Namiibias on 1572kilomeetri pikkune rannajoon. Riigi rannikust möödub külmBenguela hoovus, mistõttu on seal õhuniiskus väga väike ja tuul ei too merelt sisemaale eriti niiskust. Namiibia paiknebNamibi jaKalahari kõrbe vahel; seetõttu esineb riigis sademeid kõige vähem, võrreldesSahara-taguse Aafrika teiste maadega.
Namiibias on pikka aega elanudbušmanid,damarad ja namaquad ning 14. sajandistbantud, kes jõudsid sinna koos bantu ekspansiooniga. Riigist sai 1884. aastalSaksa keisririigiprotektoraat ja see jäi Saksamaa kolooniaksEsimese maailmasõja lõpuni. Aastal 1920 volitasRahvasteliit riigi juhtimisõigused Lõuna-Aafrikale, mis kehtestas oma seadused ja alates 1948. aastast ka omaapartheidipoliitika. Kuni 1968. aastani kandis Namiibia nimeEdela-Aafrika.
Riigis on stabiilne mitmeparteiline parlamentaarne demokraatia. Põllumajandus, karjapidamine, turism ja mäetööstus (shteemantide,uraani,kulla jahõbeda kaevandamine) moodustavad Namiibia majanduse alustalad.
Namiibia rahvaarv on 2,1 miljonit, mis tähendab, et tegu on ühe väikseima rahvastikutihedusega riigiga maailmas. Umbes pool rahvastikust elab allpool vaesuspiiri, rahvas on tugevalt kannatanud kaHIV/AIDS-i tagajärjel (15% täisealisest elanikkonnast olid 2007. aastal HIV-positiivsed).
Riigi pindala on 825 418km², mis asetab selle suuruselt maailma riikide ja territooriumite seas 34. kohale.[4] Maailma kõige hõredamalt asustatud iseseisvate riikide seas on Namiibia Mongoolia järel teisel kohal (umbes 2,6 inimest ruutkilomeetril).[5]
Enamik Namiibia rahvastikust onbantu päritolu. Sarnast keelt rääkivatest etnilistest gruppidest on esindatud veelhererod,himbad jadamarad. Peale bantu enamuse on suur arvkhoisane (näiteksnamad jabušmanid), kes on Aafrika lõunapiirkonna esimeste elanike järeltulijad. Riigis on kaAngola põgenike järeltulijaid ning hiinlasi.[7]
Valged (peamiseltPortugali,Hollandi,Saksa,Briti jaPrantsuse päritolu) moodustavad umbes 6,5% rahvastikust. Enamik Namiibia valgeid ja peaaegu kõik segarassi esindajad räägivadafrikaani keelt ning sarnanevad kultuurilise ja usulise tausta poolest Lõuna-Aafrika valgete ja segaverelistega. Väike osa valgeid (umbes 30 000) on otsesed Saksa kolooniaajastu asunike järeltulijad ning hoiavad ülal saksa kultuurilis-hariduslikke institutsioone. Enamik Portugali päritolu asunikke on tulnud endisest Portugali kolooniast Angolast.[8]
2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse andmetel elas Namiibias 2 113 077 inimest. Ajavahemikul 2001 ja 2011 oli iga-aastane rahvastiku juurdekasv 1,4%, mis on vähem kui 2,6%, mis oli sellele eelnenud kümneaastasel perioodil.[9]
80–90% rahvastikust onkristlased, neist omakorda 50%luterlased. 10–20% elanikkonnast hoiab ülal põlisrahvaste uskumusi.[10]Misjonäride töö tulemusena pöördusid 19. sajandil paljud namiiblased ristiusku.
Nii afrikaani kui ka inglise keelt kasutatakse peamiselt teise keelena avalikus suhtluses, kuid väikseid kohalikke keelegruppe eksisteerib üle riigi. Isegi tänapäeval, mil Saksa koloniaalajastu on ammu möödanik, on saksa keelel suur roll ärikeelena.
Valgetest räägib afrikaani keelt 60%, saksa keelt 32%, inglise keelt 7% ja portugali keelt 1%.[10]
Namiibia majandus on ühise ajaloo tõttu tihedalt seotud Lõuna-Aafrika Vabariigiga.[12] Suurimad majandusharud on mäetööstus (10,4%SKP-st 2009. aastal), shteemantide,uraani,vase,kulla jahõbeda kaevandamine, põllumajandus (5,0%), töötlev tööstus (13,5%) ja turism.[13] Kuigi enamik rahvastikust on seotud põllumajanduse ja karjapidamisega, on Namiibias üle 200 000 oskustöölise ning väike haritud professionaalide ja juhtivtöötajate klass. Töötute arv on suur ja töötusmäär oliNamiibia Statistikaameti andmetel 2012. aastal 27,4%.[14]
Riigis on kõrgelt arenenud pangandussektor. Peale keskpanga (Namiibia Pank) on riigis veel neli kommertspanka.[15] Namiibia eeldatavSKP elaniku kohta on 5828 USD, kuid ebavõrdsus sissetulekutes ja elutustasemes on väga suur.[16] Kuigi SKP elaniku kohta on viis korda suurem kui Aafrika vaesemates riikides, elab enamik namiiblasi maapiirkondades ega ole kaasatud ametlikes majandussektoreis. Namiibias on sissetulekute ebavõrdsus üks maailma suurimaid osaliselt just seetõttu, et valitseb linnakeskne majandus ja maapiirkondades toimivnaturaalmajandus.
Majandusaastal märts 2009 kuni veebruar 2010 teenis iga namiiblane keskmiselt 15 000 NAD (umbkaudselt 1300 €).[17]
Elukallidus on Namiibias suhteliselt kõrge, kuna enamik kaupu tuleb importida. Ka monopolid on ajanud hinnad teatud sektorites kõrgeks. Pealinna Windhoeki peetakse maailmas elukalliduselt välismaalastele 150. linnaks.[18]
Riigi nimi tulenebNamibi kõrbest, mida peetakse vanimaks kõrbeks maailmas.[19] Enne iseseisvumist 1990. aastal teati piirkonda kõigepealtSaksa Edela-Aafrika ja seejärelEdela-Aafrikana. Nimed peegeldavad vastavalt sakslaste ja lõuna-aafriklaste (kuiBriti impeeriumi olulise osa) koloniaalvõimu.
Namiibias on elanud mitmed erinevad rahvad ja etnilised rühmad. Tuntuim rahvas onbušmanid ehk sanid, keda peetakse ka kogu selle piirkonna (tänapäeva Namiibia, Botswana ja Lõuna-Aafrika) kõige vaesemateks elanikeks. Bušmanid olid rändava elustiiliga kütid ja korilased. Nad toitusid peamiselt puuviljadest, pähklitest ja juurtest, kuid jahtisid kaantiloope.
Umbes 2000 aastat tagasi olid bušmanid veel ainsad Namiibia elanikud. Siis asusidOranje jõe kallastele Namiibia ja Lõuna-Aafrika piiri lähedal elamanamad. Nemad karjatasid lambaid ja kitsi. Nii bušmanid kui namad kuulusid khoisani rahvaste hulka ja rääkisidkhoisani keelegruppi kuuluvaid keeli. 9. sajandil sisenesid Namiibiassedamarad, kes kuulusid ka khoisanide rühma. Ei ole täpselt teada, kust nemad tulid, kuid elama asusid nad Namiibia keskossa.
17. sajandi jooksul kolisid Namiibiassehererod, kes sisenesid riiki loodest. 19. sajandil tulid valged farmerid, kes surusid kohalikud rahvad parematelt karjamaadelt välja. Enne eurooplaste tulekut saabusid Namiibiasse veelbasterid ehkbuuride (hollandi päritolu sisserändajate) ja aafrika naiste (peamiselt namade) järeltulijad.
Esimene eurooplane, kes Namiibia pinnale astus, oli Portugalist päritDiogo Cão 1485. aastal. Ta oli uurimas Aafrika läänerannikut. Järgmine Namiibiat külastanud eurooplane oli samuti portugallane,Bartholomeu Dias, kes oli teel ümberHea Lootuse neeme. Karmi pinnasegaNamibi kõrb oli piisav takistus, et kumbki Portugali maadeavastajatest sügavamale sisemaale ei läinud. Eurooplaste laialdasem sisseränne algas 19. sajandil, mil saabusid kaubitsejad ja ümberasujad.
Namiibiast sai 1884. aastalOtto von Bismarcki alluvuses olev Saksamaa koloonia. Selle käiguga ennetas Saksamaa Namiibia peatset Briti protektoraadiks muutumist. Riiki tunti seejärelSaksa Edela-Aafrikana (saksa keelesDeutsch-Südwestafrika).[20] 1904–1907 haarasid hererod ja namad relvad sakslaste vastu, millele järgnes sakslaste poolt korraldatudgenotsiid. Mõned ajaloolased on spekuleerinud, et sakslaste genotsiid Namiibias järgis sama mudelit, midanatsid kasutasidholokaustis, kuid enamik õpetlasi on arvamusel, et see tegu ei olnud natsidele, kes olid tollal veel lapsed, väga oluline.[21]
Namiibia oli ainus Saksamaa koloonia, mida peeti sel ajal sobivaks elukohaks valgetele,[22] mistõttu toimus sinna suur saksa asunike sissevool. Aastal 1903 elas seal 3700 sakslast, 1910. aastaks oli neid juba 13 000. Teine põhjus sakslaste asustuse suurenemiseks oliteemantide avastamine 1908. aastal.
1971. aastal otsustasRahvusvaheline Kohus, et Lõuna-Aafrika kohalolek Namiibias on ebaseaduslik. Järgnevatel kümnenditel toimusid mitmed piirkondlikud läbirääkimised, rahvusvaheline sekkumine kahe riigi omavahelise olukorra lahendamiseks ning ka sõjategevus Namiibia pinnal.
Iseseisvuspäeval, 21. märtsil 1990 olid kohal mitmed rahvusvahelise kogukonna esindajad, sealhulgas lahendusele palju kaasa aidanud ÜRO peasekretärJavier Pérez de Cuéllar ja Lõuna-Aafrika Vabariigi presidentFrederik Willem de Klerk, kes ühiselt Namiibia iseseisvust tunnustasid.
Pärast iseseisvuse saavutamist 1990. aastal on Namiibia läinud valge vähemuse võimult edukalt üle parlamentaarsele demokraatiale. Riigis on mitmeparteiline demokraatia, regulaarselt peetakse kohalikke ja üldvalimisi. 2005. aastal toimus sujuv üleminek presidentSam Nujoma 15 aastat kestnud valitsusajalt järgmise presidendiHifikepunye Pohamba valitsusajale.[23]
Namiibia valitsus on edendanud rahvusliku lepituse poliitikat ja kuulutanud välja amnestia vabadussõjas kummalgi poolel võidelnutele.Angola kodusõjal oli mõningane mõju riigi põhjapoolsetel aladel elavatele namiiblastele.
