselePäikese konvektsioonitsooni ülemisest osast. Fotosfäärist kõrgemale jäävadPäikese atmosfääri hõredamad kihid –Päikese kromosfäär jaPäikese kroon[8]. Kromosfääri paksus on umbes 2000km ja temperatuur selles kasvab kauguse suurenedes kuni umbes 20 000 K. Sellest kõrgemale (umbes 200 km) jääb Päikese kroon, kus temperatuur kasvab järsult veelgi (kuni umbes 1 000 000 K).
Päikese krooni tihedus on 1011 ning fotosfääri 1023 aatomit kuupmeetri kohta. Tsentris on Päikese tihedus umbkaudu 150 grammi kuupsentimeetri kohta.
Päikese pinnatemperatuur fotosfääris on 5778 K, kuid märksa kuumemad on Päikese kroon (kuni 1,8 miljonit K) ja tuum (umbes 15,7 miljonit K). Spiikulite ja kromosfääriloidete temperatuur on 15 000 K, protuberantsidel 7000 K.[4]
Mõnda aega arvati, et Päikeses toimuva termotuumareaktsiooni tekitatudneutriinode arv on ainult kolmandik teoreetiliselt ennustatust (Päikese neutriinode probleem). Ent hiljuti avastati, et neutriinodel onseisumass. Seetõttu saavad nad teel Päikeselt Maale muunduda raskemini avastatavat liiki neutriinodeks, nii et lahknevus mõõtmiste ja teooria vahel on kõrvaldatud.
Kogu Päikeseaine on väga kõrge temperatuuri tõttuplasmaolekus (mis on aga erineva ionisatsiooniastmega, sõltudes sellest, mis Päikese ossa see plasmaolekus aine kuulub). Et Päike ei oletahke keha, siispöörleb ta diferentsiaalselt:ekvaatoril kiiremini kui kõrgematellaiuskraadidel. Et Päikese pöörlemine on eri laiuskraadidel erinev, siis temamagnetväljajõujooned põimuvad nii, et magnetvälja silmused purskuvad Päikese pinnalt välja, tekitadespäikeseplekke ja protuberantse.
Päike ja plekid läbi lairibafiltri. Foto on tehtud 2024. aasta suvel Tõrvast. Foto on valevärvides.
Päikese aktiivsust iseloomustavad päikeseplekid. Päikese aktiivsus on tsükliline. Kui vaadata päikeseplekkide arvu, siis tsükli pikkus on 11,4 aastat, aga kui nende magnetväljapolaarsust, siis 22,08 aastat. Päikeseplekkide keskmine läbimõõt on 10 000km, aga suurim seni nähtud päikeseplekk oli läbimõõduga 185 000km. Päikesepleki keskmine sügavus on 500km. Pleki tuuma ehkumbra keskmine temperatuur on 4240 K, selle halo ehkpenumbra temperatuur 5680 K ja laigu kõrval oleva fotosfääri keskmine temperatuur 6050 K. Plekkide eluiga on 6 päeva kuni poolteist kuud.[4]
Päikesevarjutuse ajal varjabKuuMaal asuva vaatleja jaoks Päikese osaliselt või täielikult.Täieliku päikesevarjutuse ajal on taeva heledus Päikese ümbruses 1,610−9 Päikese heledusest. Seevastu Kuu heledus on Maalt Kuule peegeldunud valguse tõttu 1,110−10 Päikese heledusest.[4]
Päikese otsene vaatlemine võib kahjustada silmi ja põhjustada ka pimedaks jäämist (nii juhtusJoseph Plateauga).Päikesevarjutuse ajal on oht Päikesesse vaadates silmi kahjustada eriti suur, sest haruldane taevanähtus tekitab uudishimu ja sellepärast vaadatakse heledat Päikest kauem kui ohutuse piir lubaks. Silmade kaitsmiseks pikaajalise vaatlemise korral tuleb kasutada spetsiaalseidpäikesefiltreid või tumedatkeevitusklaasi. Tahmane klaas, diskett, valgustatud filmilint jms sobivad üksnes Päikese väga lühiajaliseks vaatlemiseks, sest need ei neela Päikeseinfrapunakiirgust.
.svg)
