Saarepindala on 21,30km². On nimetatud ka teisi arve, millest väikseim on 20,7km². Ta on pindala poolest maailma riikide seas 192. kohal (väiksemad on ainultVatikan jaMonaco). Naururannajoone pikkus on umbes 30km.
Saarel leidusfosforirohketguaanot, mille kaevandamine tõi suurt tulu. Selle ebaotstarbekas kasutamine tõi kaasa aga riigi majanduse laostumise, saareelanike tervise allakäigu ja looduskeskkonna ulatusliku kahjustumise. Seetõttu esitatakse Naurut sageli kui hoiatavat näidet.[4]
Nauru nime päritolu on teadmata.Naurulased on saart ka varem nimetanud "Naoero". SakslanePaul Hambruch, kes viibis saarelmais1909 jaseptembristnovembrini1910, andisetümoloogia, mille kohaselt nimi on lühenenud kuju lausest "a-nuau-a-a-ororo" (tänapäeva kirjaviisisA nuaw ea arourõ), mis tähendab 'lähen rannale'. Teoses "Deutsches Koloniallexikon" sisaldus Hambruchi etümoloogia sõnagaAnáoero.Alois Kayser, kes veetis Naurul üle 30 aasta ning uuris põhjalikultnauru keelt, lükkas Hambruchi etümoloogia tagasi, viidates sellele, et nauru keeles vajab sõna "rand" juhul, kui ta märgib liikumise sihti, suunda näitavat sõnarodu ('ära'). Naurulased peavad randa nii maast kui ka merest madalamaks kohaks.
Saarel on olnud ka teisi nimesid. Enne saare minemistSaksamaale nimetasid britid sedaPleasant Island võiShank Island. Sakslased on kasutanud nimesidNawodo jaOnawero. Nimekuju "Nauru" on kasutusele võetud selleks, et võõramaalased saare nime õigesti hääldaksid ning oleks olemas ühtne nimi.
Kõige lähemal asuv saar on 290 kilomeetri kaugusel asuvKiribatile kuuluvBanaba saar, millel on samalaadsed rikkalikudfosforiidivarud, nagu olid Naurul (kolmas tähtis fosforiidisaar Okeaanias onTuamotu saarte hulka kuuluvMakatea).
Majandusvööndi pindala on 308 480km². Majandusvöönd piirneb idas Kiribati majandusvööndiga (290kmBanaba saareni) ja põhjas Marshalli Saarte majandusvööndiga (600kmEboni atollini).Erimajandusvööndi laius on 200 meremiili.
Nauru onatoll maa-alusekustunud vulkaani tipus. Hiiglaslikkorallrahu ulatub umbes 2000 meetri sügavusele merre ning tõuseb kuni umbes 60 meetrit üle merepinna.
Rannikul paljastubmõõna ajal 150–200 meetri laiune korallrahuplatvorm. Sellel on valdavad kollakaspruunidvetikad. Koralle seal peaaegu ei kasva. Vesi on suhteliselt puhas, kuigi mõnda kohta koguneb muda.
Ranna ääres on paarisajameetrine riba, mis on kaetud lumivalgekorall-liivaga.
Maapind tõuseb sujuvalt liivarannalt 100–300 meetri laiusele rannikuvööndile.
Sisemaal on astangust seespool umbes 75% saare pindalast kattev kesklava, mille keskmine kõrgus on umbes 50 meetrit. Kõrgeim punkt (71 meetrit; teistel andmetel 61 meetrit[5]) onCommand Ridge lavaservalAiwo ringkonna idaosas.
Kilomeetri kaugusel rannast on ookeani sügavus juba üle 1000 meetrit ja järsk nõlv ulatub ookeani põhjani.
Fosforiidi kaevandamise tagajärjel on saare siseosas tekkinud fantastilise kujuga lubjakivimoodustised, mille kõrgus on 4–10m. Nendel puudubmuld jataimkate. Nende vahel on katelde ja sügavate lohkude labürint. Vihmavesi valgub nõgudesse ja imendub kiiresti läbi poorse rifilubjakivi.
Nauru on korallilubjakivisaar.Kesklava serv koosneb korallilubjakivist, lava ise peamiselt fosfaate sisaldavatest kivimitest. Saart ümbritsev rifiplatvorm pärinebTertsiaarist.
Saare tekkelugu esitatakse tavaliselt järgmiselt.Paleogeenis oli laguuni põhi 60 meetrit praegusest merepinnast madalamal.Miotseenis tõusis atoll järsult, nii et laguuni põhi oli praegusest merepinnast 10 meetrit kõrgemal. Tõenäoliselt leidis sel ajal saare pinnal aset tugev erosioon, mille tõttu kujunes karstireljeef, (praegused kivimoodustised endistes fosforiidikaevandustes). Seejärel jäi saar pikemaks ajaks vee alla ning moodustus madala veega laguun. Rifilubjakivi sakkide vahelistesse nõgudesse ja õõnsustesse settisid fosforirikkad setted. Setetes sisalduvad karbonaadid lagunesid ja setted rikastusid fosforiühenditega. Seejärel saar tõusis pikka aega. Varasema laguuni põhi tõusis veest välja ning saarele ilmusid taimed. Praegu on saare siseosa üle 20 meetri merepinnast kõrgemal, välja arvatud lohk, milles asetsebBuada laguun.
Nauru fosforiit on guaano ehk tekkinud lindude väljaheidetest. Kergesti lahustuva lubjakivi murenemisel tekkisid pinna peal sügavad lehtrid ja teravad koonused, mis on lindudele ideaalsed pesapaigad. Sadade tuhandete aastate jooksul kuhjusid lehtritesse miljonite merelindude väljaheited ning katsid meetri paksuselt peaaegu kogu saare. Seeguaano muutus aja jooksul ilmastiku toimel väga puhtakskaltsiumfosfaadiks. Kivim sisaldab kohati üle 90% puhast fosfaati.
Et Nauru asubekvaatori lähedal, on aasta keskmine temperatuur 27°C. See kõigub kuude lõikes ainult 1°C ulatuses. Ööpäeva keskmine temperatuur kõigub 24,4°C ja 33,9°C vahel.
Passaadid puhuvad saarele aasta läbisademeid.Aasta keskmine sademete hulk on umbes 2000mm. Suur osa neist langebmussoonihooajal novembrist veebruarini. Aastane sademete hulk on kõikunud 104mm ning rohkem kui 4572mm vahel.Põuad esinevad suhteliselt sageli. Viimase saja aasta jooksul on esinenud mitu üle aasta pikkust kuivaperioodi.El Niño toob kaasa vihmasema ja tormisema vihmaperioodi,La Niña tekitab kuivemad kuivaperioodid ja sageli pikad põuad. Põudasid on pandud ka taimedeta maastiku tekitatudahjuefekti arvele.
Loomuliku taimkatte moodustavad laval kasvav segamets, atollimets, kruvipuu- ja kookospalmipõõsastik rannaäärses vööndis ning kaks hektaritmangroovvõsa. Mangroov paikneb saare kirderannikul. Selle ainus liik onpaljajuureline brügjeera, mille vilju nähtavasti varem söödi.
Varem olid kesklaval valdavad kaks pärismaist metsatüüpi. Esimesel tüübil, mis leidub astangul, lubjakivipaljanditel ja sisemaa erodeerunud künkatippudel, on valdavviigipuuFicus prolixa. Teisel metsatüübil on väga valdav liikkiu-ilulehik. Arvatakse, et varem kattis see metsatüüp üle 90% lavast. Mõlemat tüüpi metsas esineb hajusalt mitut liiki kruvipuid, mis on nähtavasti istutatud.
Sügavamates kohtades on tihedam ja madalam taimkate, kõrgemal on kõva puiduga taimed.
Fosforiidi kaevandamine nõuab taimkatte eemaldamist. Aastaks1989 oli umbes 75% saare pindalast kaevandatud ning üle 90% laval kasvanud metsast hävinud. Alles oli jäänud umbes 200 hektarit metsa. Tänapäeval on alustatud kaevanduspiirkondade regenereerimist.
Saare ümber on lai madal mereala, mismõõna ajal jääb kuivale, nii et sellel saab kõndida. Seal on mitmesuguseid mereloomi, sealhulgasokasnahkseid,limuseid jakrabilisi.
Fosforiidi kaevandamine on mõjunud loodusele laastavalt. 70 protsendil saare territooriumist on pinnas koos taimestikuga ning selle all asunud fosforiidiga eemaldatud. Tekkinud maastikku nimetatakse sageli kuumaastikuks. See on hävitanud ka võimalikku põllumaad. Probleemiks on kajoogivee nappus ja ranna erosioon.
Põuad ja inimtegevus on põhjustanud metsade hävimist, vähendanud joogivee hulka ja halvendanud selle kvaliteeti, tekitanud mulla erosiooni ja hävitanud looduslikke elupaiku.
El Niño toob kaasa vihmasema ja tormisema vihmaperioodi,La Niña tekitab kuivemad kuivaperioodid ja sageli pikad põuad. Põudasid on pandud ka taimedeta maastiku tekitatudahjuefekti arvele.
Kliimaglobaalne soojenemine ohustab Naurut otseselt, sest merepinna tõusu korral võib saar vee alla jääda. Valitsus on selle pärast korduvaltÜRO poolde pöördunud ning nõudnud kohtumisi USA ja teiste tööstusriikidega.
Joogiveeks saab kasutada põhiliselt põhjavett, mis on sageli soolasevõitu. Traditsiooniline joogiveeallikas on karstikaevud ja -koopad. Nendes on vesi alanenud. Selle põhjuseks on nähtavasti fosforiidi kaevandamine.
Joogiveeks kogutakse mingil määral katusel asuvatesse anumatesse vihmavett.
Joogivett tuuakse saarele juurde, eriti pikkade põudade ajal. Selleks on kasutatud tagasipöörduvaid fosforiidilaevu. Praegu tuuakse joogivett pudelites Austraaliast.
Magestatakse ka merevett. Seda tehakse ühes kohas; seadmed on vananemas.
PiltArenibeki külast aastal 1896. Esiplaanil mängupaat
Nauru oli üks viimaseidOkeaania saari, mille eurooplased avastasid. Saare avastas eurooplastele8. novembril1798 Briti kaptenJohn Fearn, kes jõudis saareni vaalapüügilaevaga Hunter. Tänu saare elanike lahkusele ja taimkatte lopsakusele pani ta sellele nimeksPleasant Island ('meeldiv saar', 'lahke saar'). See nimi jäi saarele kuni1888. aastani, kuni ta oli Briti valdus.
Naurul elas sel ajal 12 hõimu:Deiboe,Eamwidamit,Eamwidara,Eamwit,Eamgum,Eano,Emeo,Eoraru,Irutsi,Iruwa,Iwi jaRanibok. Igal hõimul oli ka oma põlvnemislugu. Enne 1888. aastat puudus neil ühine pealik. Praegu sümboliseerib neid 12-haruline tähtNauru lipul. Nende hõimude järeltulijad elavad Naurul praegugi, kuid nüüd ei jagune nad enam niivõrd hõimude kuiringkondade järgi. Eriline asend onIruwa hõimul, kes pärineb algseltKiribati saartelt.Irutsi jaIwi hõimu järeltulijaid ei ole säilinud. Tõenäoliselt surid need hõimud välja, kuiJaapani okupandid viisid1942 umbes 1200 naurulast sunnitöölisteksChuukile (ainult 637 neist jõudsid Naurule tagasi).
Nauru sõdalane hõimusõja ajal
Saart külastasid peamiselt vaalapüüdjad ja aareteotsijad. Aastast1830 hakkasid saabuma sisserändajad, peamiselt Briti emigrandid. Koos nendega saabusid saarele varem tundmatud surmavad haigused, sealhulgasgripp. Need sisserändajad kuuluvadbeachcomber'ite hulka; tüüpilised olid ärakaranud vangid ning vaalapüügilaevadelt jalga lasknud madrused. Nemad tõid saarele tulirelvad ja massilise alkoholitarvitamise.Beachcomber'id püüdsid koos naurulastega mitu korda saare juures ankrusse heitnud laevu röövida, mistõttu Naurust sai kurikuulus piraatide saar, mida vaalapüügilaevad vältisid.
Esimesed eurooplased, kes Naurul elasid, olidNorfolki saarelt põgenenudiiri vangidPatrick Burke jaJohn Jones. Väidetavalt olid nad1830 salapäraselt kadunud laeva "John Bull" pardal. Seda laeva röövinud meestest olevat mõned jõudnudPonape saarele. Jones ja Burke, kes suundusid Naurule, sõid tee peal kõik kaaslased ära.
Aastal1837 kargas viis meremeest oma vaalapüügilaevalt ära, lootes eladabeachcomber'i elu. Naurule jõudes leidsid nad eest kaheksa eurooplast kes seal juba püsivalt elasid. Jonesist oli saanud Nauru diktaator. Naurulased võtsid Jonesi juhtimisel meremeestelt kõik riided ja asjad ära. Nad võisid ainult Jonesi armust saarele jääda; Jones oli hiljuti kaks eurooplast, kes talle ei meeldinud, avamerele hulpima saatnud. Neil viiel meremehel õnnestus laeva "Duke of York" pardale hiilida ningSydneysse pääseda.
Oktoobris1841 mürgitas Jones, et oma võimu säilitada, seitse ja laskis maha neli eurooplast. Mõrvas süüdista ta naurulasi. Naurulased ajasid ta saarelt minema ning saatsidBanaba saarele. Jones püüdis mõni kuu hiljem tagasi tulla, kuid naurulased ei lasknud teda maale.
1845. aastaks oli saarele jäänud ainult kaks eurooplast, kellest üks oliWilliam Harris.
Naurulased vahetasid sigu ja kookospähkleid terasest tööriistade,tulirelvade,alkoholi, tubaka ja muude lääne kaupade vastu.Tubakas juurutati saarele, pakkudes seda algul tasuta. Alkoholi saarel varem ei tuntud. Naurulased olid küll joonudtodit, kuid seda joodi kohe pärast kookospähkliõielt mahla nõrgumist. 19. sajandi keskel toodi Gilberti saartelt (praeguKiribati) uus todi valmistamise viis mitmepäevase kääritamisega. See oli küll hapu, kuid tegi purju. Pealikud saatsid kiribatilased tagasi merele, kuid hoovused tõid nad tagasi, ja hapu todi juurdus Naurul. Naurulased hakkasid ekspordiks tootmakoprat, mida nad varem olid varunud pikkade põudade puhuks. Kaubandust vahendasidbeachcomber'id.
1852. aastal tekkis naurulastel vaidlus USApriki Inda meeskonnaga ühe suurtüki hinna üle. Eurooplaste õhutusel tapsid nad kapteni ja mitu meeskonnaliiget ning lasksid laeva triivima. Väidetavalt oli ka teisi sarnaseid juhtumeid, mistõttu laevad vältisid aastaid Nauru saart.
Naurulastel ei olnud erilisi haigusi peale põudadega kaasnevast näljast tuleneva toidu- ja vitamiinipuuduse. Eurooplased tõid kaasa uusi haigusi. Esimene haigusemärk ilmnes1864, kui laeva Nightingale kapten Brown teatas, et mõnel kohalikul elanikul on suguhaigus.Tuberkuloos,gripp,pidalitõbi jadüsenteeria jõudsid saarele alles20. sajandil.
Aastal1878 algasNauru hõimusõda, mille käigus leidsid aset kokkupõrked eri hõimude vahel. Nauru rahvaarv langes selle sõja tagajärjel kolmandiku võrra; naurulasi jäi alles alla tuhande.
Anneksioonitseremoonia Naurul 3. oktoobril 1888; keskel kuningas AuyewidaAuweyida ja Eigamoiya oma alamate seas umbes 1890
Nauru hõimusõjale pandi piir alles siis, kui Nauru muudeti16. aprillil1888 Saksamaaprotektoraadiks ning põliselanike valduses olevad tulirelvad keelustati ja2. oktoobril 1888 Nauru annekteeriti.1. oktoobril maabus Naurul Saksa suurtükipaat SMS Eber 36 mehega.
Suurbritannia ja Saksamaa olid1886 Berliini leppega piirkonna omavahel jaotanud, nii et Nauru sattus Saksamaa mõjusfääri. Suurbritannia huvi oli tagada piirkonnas rahu. Et saksa kaupmehedJaluit-Gesellschaftist olid leidnud saarel soodsaid kopratootmise võimalusi, taotles Saksamaa oma mõjusfääri ka Naurut, mis jäi teisele poole algset demarkatsioonijoont. Suurbritannia nõustus sellega. Saksamaa omandas Nauru eelkõige strateegilistel kaalutlustel, et kindlustada oma koloniaalvaldusi Vaikse ookeani saartel. Ettekäändeks toodi Saksa meremeeste kaitsmine. Saksamaa komissar seadis keisri esindajaks Boe pealiku ja ülempealiku (kuninga)Auweyida ning saare regendiks tema abikaasaEigamoiya.
Saksa võimu ajal saadi vägivallast ja purjutamisest lahti. Ainult just enne Johannseni saabumist leiti hulpivatest paatidest mitu tapetud kiribatilast. Saarel oli ainult väiksemaid tülisid õiguste üle kookospalmidele, maade piiride üle jms, mis lahendati võimude poolt. Hapu todi tarvitamine vähenes ja keelati varsti, alkoholi sissevedu oli juba varem keelatud.
Kui nõudlus tulirelvade ja alkoholi järele ära langes, sai varem nõutud kaupadest importida veel ainult tubakat. Siis aga tekkis naurulastel vajadus ka leiva,riisi,suhkru jajahu järele. See stimuleeris neid töötades raha teenima.
Endine mitteformaalne ja keerukas kauplemissüsteem ja sotsiaalne struktuur asendus formaalse ja lihtsaga. Kaubavahetus taandus rahale. Kaupmehed pidid kauplemisõiguse eest maksu maksma, naurulased pidid hakkama maksma peamaksu kopras. Maksu suurus fikseeriti igal aastal olenevalt saagist. Iga hõimu pealik pidi maksu oma hõimu liikmetelt sisse nõudma. Hõimupealik sai ühe kolmandiku müüdud kopra hinnast Saksa markades. Pole teada, et naurulased oleksid maksu vastu protesteerinud; arvatavasti leidsid nad, et rahu on seda väärt.
Aastal1914 loovutas Saksamaa Nauru Austraaliale. Ametlikult jäi ta1920. aastani Saksa Uus-Guinea koosseisu.
Saksamaaokupatsiooni rahastamisse andis olulise panuse Saksamaa ettevõteJaluit-Gesellshaft, saades vastutasuks majanduslikke eesõigusi, sealhulgas 1888 õiguse ekspluateeridaguaanovarusid Marshalli saartel ja Naurul. Aastal1900 avastasUus-Meremaa geoloogAlbert Fuller EllisBanaba saarel ning seejärel Naurul suured fosforiidivarud. Nauru varude suurust hinnati 42 miljonile tonnile. See hinnang osutus väga tagasihoidlikuks. Nauru fosforiiti nimetataksenauruiidiks, sest tal on omapärane välimus ning ta sisaldab kafluori. Briti ettevõte, kes oli Ellise tööandja, veenis Suurbritanniat annekteerima Banaba saare ning leppis ettevõttega Jaluit-Gesellschaft kokku õiguste üle Nauru fosforiidile. Aastal1905 asutati Saksamaa ja Suurbritannia koostöös Saksamaa kontsessiooniga ettevõtePacific Phosphate Company, mis hakkas alates 1906. aastast fosforiiti kaevandama. Kaevandustööliseks värvati inimesiHiinast jaKiribati saartelt, sest naurulased ei tahtnud kaevandustes töötada.
Aastast1907 hakati fosforiiti laevadele laadima. Pacific Phosphate Company rajas peale kaevandusrajatiste kahaigla,kanalisatsiooni, kondensatsiooniseadmed magevee saamiseks kuival ajal ning soodaveevabriku, samuti jäämasinad ja külmkambrid. Toodeti ka elektrivalgust. Peale selle rajati laiad, hooldatud teed, mis ühendasid asulaid. Aastal1913 saadeti ära 46 laeva, mille lasti moodustas 138 725 tonni fosforiiti.
Bostoni protestantlik misjon saatis alates1887. aastast saarel tegutsevale Kiribati misjonärile appi saksa päritolu ameeriklasePhilip Delaporte'i. Alates1908. aastast rajati saare ristiusustamiseks mõned luterlikud misjonijaamad, nii et saksa keel sai koolikeeleks. Kakatoliku kirik rajas1902 Naurule misjonijaama. Varem lubatudpolügaamia asendati kristliku abieluga. 1920. aasta paiku tõendati esmakordselttotemismi jälgede olemasolu. Algsest 168 külast olid tol ajal veel alles 110.
Samal ajal ostsid need kolm valitsust Pacific Phosphate Company õigused Nauru fosforiidile 3,5 miljoniSuurbritannia naela eest ning hakkasid fosforiiti kaevandama kolmeliikmelise nõukogu (British Phosphate Commissioners; BPC) juhtimisel. Sõdadevahelisel perioodil laienes fosforiidikaevandamine tunduvalt. Nauru fosforiit oli Austraalia ja Uus-Meremaa põllumeestele tunduvalt odavam kui mujalt pärinev fosforiit. Naurulastele maksti 1939. aastal iga kaevandatud tonni eest 8 penni.
Detsembris1940 pommitas saart Saksa sõjalaev. Neli fosforiidilaeva lasti põhja.
Detsembris1941 hakkasidjaapanlased saart pommitama. Tööstusrajatused ja elamud tehti maatasa.Augustist1942 kuni sõja lõpuniseptembris1945 oli NauruJaapani okupatsiooni all. 1200 naurulast viidi sunniviisilChuuki saarele lennuvälja ehitama. Paljud surid seal.
Septembris 1945 okupeerisid saare uuesti Austraalia väed.Jaanuaris1946 toodi alles jäänud 737 naurulast Chukilt koju tagasi. Nauru rahvaarv oli langenud 1848 inimeselt (1940) 1369 inimesele 1946.
Leppega oli ette nähtud omavalitsuse arendamine saarel. Alates1927. aastast oli naurulasi esindanud nõuandev pealike nõukogu. Naurulased esitasid haldusvõimule ja ÜRO hooldusnõukogule rea kaebusi piiratud õiguste pärast. Detsembris1951 asutati omavalitsusenõukogu kuhu valiti 9 liiget. Et aga see nõukogu oli halduri kontrolli all, taotlesid naurulased veel suuremat võimu. Nad tahtsid tähtsaid ametikohti saare halduses ning suuremat tasu fosforiidi eest. Samuti avaldasid nad kartust, et intensiivistuva kaevandumise tõttu fosforiidivarud sajandi lõpuks ammenduvad. Kui1964 kujunes välja fosforiidi maailmaturuhind, suurendati naurulastele fosforiidi eest makstavat tulu.
1967. aastal ostsid naurulased BPC-lt välja kaevanduse ja seadmed ning1970 kogu tööstusharu.
1964. aastal proovis Austraalia asustada naurulased ümberQueenslandi lähedal asuvaleCurtise saarele. Naurulased ei olnud küll põhimõtteliselt ümberasumise vastu, kuid nad tahtsid, et nende saar oleks iseseisev riik, millega aga Austraalia polnud nõus. Aastal1966 sai saar valitava Seadusandliku Nõukogu. Naurulased otsustasid iseseisvuse kasuks; Austraalia õlule jäid üksnes riigikaitse ja välisasjad.
1989. aastal esitas NauruRahvusvahelisse Kohtusse Austraalia vastu kompensatsiooninõude oma pinnase kaotamise eest fosforiidi kaevandamise tagajärjel ajal, mil Nauru oli Austraalia mandaadi ja hoolduse all.
Väikesaareriikide säästva arengu konverentsil1994 teatas Nauru kavast saar regenereerida.
Nauru on püüdnud jääda rahvusvahelistest suhetest suuremalt jaolt kõrvale, kuidmais1999 sai Nauru VabariikRahvaste Ühenduse liikmeks ja septembris 1999ÜRO liikmeks.
Aprillis2000 tuli jälle võimule Dowiyogo.29. märtsil2001 oli ta sunnitud võimult lahkuma, sest teda kahtlustati segatuses Vene organiseeritud kuritegevuse finantsoperatsioonidesse Naurul. Nauru sattus rahvusvahelisse musta nimekirja maksuparadiisi ja rahapesukeskusena. Dowiyogo vahetas väljaRené Harris, kes jäi presidendiks kuni umbusalduse avaldamiseni8. jaanuaril2003 seoses tema toetusega Austraalia otsusele paadipõgenikke mitte vastu võtta. Aastal2001, oli Nauru olnud nõus vastu võtma sadu põgenikkeAfganistanist jaIraagist, saades selle eest miljoneid dollareid abi. Harrist süüdistatikorruptsioonis ning talle heideti ette suurt välisvõlga (umbes 40 miljonit USA dollarit, mis moodustas peaaegu poole Nauru sisemajanduse kogutoodangust). Uueks presidendiks sai pärast korduvaid hääletusi jälle Dowiyogo, kes aga suri9. märtsil2003 pärast südameoperatsiooniUSA-s. Presidendi kohusetäitjaks nimetatiDerog Gioura, kelle järel oli lühikest aega presidendiks taasRené Harris.
Nauru parlament valitakse üldise valimisõiguse ja -kohustusega vähemalt 20-aastaste Nauru kodanike poolt kolmeks aastaks. Parlament on ühekojaline ja tal on 18 liiget.
Riigipea onpresident, kes valitakse parlamendi poolt kolmeks aastaks. President on ühtlasi valitsusjuht. Praegune president onDavid Adeang.
Valitsuse nimetab president parlamendi liikmete seast.
30. septembril2004 saatis president parlamendi laiali.Uued parlamendivalimised toimusid23. oktoobril2004. Kolm kohta saiNaoero Amo, ülejäänud saadikud olid sõltumatud.Järgmised valimised toimusid25. augustil2007. Need võitisLudwig Scotty juhitav koalitsioon, saades parlamendis 18 kohast 15.18. aprillil2008 saatis presidentMarcus Stephen parlamendi laiali ja26. aprillil 2008 toimusid uued valimised. Marcus Stepheni koalitsioon sai 12 kohta ja moodustas valitsuse.16. märtsil2010 saatis president parlamendi taas laiali, sest nnGetaxi afääri tagajärjel läks 3 valitsust toetavat saadikut üle opositsiooni poolele ja nii jäi mõlemale poolele 9 saadikut.24. aprillil 2010 toimunudparlamendivalimised lõppesid patiseisuga, sest mõlemast parteist valiti 9 saadikut. Seetõttu toimusid juba19. juunil uuedvalimised. Tagasi valiti kõik eelmise koosseisu saadikud peale ühe opositsioonisaadiku, kes kaotas oma koha sõltumatule kandidaadileMilton Dube'ile, kes nõudis toetuse eest oma valimisringkonna keskkonnaprobleemide lahendamist. 2013. aasta parlamendivalimistel sai Baron Waqa koalitsioon 14 kohta ja 2016. aasta parlamendivalimiste järel valiti Waqa tagasi presidendiks.
Nauru rahvaarv oli 2015. aasta andmetel 11 288[7] Nauru on rahvaarvu poolest maailma riikide hulgas202. kohal[küsitav]. Nauru praegune rahvaarv on võrreldavHaapsalu linna elanike arvuga.
Septembris1890 toimus Naurul esimenerahvaloendus. Meessoost naurulasi oli 574, naissoost naurulasi 720. See proportsioon oliNauru hõimusõja tagajärg. Loodeti rahvaarvu kiiret kasvu, et oleks võimalik kasutada naurulasi kui tugevaid, sõbralikke ja heatujulisi, intelligentseid ja osavaid inimesi tööjõuna mujal Okeaanias. Kuid hiljem selgus, et naurulased ei taha saarelt lahkuda.
2015. aasta andmetel elab Naurul 5701 meest ja 5587 naist.
2016. aasta andmetel sündis 0,83 poissi 1 tüdruku kohta. Alla 15-aastaste seas oli poiste ja tüdrukute vahekord 0,77:1. 15–24-aastaste seas oli meeste ja naiste vahekord 1,02:1. 25–54-aastaste seas oli meeste vahekord naistega 1,01:1 ja 55–64-aastaste seas 0,64:1. 65-aastaste ja vanemate seas oli vahekord 0,63:1. Kogu rahvastikus oli meeste ja naiste vahekord 0,89:1[9]
58% elanikest onnaurulased, 26% immigrandid teisteltOkeaania saartelt, 8%hiinlased ja 8% on (põhiliselt Austraaliast ja Uus-Meremaalt pärit) eurooplased.
Kui saarele ilmusid1887 esimesed misjonärid Kiribatilt, lasksid paljud naurulased puhtalt uudishimust end ristida. Nad ei saanud asja mõttest kuigi palju aru, osalt sellepärast, et misjonärid ei osanud hästi nauru keelt. Üks misjonäridest rikkus abielu ühe pealiku naisega. Misjonärid saadeti saarelt ära. Tõsine pöördumine kristlusse algas1889, kui saarele saabusPhilip Delaporte.
Nauru on kõige suuremarasvumusega rahvastikuga riik. 97% meestest ja 93% naistest on ülekaalulised.[10] Üle 40% saareelanikest ondiabeetikud. Keskmine oodatav eluiga sünnihetkel on meestel 58 aastat ja naistel 65 aastat (2005).
Saare majandus tugines pikka aega rikkalikefosforiidivarude ekspluateerimisele, mis võimaldas elanikel lahedalt ära elada. Nauru oli 1980. aastatel üks maailma rikkamaid riike, sissetulek elaniku kohta oli suurim. Üle 60% fosforiidi ekspordist saadud tuludest investeeriti pikaajalistesse fondidesse, mis pidid Nauru elanikele tagama sissetuleku pärast fosforiidivarude ammendumist.
Kaevandamise kõrgajal loodi fosforiidifond, mis pidi pärast fosforiidi ammendumist majandust abistama. Kuid valitsuse oskamatu investeerimispoliitika ja korruptsiooni tõttu on fondi väärtus langenud. Kui1991. aastal oli fosforiidifondi väärtus 1,3 miljardit dollarit, siis aastaks2002 oli sellest järel vaid 138 miljonit dollarit.
Kui fosforiidi kaevandamine varude ammendumise tõttu tunduvalt vähenes (riigi sissetulekud fosforiidi kaevandamisest on vähenenud alates 1989. aastast), selgus, et riik ja enamik selle kodanikke ei ole oma tulusid niimoodi investeerinud, et tagada majanduslik kindlustatus ka tulevikus. Liiga palju sellest rahast oli ära kulutatud. Riik on järjest rohkem vaesunud,sisemajanduse kogutoodang inimese kohta on 14 800 dollarit[11]. Riik on võlanõuete tõttu pankroti äärel, nii et isegi tema iseseisvus on ohus. Kulude katteks on riik külmutanud palgad ja koondanud tööjõudu ülepaisutatud avalikus sektoris.
2005. aastal sõlmis üks Austraalia ettevõte lepingu järelejäänud fosforiidivarude kaevandamiseks.
Suureks probleemiks on endiste kaevandusalade regenereerimine.
Suurem osa kaupadest tuleb importida. Kaupu veetakse sisse peamiselt Austraaliast, peamiselt kellele Nauru on kogu iseseisvusaja vältel toetunud. Majanduselu on üritatud turgutadamaksuparadiisi loomisega. 1990. aastatel püüdis valitsus suurendada oma sissetulekuid, müües riigikodakondsust kõigile soovijatele. Selle tõttu kujunes saar vene maffia populaarseks rahapesemise kohaks. Väljastpoolt tuleva surve tõttu lõpetati kodakondsuse müük2003. aastal.
Siseveekogudes on traditsiooniliselt kasvatatudpiimkala. Mõõnaajal korjatakse traditsiooniliselt rifiplatvormilt piimkalamaime, aklimatiseeritakse neid 2–3 aastat ning lastakse siis tiikidesse ja laguunidesse. Buada laguun on jaotatud hõimude vahel kalakasvatusaladeks. Mehed peavad käima regulaarselt laguunis tammumas, et vees oleks rohkem õhku ja toitaineid. Piimkalad kasvavad aeglaselt. Osalt on selles süüdi konkureerivmosambiigi tilaapia, kes introdutseeriti Naurule 1960. aasta paiku, et ta hävitaks sääsevastseid, ning hakkas ohtralt paljunema. Teiseks napib piimkalal looduslikku sööta ning tema populatsioon on liiga suur. Nõnda ei kasva piimkalad söömiseks vajaliku 20 sentimeetri pikkuseks. Seetõttu on paljud kalakasvatusest loobunud.
Aastal 1991 näitas FAO projekt "Projet de développement de l'aquaculture dans le Pacifique", et piimkala ja tilaapia kooseksisteerimine on võimalik. Samal ajal rakendus Taiwani projekt kalakasvatuse intensiivistamiseks, kuid finantsilistel põhjustel jäi see katki. Aastal1998 introdutseeriti Buada laguuni tilaapiaOreochromis niloticus, mis olidFidžil osutunud maitsvateks.
Aastal 2001 hakati rakendama Taiwani projekti kalakasvatuse intensiivistamiseks. See nägi ette betoonbasseinid mõõtmetega 20×10×1,5m, milles on automaatne hapniku- ja söödavarustus. Eesmärgiks on kasutada piimkala kasvatamisel merevett ning vältida piimkala kooseksisteerimist tilaapiaga. Piimkala peetakse rasvunud naurulastele vajalikuks kvaliteetseks toiduks.
Fosforiidi kaevandamine on olnud Nauru peamine majandusharu.
Kaevandamiseks eemaldatakse taimkate ning fosforiit ammutatakse lahtiselt koos pinnasega. See tõstetakse ekskavaatoritega vagunitesse ning viiakse kitsarööpmelise raudteega ümbertöötamisele.
Fosforiiti kaevandati pidevalt alates1906. aastat, välja arvatud esimese ja teise maailmasõja ajal. Aastas kaevandati üle 2 miljoni tonni (1969. aastal 2,186 miljonit tonni). Nüüdseks on varud suurelt jaolt ammendunud.
Nauru on maailma väikseim riik, millel on oma lennuväli. Naurul on ükslennuväli, millemaandumisraja pikkus on umbes 2 kilomeetrit.
Lennuühenduse eest teiste maadega hoolitseb riiklik lennufirmaOur Airline (septembrini2006 kandis ta nime Air Nauru). Detsembrist2005 septembrini 2006 oli ühendus majandusraskuste tõttu katkenud. Ühendus taastatiTaiwani finantsabiga.
Kõige populaarsemad spordialad Naurul onAustraalia jalgpall jatõstmine. Neist esimest hakati harrastama1930. aastatel ja selle ala harrastajate osakaal saarel on praeguseks kasvanud 30 protsendini, mis on kõrgeim näitaja ühegi spordiala kohta võrrelduna rahvaarvuga. Moodustatud on isegi Nauru Australian Football Association (NAFA).
