21. sajandi alguses on teadmisi oksitaani keelest umbes poolel miljonil elanikul 16 miljonist. Piirkonnas räägitakse peamiseltprantsuse,itaalia,katalaani jahispaania keelt. 2006. aastast on oksitaani keel kolmas ametlik keel Hispaania Kuningriigile kuuluvasKataloonias. Sellesse piirkonda kuulubVal d'Aran, kus oksitaani keel saavutas ametliku staatuse 1990. aastal.
Rooma võimu lõpuaastatel (pärast 355. aastat) oli suurem osa Oksitaaniast tuntud kuiAquitania. Ala hõlmas osa Seitsmest provintsist koos laiemaProvence'iga. Põhjaprovintse, mis nüüd on osa Prantsusmaast, kutsuti nimegaGallia.Gallia Aquitania (võiAquitanica) on seega ka nimi, mida kasutati keskajani Oksitaania (s.oLimousin,Auvergne,Languedoc jaGascogne) jaoks, sealhulgas kandis seda nime 6. sajandi algusest kaProvence. Seega ei tuleks ajaloolistAkvitaania hertsogkonda segamini ajada tänapäevase Prantsusmaa piirkonnagaAkvitaania: see on peamine põhjus, miks nimi Oksitaania taaselustati 19. sajandi keskpaigas. Nimi „Oksitaania” ja nimetus „oksitaani keel” (Occitana lingua) ilmusid ladina tekstidesse juba 13. sajandil; on olemas tekst, milles viidatakse alale kaudselt kui „oksitaani keele maale” (Patria Linguae Occitanae). See tuleneb nimetusestLenga d'òc, mida kasutas Itaalias (Lingua d'òc) 13. sajandi lõpulDante. Nime Oksitaania kasutuse mõnevõrra ebatavaline lõpetamine on kõige tõenäolisemalt prantsuse ametnikeportmanteau, mille alla ühendatiòc jaAquitània. Nõnda segati keel ja maa kokku vaid üheks mõisteks.Oksitaani keel jaLenga d'òc viitavad mõlemad sajanditevanuseleromaani murrete variandile, mis kasutavad sõna „jah” jaoksòc. Sõna esineb ka kuningasRichard Lõvisüdame hüüdnimes Oc-e-Non (oksitaani keeles 'jah ja ei'). See ei ole üllatav, sest Lõvisüdame ema oliAkvitaania Eleanor. Oma isaga ei saanud Lõvisüda läbi, kuid emaga olid tal väga soojadsuhted.
Val d'AranPüreneedes,Kataloonias (Hispaania), kus oksitaani keel on olnud ametlik keel 1990. aastast (staatus anti koos Val d'Arani osalise autonoomiaga ning kinnitati seejärel Kataloonia statuudis).
Monaco vürstiriik (kus oksitaani keelt räägitakse traditsiooniliseltmonegaski keele kõrval).
Katalaani keel on oksitaani keelega väga sarnane keel ning Oksitaania jaKataloonia vahel on tugevad ajaloolised ja kultuurilised sidemed. Tänase Kataloonia üks rahvuskangelane on Ermessenda de Carcassona (Carcassonne'i Ermessenda)[1].
Oksitaani keeles kirjutatud tekste ilmus 10. sajandil: keelt kasutati seadus-, kirjandus-, teadus- ja usutekstides. Oksitaani keeledialektid on aga sajandeid vanemad ja ilmusid juba vähemalt 8. sajandil. Vanu näiteid oksitaani keele kohta leiabkohanimedes või oksitaniseeritud sõnadesladinakeelsetes käsikirjades.
"Räägi prantsuse keelt, ole puhas" – kirjutis Lõuna-Prantsusmaa kooli seinal
Oksitaania oli varakeskajal sageli poliitiliselt ühendatud,Läänegootide kuningriigi ning mitmeMerovingide jaKarolingide suverääni alluvuses. Üheksa aastat enne oma surma (805) tõotasKarl SuurThionville'is, et tema impeerium jagatakse kolmeks autonoomseks territooriumiks vastavalt rahvusele ja emakeelele: koos prantsuse-saksa ja itaalia territooriumidega oli tegemist enam-vähem tänapäeva Oksitaaniaga koos Provence'i ja Akvitaaniaga. Kuid asjad ei läinud vastavalt plaanile jaKarolingide impeeriumi jagamisega (9. sajandil) jagati Oksitaaniakrahvkondadeks,hertsogkondadeks jakuningriikideks, piiskopkondadeks jaabtkondadeks, omavalitsusteks linnamüüride taga. Pärast seda ei saanud maa enam kunagi poliitiliseks tervikuks, kuigi Oksitaaniat ühendas ühine kultuur, mida kasutati kergesti poliitiliste, pidevalt muutuvate piiride ületamiseks. Oksitaanias tekitas segadusi truudusvannete sasipundar erinevatele suveräänidele: 9.–13. sajandini rivaalitsesidAkvitaania hertsogid,Foix krahvid,Toulouse'i krahvid jaAragóni kuningad oma püüetes kontrollida erinevaid Oksitaania osi.
Oksitaani kirjandus oli sel ajal kuulsusrikas ja õitsev: 12.–13. sajandil leiutasidtrubaduurid õukondliku armastuse (fin'amor) jaLenga d'Òc levis Euroopa haritud ringkondades. MõistedLenga d'Òc jaOksitaania võeti kasutusele 13. sajandi lõpul.
Kuid 13.–17. sajandini vallutasidPrantsuse kuningad järk-järgult Oksitaania, mõnikord sõjaga ja elanikke tappes, mõnikord annekteerides, kasutades selleks poliitilisi intriige. 15. sajandi lõpust alates hakkasid aadel ja kodanlus õppima prantsuse keelt, samas lihtrahvas jäi oksitaani keele juurde (see protsess algas 13. sajandil kahes põhjapoolsemas piirkonnas, Põhja-Limousin ja Bourbonnais). Aastal 1539 andisFrançois I väljaOrdonnance de Villers-Cotterêts, mis kehtestas prantsuse keele kasutamise halduses. Kuid vaatamata sellistele meetmetele tugev rahvusliku identiteedi tunne Prantsuse okupantide vastu jäi jaJean Racine kirjutas aastal 1662 reisilUzèsi: "Mida nad kutsuvad siin Prantsusmaaks, on maaLoire'i jõe taga, mis neile on välismaa."
1789. aastal püüdsidrevolutsioonilised komiteed taasasutada "Midi" piirkondade autonoomiat: nad kasutasid oksitaani keelt, kuidjakobiinide võim neutraliseeris nad.
Kuid 1881. aastast alates karistati vastavaltministerJules Ferry soovitustele lapsi, kes rääkisid koolis oksitaani keelt. See viis keele hukkamõistmisele, mida tunti kuilavergonha (häbistamine): tervelt 14 miljonit piirkonna asukat rääkis aastal 1914 oksitaani keelt, kuid prantsuse keel tungis 20. sajandil peale. Olukord muutus halvemaks, kui meedia välistaslangue d'oc kasutamise. Sellest langusest hoolimata on oksitaani keel ikka veel elus ja kogub uut hoogu.
Tänapäeval on Oksitaanias 14–16 miljonit asukat. Vastavalt 1999. aasta rahvaloendusele on 610 000 emakeeles kõnelejat ja veel miljon inimest, kellel on keelega mõningane kokkupuude. Emakeelena oksitaani keele kõnelejaid leidub peamiselt vanemate inimeste hulgas.Institut d'études occitanes (IEO) on kaasajastanud oksitaani keelt aastast 1945 ja Conselh de la Lenga Occitana (CLO) aastast 1996. Tänapäeval kasutatakse oksitaani keelt kõige kaasaegsemates muusika- ja kirjandusstiilides nagurock'n'roll, folkrokk (Lou Dalfin), räpp (Fabulous Trobadors),reggae (Massilia Sound System) jaheavy metal, detektiivilood või ulmelood. Keel on esindatud internetis. Ühendkoolid (Calandretas) õpetavad lapsi oksitaani keeles.
Oksitaani poliitiline liikumine omavalitsuse eest on eksisteerinud 20. sajandi algusest peale ja eriti sõjajärgsetest aastatest peale (Partit Occitan,Partit de la Nacion Occitana,Anaram Au Patac,Iniciativa Per Occitània,Paratge jne). Liikumine on väheoluline poliitilises sfääris. Siiski võimaldasid 2010. aasta piirkondlikud valimisedPartit Occitanil siseneda Akvitaania, Auvergne'i, Midi-Pyrénées ja Provence-Alpes-Côte d'Azuri piirkondlikesse nõukogudesse.
Suured meeleavaldusedCarcassonne'is (2005 ja 2009) ningBéziersis (2007) ja nädalapikkune Estivada festivalRodezes (2006–2010) viitasid sellele, et on olemas oksitaani keele ja kultuuri taassünd. Siiski ei ole oksitaani keel Prantsusmaal veel ametliku keelena tunnustatud, kuiprantsuse keele staatus on aastast 1992 põhiseaduslikult kaitstud. Oksitaani aktivistid tahavad, et Prantsuse valitsus tunnistaks oksitaani keele teiseks ametlikuks keeleks seitsmes piirkonnas Prantsusmaa lõunaosas.
Romantistlik heliloojaDéodat de Séverac sündis piirkonnas ja tuli pärast õpinguid Pariisis tagasi muusikat looma. Ta soovis lisada oma töödesse piirkonna põliselanike muusikat.
.svg)
