Liikidest umbes poolt kasvatatakse teravilja saamiseks. Kultiveeritavad nisuliigid liigitatakse paljasteralisteks ja sõkalteralisteks, millest tähtsamad on paljasteralised, kuna nende terad vabanevad kergemini sõkaldest. Tähtsamad liigid on harilik nisu (toodangumaht moodustab üle 90% maailmas kasvatavast nisust) ja kõva nisu.[2]
Viljasaagi suurendamiseks on välja töötatud erinevaid tehnoloogiaid. Üks esimesi neist olikündmine, mis võeti kasutusele umbes 3000 eKr ja toimus peamiselthobuse abil. 18. sajandil leiutati seemnesõel, mille abil oli võimalik seemneid suuruse järgi sortida. Nii sai seemneviljaks valida kõige suuremad seemned. 19. sajandil leiutativiljalõikusmasin, mis oluliselt vähendas vilja koristamiseks kuluvattööjõudu. 19. sajandil leiutati kakünnimasin, mis suutis teha rohkem tööd kui hobused. Kasutusele on võetud erinevaidväetisi, mis taimedele täiendavaidtoitaineid annavad.
Viimastel sajanditel on nisu saagikuses toimunud hüppeline kasv.Keskaegsel Inglismaal pidid talupojad veerandi saagist uueks seemneks kõrvale panema. 1999. aastal läks uueks seemneks üksnes 6% saagist. Selle põhjuseks oli nii säilitustingimuste paranemine, saagikuse suurenemine kui seemnete parem idanemisvõime.[1]
20. sajandi jooksul viiekordistus maailma nisutoodang. Kuni 1955. aastani olid selleks peamiselt ekspansiivsed põhjused ehk nisu külvipinna suurenemine, kuid alates 1955. aastast on nisu saagikus kümnekordistunud, mis võimaldab isegi väiksemalt külvipinnalt suuremaid saake saada.[1]
Tänapäeval ei suuda paljud nisusordid inimese abita püsima jääda. Metsikul nisul varisesidseemned pärast küpsemistviljapeast ise välja. Kodustamise käigus püüti sellest omadusest vabaneda, et võimalikult vähe teri kaotsi läheks. Selle tulemusena tänapäevastel nisusortidel terad ise viljapeast õieti välja ei kukugi, mistõttu nad ei ole võimelised ise paljunema.
2010. aastalsekveneeriti nisugenoom. Kuna see koosneb 17 miljardist aluspaarist (võrdluseksinimese genoom koosneb natuke enam kui 3 miljardist aluspaarist), siis oli nisu tähtsamate toidutaimede seas viimane, mille genoom järjestada õnnestus.[6]
Nisu mikroskoobi all. Näha onfütoliidid ja suur tükk taimepuru
Nisu kvaliteedi üks tähtsamaid näitajaid onkleepevalku ehk teraliimi moodustavate valkude (peamiseltgliadiini jagluteiini) sisaldus. Mida suurem on teraliimi hulknisujahus ja mida elastsem see on, seda paremad on pagaritoodete küpsetusomadused. Kleepevalgu kogus jahus sõltub omakorda teravilja sordist. Eestis kasvatatud nisu sisaldab keskmiselt 66%tärklist, 2,9%suhkruid, 9,9%kiudaineid, 15%valke, 2,3%lipiide, 1,95% toiteelemente ja 14%vett.[2]
Hariliku nisuidude toiteväärtus ja biokeemiline koostis on toodud alljärgnevates tabelites.
Nisus sisalduvgluteen tekitabtsöliaakiat põdevatel inimestelallergiat.[7] Hinnanguliselt üks inimene tuhandest põeb gluteeniallergiat, gluteeni suhtes tundlikke on rohkem.[8] Gluteeni suhtes allergilistel inimestel soovitatakse vältida nisu sisaldavat toitu. Sellise toitumisviisi mõjud pole päris selged, kuna nisu on kasulik selles sisalduvatemikrotoitainete tõttu.[9]
2012. aastal toodeti maailmas 671,5 miljonit tonni nisu, millega on see kultuurtaimede seas maisi ja riisi järel kolmandal kohal. Nisupõldude kogupindala oli 217,3 miljonit hektarit. 90–95% nisu kogutoodangust moodustab harilik nisu, millele järgneb kõva nisu (Triticum durum).[11]
1999. aastal tarbiti maailmas 101 kg nisu iga inimese kohta. Kõige suurem oli see näitajaTaanis (623 kg inimese kohta), kuid enamik sellest (81%) tarvitati loomasöödaks.[1]
Tavaliselt kasvatatakse nisu merepinnast kuni 3000 m kõrgusel, kuidTiibetis kasvatatakse nisu kuni 4570 m kõrgusel. Nisukasvuperioodi optimaalneõhutemperatuur on ligi 25 °C. Erinevad liigid ja sordid kasvavad õhutemperatuuridel alates 3–4 °C (talinisu) kuni 30–32 °C (suvinisu). Nisu saab kasvatada seal, kus aastanesademete hulk on vahemikus 250–1750 mm. Kasvuperioodil on taimedele oluline piisava niiskuse olemasolu, kuid liigne niiskus muudab taimed haigustele vastuvõtlikuks ning saagikus väheneb oluliselt. Nisusaagi koristusaeg on lõunapoolkeral tavaliseltoktoobristjaanuarini ning põhjapoolkeralaprillistseptembrini.[13] Kasvukohas eelistab nisu parasniisket viljakatmulda, millepH on suurem kui 5,0.[14]
Kuigi suurem osa kasvatatud nisust tarbitakse tootjariigis, läheb ligi 20% toodangustekspordiks. Suurimad nisu eksportijad olid 2011. aastal USA (32,8 miljonit tonni), Prantsusmaa (20,3), Kanada (16,3), Austraalia (17,7) ja Venemaa (15,2). Suurimadimportijad olidEgiptus (9,8 miljonit tonni),Alžeeria (7,4),Jaapan (6,2),Itaalia (7,3) jaBrasiilia (5,7).[15]
Eestis kasvatatakse nisu alates teisest aastatuhandest eKr[14] ning tänapäeval kasvatatakse siin nisu ja otra teraviljadest kõige rohkem. 2010. aastal toodeti Eestis 338 500 tonni nisu, mida oli eelneva aastaga võrreldes 1,2% vähem. Nisutoodang moodustas teraviljade kogutoodangust 45,2%. Nisule järgnesid 297 300 tonnigaoder, 61 300 tonnigakaer ja 29 500 tonnigarukis. Talinisu kasvatati 40 800 hektaril ja selle saagikus oli 3022 kg/ha, suvinisu vastavad näitajad olid 81 000 ha ja 2736 kg/ha.[16] Viimastel aastatel on nisukasvatamine oluliselt laienenud: 1988. aastal oli nisupõldude külvipinna suuruseks vaid 12 100 ha, mis on ligi kümme korda vähem kui 2010. aastal.[17] 2014. aastal oli Eesti nisusaak juba 615 500 tonni ja saagikus 3988 kg/ha.
