Nicolaus IV (Girolamo Masci, kaGirolamo Massi, Girolamo Massio, Girolamo Massei, Girolamo Mascius, Girolamo Mascio, Girolamo d'Ascoli;30. september1227 –4. aprill1292) olipaavst1288–1292. Ta oli 191. paavst ja esimenefrantsisklane, kes sai paavstiks.
4. aprillist1287 22. veebruarini 1288 toimunud paavsti valimiste viimases voorus osales 10 kardinali. Neid valimisi ei peetud II Lyoni oikumeenilisel kirikukogul sätestatud konklaavi reeglite järgi, kunaHadrianus V jaJohannes XXI olid need reeglid tühistanud.
Need olid ajaloos kõige fataalsemad paavsti valimised, valimiste ajal suri tõenäoliseltmalaariasse 4 ja vahetult enne valimisi veel 2 kardinali. Enamik kardinale lahkussuvel 1287 Roomast, kuhu jäi vaid kardinal Masci. Kui kardinalidveebruaris 1288 kogunesid Roomas taas paavsti valima, valisid nad15. veebruaril kompromisskandidaadina Masci, kes keeldus ametist, kuid ta valiti 22. veebruaril uuesti paavstiks.
Nicolaus IV taotlesSitsiilia jäämist Anjou dünastia valdustesse, kuigi1282 toimunudSitsiilia vespriga oli dünastia troonilt kukutatud ja troon läinud Aragóni dünastia kätte.
Nicolaus IV taunis1290, et Saksa kuningas Rudolf I määrasUngari valitsejaks oma pojaAlbrechti. Paavst kuulutas Ungari omavasalliks ja läänistas selle Sitsiilia kuningaks kroonitud Carlo II-le.
Ta tunnustas 1289 Montpellier',[18] 1290 Macerata[19] ja9. augustil 1290Coimbra ülikooli[20] rajamist. Ta ähvardas katkestada kõrghariduse andmisePadovas, kui nõudis kohalikelt munitsipaalametnikelt, et nad võtaksid 15 päeva jooksul tagasi õppejõududele määratud karistused.
Ta teatas 1292, et kõik Bologna ülemdiakoni poolt doktorikraadi saanud isikud võivad õpetada igal pool ilma kohalike võimude tunnustust vajamata.[21]
Tema1574. aastal Rooma Santa Maria Maggiore kirikusse püstitatud hauamonumendi autor onDomenico Fontana.
Gheorghe Ion Brătianu:Autour du projet de croisade de Nicholas IV: la guerre ou le commerce avec l'Infidèle. "Revue historique du Sud-Est européen" 22, 1945: 250–255.
Franco Cardini:Una licenza di Niccolò IV all'ospedale di San Gallo. "Archivio storico italiano" 128, 1970: 469–474.
Kristin M. Casaletto:Pope Nicholas IV: Franciscan infuluence on late thirteenth- century art. 1992.
Jeffrey Howard Denton:Towards a New Edition of the Taxatio Ecclesiastica Angliae et Walliae auctoritate P. Nicholai IV circa A.D. 1291. "Bulletin of the J. Rylands University Library of Manchester", 79, 1997: 67–80.
Julian Gardner:Pope Nicholas IV and the Decoration of Santa Maria Maggiore. "Zeitschrift für Kunstgeschichte", 36, 1973: 1–50.
Rose Graham:The Taxation of Pope Nicholas IV. "The English Historical Review" 23, 1908: 434–454.
Antonino Franchi:Nicolaus papa IV, 1288–1292 (Girolamo d'Ascoli). Ascoli Piceno, 1990.
Gerard Pieter Freeman:"Supra montem". Die Regel für die Pönitenten von Papst Nikolaus IV. (1289). "Wissenschaft und Weisheit", 53, 1990: 142–56.
William Edward Lunt:Collectors' accounts for the Clerical Tenth levied in England by Order of Nicholas IV. "The English Historical Review" 31, 1916: 102–118.
Giuseppe Martini:Per la storia dei pontificati di Niccolò IV e Bonifacio VIII. "Rivista Storica Italiana" 58, 1941: 3–41.
F. P. Massi:Niccolò IV. Sinigaglia, 1905.
Enrico Menestò:Niccolò IV: un pontificato tra Oriente ed Occidente. Spoleto, 1991.
Angelo Mercati:Frammento di un registro di Nicolò IV. "Bullettino dell'Istituto Storico Italiano per il Medio Evo e Archivio Muratoriano", 46, 1931: 109–28.
Richard Neumann:Die Colonna und ihre Politik von der Zeit Nikolaus IV. bis zum Abzuge Ludwigs des Bayern aus Rom 1288–1328. Berlin, 1914.
