Naani valmistatakse kuivastpärmist,nisujahust,võist,piimast, valgestsuhkrust jasöögisoolast. Pärmi asemel võib kasutada küpsetuspulbrit või söögisoodat, et lühendada leiva valmistamise aega. Kõigepealt valmistatakse tainas, mis jäetakse 1–2 tunniks seisma. Tainast küpsetatakse kõrgel kuumusel (250–300°)tandooris, see on ka põhjus, miks see leib liigitatakse lameleivaks. Naan on valminult kerge, kohev ja kuldpruunide laikudega.[3]
- Tavaline naan – nisujahust valmistatud, koheva sisemusega ja paksu välisküljega
- Küüslaugu naan – täidetud või ja küüslauguga, lihtne lisand toitudele
- Kulcha naan – helbeline tekstuur, nisujahu asemel rafineeritud valge jahu, jäikuse saamiseks võib täitakartuli või daaliga (eri kaunviljad)
- Peshawari naan – erinevalt teistest naanidest süüakse seda enamasti hommikusöögiks; pärit PakistaniPeshawari linnast, teistest naanidest kohevam, sisaldabmandleid,rosinaid jakookospähklilaaste
- Keema naan – täidetud vürtsika lamba- või kitselihaga, rikkalikult võiga pintseldatud, India kultuuris levinud
- Roghri naan – pärit Afganistanist, lisatakse tainale lisaõli pehme, padjalaadse tekstuuri saamiseks, koosneb jahust, soolast, suhkrust, pärmist, piimast,seesamiseemnetest jaaed-mustköömne ehk nigella seemnetest
- Võinaan – valmistamisel kasutatakse jahu, pärmi, soola, suhkrut ja jogurtit, määritakse võiga ja peale puistatakseküüslauku
Varaseim naani mainimine pärineb 14. sajandi India poeediAmir Khusrau memuaaridest, kus ta nimetab muslimite sööduna kahte tüüpi naane: Naan Tunuki ja Naan Tanuri. Naan Tunuk oli kerge või õhuke leib, Naan Tanuri aga raske leib ja seda küpsetatitandooris.[4] 1520. aastatel oli naan delikatess, mida said endale lubada peamiselt aadlikud ja kuningapere. 18. sajandiks oli naan Lõuna-Aasiasmogulite keskustes massidesse jõudnud.[5]
Tänapäeval võib naani leida kogu maailmasLõuna-Aasia jaLähis-Ida kööki pakkuvatest restoranidest ning osta paljudest supermarketitest.
Naaniga sarnanebgruusiaShotis Puri, mida müüakse ka Eesti kauplustes.
