 | See artikkel kõneleb objektiivsusest kui erapooletusest; objektiivsuse kui teadvusest sõltumatu eksistentsi kohta loe artiklistObjektiivsus (metafüüsika), objektsuse kohta loe artiklistEsemelisus, mitmesuguste objektivismide loetelu täpsustusleheltObjektivism. |
 | Artiklis ei ole piisavaltviiteid. Palun aita väiteid kontrollida javiiteid lisada.(Kuidas ja millal see märkus eemaldada?) |
Objektiivsus on erapooletu suhtumine, mis vastandubsubjektiivsusele ehk erapoolikusele. Selle saavutamiseks peetakse vajalikuks distantseerumist käsitletava teema või probleemi suhtes erapoolikutestvaatepunktidest. Subjektiivsus kui objektiivsuse vastand tähendab lähtumist probleemi, teema või olukorra tõlgendamisel ühe osapoole vaatepunktist, eesmärkidest või huvidest.
Objektiivsus kui norm on tähtsal kohal mitmeühiskondliku institutsiooni toimimises: seda eeldatakse sageli niihästi ühiskonda eri valdkondades informeerivatelt institutsioonidelt naguajakirjandus,teadus jariiklik statistikasüsteem kui ka sõltumatutelt otsuste langetajatelt nagukohtusüsteem. Samas ei ole objektiivsus absoluutne, eri ühiskonnagrupid hindavad seda tihti erinevalt ning ka objektiivsuse kui normi ulatus ja jõustamine võivad olla vaieldavad. Objektiivsusnõue kerkib tavaliselt esile juhul, kui ühiskonnas ei ole valdav üks vaatepunkt ning enamik ühiskonnas mõjukaid gruppe peab eri vaatepunkte ühiskonna kui terviku seisukohalt võrdseteks; sellises olukorras võidakse pidada objektiivsust seotuksrelativismiga. Nii näiteks eeldatakse tänapäeval Lääne demokraatiates, et kohtusüsteem peaks olema poliitiliselt objektiivne ja mitte toetama üht või teist poliitilistideoloogiat, samas kui mõne konkreetse poliitilise ideoloogia toetajad võivad seda lähenemist kritiseerida eelduse põhjal, et just nemad esindavad ainsat objektiivset arusaama ühiskonnast ning seetõttu ei ole nende arvates eri vaatepunktid võrdsed.
Esineb ka vastupidist objektiivsusetõlgendust, kus üht vaatepunkti peetakse erapooletus plaanis, näiteks pragmaatilises eelistatuks: nii on lääneriikides tänapäeval riiklikus eelisseisus lääne traditsiooniline teaduslik meditsiin ja teistel meditsiinitraditsioonidel (alternatiivmeditsiinil) ei ole sellega võrdset ligipääsu riiklikule rahastusele; selle põhjenduseks tuuakse sageli väide, et teadusliku meditsiini kuitõenduspõhise distsipliini efektiivsus on tõendatud, alternatiivmeditsiinilistes traditsioonides aga samasugused tõendusmehhanismid puuduvad, mis loob teaduslikule meditsiinile poliitikakujundajate silmis objektiivse eelise.
Objektiivsust võib käsitledaepisteemilise väärtuse või normina, mille ülesanne on tagada info usaldusväärsus. See on lähedalt seotud niisuguste episteemiliste väärtuste või normidega naguneutraalsus jatasakaalustatus.
Pikemalt artiklisObjektiivsus (ajakirjandus)Ajakirjanduses eeldatakse objektiivsust eelkõige nnvalgelt ajakirjanduselt, kus tähtsal kohal onfaktikontroll ja vastutus edastatud info tõesuse eest. Nii näiteks tuleks enamiku ajakirjanduseetika käsitluste kohaselt kajastada konfliktis mõlema osapoole seisukohti ning kriitika korral anda sõna ka kritiseeritule. Samas onuuriv ajakirjandus, mis avalikustab ja analüüsib tihti ühiskondlikke probleeme ja mida seetõttu peetakse ühiskondlikult oluliseks, ajalooliselt päritkollasest ajakirjandusest, mis keskendub kõmule, peegeldab sageli subjektiivset vaadet ega hinda sama kõrgelt andmete kontrollitust.
Objektiivsust peetakse ajakirjanduse juures oluliseks, kuna tänapäeva ühiskonnas on ajakirjandusel oluline roll inimeste informeerijana: just ajakirjandusest saab suur osa ühiskonnaliikmeid info, mille alusel nad langetavad otsuseid nii igapäevaelus (nt tarbimisvalikuid) kui ka ühiskondlikul tasandil (nt valimistel). Seetõttu on ühiskonna kui terviku huvi, et ajakirjanduses oleksid kajastatud eri vaatepunktid, mitte ei domineeriks kitsad majanduslikud või poliitilised agendad.
Objektiivsuse üheks garantiina rakendatakse sageli printsiipi, mille kohaselt peab ajakirjandusväljaandetoimetus olema sõltumatu väljaande omaniku ärihuvidest: sisutoimetusel ei tohi olla kokkupuudet reklaamiosakonnaga, omanik aga ei tohi sekkuda väljaande sisusse, vaid võib üksnes palgata või vallandada peatoimetaja, kes on oma edasistes otsustes sõltumatu. Kuna kommertsalustel kirjastatavate väljaannete omanikel on aga tugev huvi teenida kirjastamisega kasumit ning väljaande sisu võib seda oluliselt mõjutada, näiteks häirides reklaamikliente, kes kriitiliste artiklite tõttu võivad loobuda väljaandes reklaamide avaldamisest, on siin alaline oht huvide konfliktiks. Riiklike, avalik-õiguslike ja omavalitsuslike väljaannete puhul pärsib sageli objektiivsust sõltuvus institutsiooni rahastusest, mis ajakirjandusliku kriitika korral võib kahaneda või lakata.
Ajakirjandusele esitatavat objektiivsusnõuet on ka kritiseeritud, toetudes argumendile, et kuna kallutatus on ajakirjanduses nii või teisiti (inimese subjektiivne), tähendab objektiivsusele pretendeerimine vaid varjatud kallutatust ning ausam on tuua kallutatus esile, näiteks deklareerides ajalehe päises otsesõnu, milliseid poliitilisi vaateid ajalehe toimetus toetab.
Pikemalt artiklisObjektiivsus (teadus)Üldjuhul eeldatakse teaduselt objektiivsust. Selle nõude kohaselt teaduslikteadmine peab olema tõepärases ja otstarbekas vastavusesteadlase poolt esitatudväidete jateooriatega. Teadlase väited ja teooriad peavad olema võimalikult sõltumatudsubjektiivsetestmõjudest,vigastest algallikatest ja isiklikestarvamustest. Teadusliku tegevuse tulemuse objektiivsuse põhilisteks tagajateks on üldkehtivus ja teadlaste kogukonna ükskõik millise liikme poolt ülekontrollimise võimalus. Selles mõttes võib objektiivsuse all mõista kaintersubjektiivselt õigeks tunnistatuduurimismeetodite ja -tulemuste kehtivust.
Äärmusliku objektiivsuse nõude on püstitanudpositivistliku teadusteooria raamesobjektivism, mis eeldab teadusliku teadmise saavutamiseks objektide täielikult eelarvamustevabavaatlemist jaanalüüsimist. Loomulikult saab iga uurimus alguse tervest reast eelteadmistest, mis tulenevad teadlase senisest koolitusest ning metoodilistest eeldustest,hoiakutest uuritavaobjekti loomuse ja käitumise kohta ning paljudest muudest kaalutlustest, mis on vastastikuses toimes muude mõjutavate ja segavatesuurustega.Loodusteadustes mängib suurt rolli ka kasutatav tehniline varustus.
Teadusliku töö objektiivsus ei tähenda seega mitte niivõrd eelduste puudumist, kuivõrd töö intersubjektiivset jäljendatavust tingimustes, mida võimaldab teadmiste hetkeseis. Seevastu ebaadekvaatseteks ja subjektiivseteks uurimistöö tulemusteks võib pidada selliseid tulemusi, mis on saadud teadlaste kogukonna poolt loodud või heaks kiidetud reeglite vastaselt või milleni jõudmine on avalikult jäljendades võimatu. Uurimise objektiivsusele mõjuvad ka vead meetodis võiargumentatsioonis.
Objektiivsust ei saa siiski võrdsustadatõega või vahetada üks ühele alustõdedega, vaid see võib anda vaid hetkel kehtiva uurimisseisu õigekstunnistuse ja kinnituse ning kokkusobivuse reeglite ja meetoditega, mida teadlaste kogukond praktiseerib.
Uusaja algusest peale omab loodusteadustes teaduslikehüpoteeside tõestamisel järjest suuremat tähtsusteksperiment.Humanitaarteadustes, stinimteadustes jaühiskonnateadustes, on katse võimalik ainult väga piiratud tingimustel. Humanitaarteadustes on seevastu suur rollkriitiliseldiskussioonil ja argumenteerimisel, mille abil uurimistulemusihinnata.
Teadussotsioloogias seatakse kogu teadmine sõltuvusse teadlast ümbritsevastühiskonnast.Karl Mannheim on seejuures üldistanud, et teadmine on võimalik ainult teatud sotsiaalsete tingimuste korral, mis silmnähtavalt asjaga sobivad. Objektiivsus on seega saavutatav alles sellisel tasandil, kui kättesaadavad on kõik vaatenurgad, mistõttu neutraliseerub sõltuvus teatud vaatenurkadest.
 | Tsitaadid Vikitsitaatides:Objektiivsus |
