Orhan Pamuk on pärit majanduslikult heal järjel olnud perest. Pere õhutusel läks ta õppima arhitektuuri, kuid loobus sellest kolme aasta pärast. Seejärel õppisİstanbuli Ülikoolis ajakirjandust ja hakkas "täisajaga" kirjanikuks. Aastail 1985–1988 töötas ta külalisõppejõunaNew YorgisColumbia ülikoolis. Aastail 1982–2001 oli ta abielus, tal on tütar Rüya (türgi k 'unistus').
Kirjutama hakkas Pamuk regulaarselt 1974. aastal. Juba ta esimene romaan "Härra Cevdet ja tema pojad" (1982) pälvis tähelepanu. Teos räägib kolmest põlvkonnast jõukas Istanbuli peres. Menu said tunda ka teine romaan "Vaikne maja" (1983) ja kolmas, ajalooline romaan "Valge loss" (1985). Kõik need kolm teost võitsid ridamisi auhindu.The New York Times Book Review kirjutas: "Idast on tõusnud uus täht – Orhan Pamuk."
Seejärel hakkas Pamuk kirjutamisel kasutamapostmodernseid tehnikaid, vastukaaluks varasemale tahedalerealismile. 1990. aastal ilmunud neljas romaan "Must raamat" tõi autorile lisaks menule kriitikute hulgas ka rohkem lugejamenu. Viis aastat hiljem ilmunud viies romaan "Uus elu" tekitas Türgis sensatsiooni ja sai üheks türgi kirjanduse menukamaks raamatuks.
Kaks järgmist romaani, "Minu nimi on Punane" (1998) ja "Lumi" (2002), suurendasid Orhan Pamuki rahvusvahelist tuntust veelgi. "Minu nimi on Punane" pälvis 2003. aastal väga maineka rahvusvaheliseIMPAC Dublini kirjandusauhinna ja seda oli 2006. aastaks tõlgitud 24 keelde. "Lumi" tegelebislami ja lääne elulaadi kokkupõrkega tänapäeva Türgis. The New York Times valis selle ingliskeelse tõlke kümne 2004. aasta parima romaani hulka.
Vastates küsimusele "Kuidas mõjutas IMPAC-i preemia (127 000 dollarit) võitmine teie elu ja tööd?" vastas Pamuk: "Mu elus pole miski muutunud pärast seda, kui ma hakkasin täisajaga kirjutama. Ma olen ilukirjandust kirjutanud 30 aastat. Esimesed 10 aastat muretsesin ma raha pärast ja mitte keegi ei küsinud, kui palju ma teenin. Järgmised 10 aastat kulutasin ma raha ja mitte keegi ei küsinud selle kohta midagi. Ja viimased kümme aastat on kõik minu käest uurinud, kuidas ma raha kulutan, aga ma ei ütle seda."
2005. aastal sattus Orhan Pamuk maailma avalikkuse tähelepanu allasõnavabaduse eest võitlejana. 2005. aasta veebruaris andis PamukŠveitsi ajakirjaleDas Magazin intervjuu, kus ta muuhulgas ütles: "30 000kurdi ja miljonarmeenlast tapeti neil aladel ja mitte keegi peale minu ei söanda sellest rääkida." Selle lausega vihjas Pamukarmeenlaste genotsiidile aastail 1915–1917 ja 30 000 kurdi massimõrvaleAnatoolias – teemale, mis oli Türgis kuni selle ajani tabu.
Das Magazinile antud intervjuu tõi Pamukile neli kuud hiljem kaasa kohtutee, sest 2005. aasta juunis võeti Türgis vastu seadus, mille kohaselt on Türgi riigi ja türkluse selline kritiseerimine kuritegu. Niisuguse seadusesätte alusel algatasid rahvuslikud äärmuslased tagantjärele kohtuprotsessi, mis ähvardas Pamuki vanglakaristusega kuuest kuust kuni kolme aastani.
Protsessi vältel jätkas Pamuk maailmas oma sõnumi levitamist. Süüdistuste alla sattunud sõnavabaduse eestkõnelejale tuli kasuks asjaolu, et protsessi päevil taotles Türgi liitumistEuroopa Liiduga. Euroopa Liidu laienemisvolinikOlli Rehn ütles, et Pamuki kohtuprotsess on Türgi liidukõlblikkuse prooviks. Oma esindajad saatis Pamuki kohtuprotsessi jälgimaEuroopa Parlament. Pamuki kaitseks ja kohtuprotsessi aluseks olnud seadusesätte vastu astus väljaAmnesty International.
Ehkki leidus neidki, kes kahtlustasid, et Pamuki äkilise sõnavabaduse eestkõneleja rolli asumise põhjuseks on soov saada sel moelNobeli kirjandusauhind – mis anti 2005. aastal hoopis inglaseleHarold Pinterile. Pamukile osaks saanud rahvusvaheline au ja kuulsus sõnavabaduse kaitsjana tundus paljudele rahvuskaaslastele ebaaus ka sellepärast, et enne Pamuki ootamatut pöördumist sellele rajale oli Türgis juba kirjanikke (sh mainitud Yaşar Kemal) ja palju teisi inimesi, kes olid kurdide ja teiste vähemuste probleemidega pikka aega tegelenud, vähemuste õiguste eest võidelnud, selle pärast vanglaski istunud.
2006. aasta jaanuaris vabastati Pamuk tehnilistel põhjustel talle esitatud süüdistustest. "See on hea uudis härra Pamukile, aga hea uudis ka sõnavabadusele Türgis," kommenteeris seda Euroopa Liidu laienemisvolinik Olli Rehn. Siiski väljendasid mõned Euroopa Liidu esindajad kahetsust, et süüdistustest loobuti mitte sisulistel, vaid tehnilistel põhjustel.
1979 Milliyet Press Novel Contest Award (Türgi) romaani "Karanlık ve Işık" ("Pimedus ja valgus", hiljem avaldatud pealkirja "Härra Cevdet ja tema pojad" all) eest
1983 Orhan Kemal Novel Prize (Türgi) romaani "Härra Cevdet ja tema pojad" eest
1984 Madarali Novel Prize (Türgi) romaani "Vaikne maja" eest
1990 Independent Foreign Fiction Prize (Ühendkuningriik) romaani "Valge loss" eest
1991 Prix de la Découverte Européenne (Prantsusmaa) romaani "Vaikne maja" prantsuskeelse tõlke ("La Maison de Silence") eest
2002 Prix du Meilleur Livre Etranger (Prantsusmaa) romaani "Minu nimi on Punane" eest
2002 Premio Grinzane Cavour (Itaalia) romaani "Minu nimi on Punane" eest
