Napalm on kergesti süttiv ründeaine, mida kasutatakse sõjalises tegevuses. Napalm on orgaaniliste hapete alumiiniumsoolade toimel sültjaks muudetudbensiin või muu naftatoode[1]. Esialgu kasutati seda ründeainet lennukipommides, et linnu maha põletada, kuid hiljem ka maaväeleegiheitjates. Napalmi koostas 1942. aastalHarvardi Ülikooli salajase labori töörühm, mille eesotsas oli keemik Louis Fieser.[2] Teadaolevalt rakendati napalmi esimest korda sõjalisel otstarbel teise maailmasõja ajal Euroopas. Ameerika Ühendriigid kasutasid napalmi teises maailmasõjasJaapani linnade hävitamiseks ning hiljem kaKorea sõjas jaVietnami sõjas.
Napalm on sulandsõna (inglise keelesportmanteau word), mis on saadud napalmi koostisosade,naftenaadi japalmitiinhappe algustähti kokku liites.[3] Tuntud on kanapalm B, mis on napalmi tänapäevasem versioon. Kuigi selle keemiline koostis on täiesti teistsugune, nimetatakse ka seda ründeainet sageli lihtsalt napalmiks.[4]
Napalmi kasutati teise maailmasõja ajalleegiheitjates, pommides ja katankides. Usutakse, et napalm loodi spetsiaalselt niimoodi, et see kleepuks pindade külge, põleks kindla kiirusega ja suurendaks seeläbi napalmi hävitusjõudu. Põlemise ajal kasutab napalm ülimalt kiiresti ümbritsevasõhus olevathapnikku ning tekitab suurtes kogustesvingugaasi jasüsihappegaasi.
Erineva koostisega napalmi segusid kasutatakse eri otstarbel, näiteks trietüülalumiinium, mis onpürofoorne ühend, abistab süütamist.
Sõjapidamises on tuld kasutatud väga kaua aega. Arvatakse, et napalmisarnastKreeka tuld (kreeka keelesπῦρ κολλητικόν,pýr kolletikón, 'kleepuv leek') valmistati naftapõhistest ainetest.[5] Teise maailmasõja aegsetes esimestes süütepommides kasutati lateksit. Kuid pärast seda, kui Jaapani armee vallutasMalaisia,Indoneesia,Vietnami jaTai ning sealsedkummipuu istandused, polnud lateksit enam kusagilt saada.
Loodusliku kummi puuduse tõttu hakkasid Ühendriikide ettevõteteDu Pont jaStandard Oil keemikud ning Harvardi Ülikooli teadlased välja töötama tehislikke alternatiive. Tulemuseks oli kunstlikkummi, mida hakati kasutama kõikjal: sõidukiterehvides, tankiroomikutes,tihendites, voolikutes, meditsiinitarvikutes ja vihmariietes. Sünteetilise napalmi töötas esimesena, 1942. aastal, välja Harvardi Ülikooli keemikute töörühm, mida juhtis Louis Fieser.[6] "Napalmi tootmine usaldati kõigepealt Nuodexi firma kätte. 1942. aasta aprilli keskpaigaks olid nad välja töötanud pruuni tuhkja pulbri, mis oli iseenesest mittekleepuv, kuid bensiiniga segades muutus see väga kleepuvaks ja kergesti süttivaks aineks." Üks Fieseri kolleegidest soovitas lisada segussefosforit, mis suurendas aine "läbitungimisjõudu... lihaskonda, kus see jätkab põlemist päevade kaupa".[7]
4. juulil 1942 katsetati ainet esimest korda Harvardi Ärikooli lähedal spordiväljakul. Käsitlemistingimustest lähtuvad katsed korraldati esmalt Jeffersonipolügoonil elukõlbmatuks tunnistatud taluhoonetel ja seejärel Dugway polügoonil asunud hoonetel, mis olid projekteeritud ja valmistatud Saksa ja Jaapani linnamajade eeskujul.[8][9] Uut katsetatud kemikaalisegu kasutati teises maailmasõjas laialdaselt süütepommides ja leegiheitjates.
Aastatel 1965–1969 tootis Ameerika Ühendriikide vägede jaoks napalm B-d Dow' keemiaettevõte.[10] Pärast seda, kui avalikkus sai teada, kui surmav on napalm B ja kui kohutavaid arme see jätab, hakati Dow' tooteid boikoteerima ning värbajad, kes otsisid kolledžitest ja ülikoolidest firmasse uusi keemikuid,keemiainsenere jt, tõrjuti ülikoolide juurest eemale. Ettevõtte juhtkond otsustas siiski, et keemiaettevõtte "esimene kohustus on valitsuse ees". Samal ajal sai napalm B-stVietnami sõja sümbol.[11]
Prantsuse mereõhuväed heitmas napalmi Viet Minhi guerrillasõdurite positsioonide peale varitsuses (detsember 1953)
Napalmi kasutati esmalt süütepommides ja hiljem kütusena leegiheitjates.[12]
Teadaolevalt kasutati napalmi esimest korda strateegilistel eesmärkidel 6. märtsil 1944 Berliinis, kui Ameerika Ühendriikide õhuvägi heitis linnale PT-1 (Pyrogel) täiteainega AN-M76 süütepomme.[13][14] Esimene teadaolev Briti taktikaline operatsioon, mille käigus kasutati samuti AN-M76 süütepomme, toimus 14. juulil 1944 Bonneuil-Matoursis, kui kuningliku õhuväe 140. allüksus korraldasde Havilland Mosquito lennukitel kättemaksurünnaku 17. SS-Soomusgrenaderide divisjoni "Götz von Berlichingeni" vastu. SelleRelva-SS üksuse sõdurid olid kinni püüdnud ning seejärel tapnud BritiSAS-isõjavangi kolonelleitnant Tomos Stephensi, kes oli osa võtnudoperatsioonist Bulbasket, ja temaga koos ka seitse kohalikku Prantsuse vastupanuvõitlejat. Pärast õhurünnakut selgus, et hukatud oli veel 31 sõjavangi samast SAS-i üksusest ja üks nendega liitunud Ameerika sõjalendur.[15]
Järgmine kord kasutasid Ameerika väed napalmi taktikalise relvana Vaikse ookeani operatsioonide käigus 1944. ja 1945. aastal Jaapanipunkrite,blindaažide, tunnelite ja muude kindlustatud kohtade vastu. Kõige rohkem rakendati sedaSaipani,Iwo Jima,Filipiinide jaOkinawa kindlustuste vastu, kui sealsed Jaapani väeosad keeldusid alistumast. Napalmpomme heitsidAmeerika Ühendriikide mereväe,õhuväe jamerejalaväe lennukid selleks, et toetada oma maavägesid.
KuiMariaani saartel paiknenud Ameerika Ühendriikide õhuväel said lennukitel B-29 Superfortress kasutatavad termiitpommid otsa, otsustas õhuvägede kõrgem juhtkond, teiste seas kindralCurtis LeMay, kasutada napalmi, et jätkata pommitamisreide Jaapani linnade vastu.[16]
Teise maailmasõja ajal kasutasid Ameerika väed napalmi 1945. aasta aprillis Euroopas[17]La Rochelle'i piiramisrõngas, kus seda heideti Saksa sõdurite peale (jaRoyanis kogemata ka Prantsuse tsiviilelanike peale) umbes kaks nädalat enne sõja lõppu.[18]
Napalm B-d kasutati kaKreeka kodusõja ajal Kreeka rahvusarmee jaDemokraatliku Kreeka armee (kreeka keelesΔημοκρατικός Στρατός Ελλάδας, lühend ΔΣΕDSE) vahel. Sõja viimasel aastal (1949) suurendasid Ameerika Ühendriigid oma sõjalist abi Kreeka valitsusele, võttes kasutusele uue relva napalm B, et sõda lõpetada. Esimene napalmirünnak Kreekas toimus Grammose mäel, mis oli DSE tugipunkt.[viide?]
USA sisevete alus kasutamas süüdatud napalmisegu Vietnamis, mida heidab alusele paigaldatudleegiheitja
Napalm B-d kasutasid laialdaselt kaÜRO sõjalised jõud Korea sõja ajal. Kuigi liitlaste maaväed olid Koreas sageli suures vähemusesHiina jaPõhja-Korea ründajate vastu, oli USA õhujõudude jaUSA mereväe lendurite käes ülekaal õhus peaaegu koguKorea poolsaarel. Seega oli lähiõhutoetusPõhja-Korea jaLõuna-Korea piiril maavägede jaoks hädavajalik ning Ameerika Ühendriikide ja teiste ÜRO liikmesriikide lendurid kasutasid napalm B-d Põhja-Korea ründamisel väga palju. Kõige tähelepanuväärsem napalmi kasutamine toimus Outpost Harry kaitsmisel Lõuna-Koreas 10. ja 11. juuni vahelisel ööl 1953.[viide?]
Napalm B-st sai samahästi kui Vietnami sõja sünonüüm, kuna Ameerika Ühendriikide sõjavägi kasutas seda Vietnamis nii taktikalise kui ka psühholoogilise relvana tohututes kogustes.[viide?] Teadaolevalt heideti aastatel 1963–1973 Vietnamis umbes 388 000 tonni napalmpomme, seevastu Korea sõjas heideti neid kolme aasta jooksul 32 357 tonni ja 1945. aastal Jaapanis 16 500 tonni.
USA õhuvägi jamerevägi kasutasid napalmi selle võimsa hävitava mõju pärast kõigi ja kõige vastu: nii jalaväe, tankide, hoonete, džungli kui isegiraudteetunnelite vastu. Laastav mõju ei piirdunud füüsilise hävitustööga, napalm mõjus ka psühholoogiliselt laastavalt.[viide?]
"Napalm tekitab kõige hullemat valu, mida keegi suudab ette kujutada," ütlesKim Phúc, napalmipommitamisel ellu jäänud teada-tuntud vietnamlanna Vietnami sõja fotolt. "Vesi keeb temperatuuril 100 °C. Napalm tekitab temperatuure vahemikus 800–1200 °C."[21]
Süüterelvana kasutatuna võib napalm põhjustada tõsiseidpõletusi (nii pindmiseid kui ka sügavaid),lämbumist,teadvuse kaotust jasurma. Üks peamisi napalmi omadusi on see, et ta kleepub nahale, kuid põlevat ainet nahalt eemaldada ei osata. Napalmi tekitatud tulekahjud võivad tuua õhu koostisse isegi rohkem kui 20%vingugaasi (0,08% on juba paari tunniga inimesele surmav ja tunniga võib inimene kokku kukkuda) ja põhjustadatulekeeriseid, mille isetekkivate tuulte kiirus võib ulatuda kuni 100km/h.
Napalm on tõhus sissekaevunud vaenlase vastu. Põlev süüteaine voolab hõlpsasti vaenlase kaevatud laskuri- ja laskepesadesse,kaevikutesse japunkritesse, samuti äravoolu- ja niisutuskraavidesse ning teistesse võimalikesse varjekohtadesse. Isegi need, kelle varjendid on pommitamises terveks jäänud, võivad siiski surraülekuumenemuse,soojuskiirguse üledoosi,vedelikupuuduse,lämbumise võivingugaasi tõttu.[22]
Üks madallennul lendavalt lennukilt heidetud leekpomm võib kahjustada kuni 2090 ruutmeetri suurust ala.
