Olemine (vanakreeka keelesto einai,ladina keelesesse, saksa keelesSein) oli 20. sajandini filosoofia peamine uurimisala. Olemisega tegelevfilosoofia valdkond onontoloogia.
Traditsiooniline loogika käsitleb olemist kõigeüldisemamõistena, mis ühendab kõiki üldisuse taseme poolest madalamaid mõisteid ning on seetõttu mõistetest kõige fundamentaalsem ja tähtsam. Samas võib väita, et oma üldisuse tõttu on olemine kui mõiste kõige ebamäärasem, kuna eimääratle sisuliselt mitte midagi. Tihti käsitletaksegi olemistkoopulana, mis onväitessubjekti japredikaati ühendav ollus, kuna hõlmab igal juhul neid mõlemaid.
Tänapäevakontinentaalne ontoloogia mõistab olemist kaasnevana igaasjaga, mis mingil viisil on. Seega, kui mingi asi mingil viisil on, siis peab sellel asjal olema ka olemine. Kui aga seda olemist pole võimalik kuidagi tuvastada või määratleda, siis tekib kahtlus, kas see asi, mida väidetakse olevat, ikkagi üldse on või pole ta hoopiski mitte. Kuna aga asjad ju kõigest hoolimata ikkagi on, siis ei saa käsitleda olemist üldmõistena kui kõige tühjemat ja ebamäärasemat, järelikult pole olemine üldse mõiste ning tuleb määratleda muul viisil.
Keeruline on leida filosoofi, kes poleks olemisega mingis ulatuses tegelnud, olgu siis selle käsitlemise vajadust kritiseerides või õigustades.
