Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon (inglise keelesNorth Atlantic Treaty Organization (NATO),prantsuse keelesOrganisation du traité de l'Atlantique nord(OTAN)) onsõjaline liit, millele pandi alus4. aprillil1949Põhja-Atlandi lepingu ehk Washingtoni lepinguga. NATO kõrgeim organ onPõhja-Atlandi Nõukogu, mida juhibNATO peasekretär. Organisatsioon põhineb kollektiivkaitsel, mille kaudu liikmesriigid nõustuvad välise rünnaku korral vastastikust kaitset osutama. NATO peakorter asubBrüsselis. Viimati laienes NATO 2024. aastal, kui 32. liikmena ühines liidugaRootsi. Lisaks liikmesriikidele osalebNATO rahupartnerlusprogrammis veel 18 riiki.
KuniKorea sõjani oli NATO peaasjalikult poliitiline organisatsioon. Militaarstruktuur ehitati ülesAmeerika Ühendriikide juhtimisel.Külma sõja käigus tekkinud vastasseis viis 1955. aastal rivaalitseva organisatsiooni, nn Varssavi pakti ehkVarssavi Lepingu Organisatsiooni asutamiseni, mis oli Ida-Euroopakommunistlike riikide sõjalis-poliitiline organisatsioon. Samal ajal olid Euroopa riikide ja Ameerika Ühendriikide vahelised suhted ebastabiilsed ning kaheldi NATO kaitsesNõukogude Liidu rünnaku korral. Need kahtlused viisidPrantsusmaa iseseisva tuumarelvastuse väljaarendamiseni ning 1966. aastal väljus Prantsusmaa järgmiseks 30 aastaks NATO sõjalisest tiivast. PärastBerliini müüri langemist 1989. aastal oli organisatsioon segatudJugoslaavia lagunemisse, NATO esimesed sõjalised operatsioonid toimusidBosnia sõjas aastatel 1992–1995. Endiste Varssavi pakti riikidega tekkisid aga head suhted ning paljud neist astusid 1999. ja 2004. aastal NATO-sse, nende hulgas kaEesti.
NATO artikkel 5, mille kohaselt käsitletakse ühe liikme ründamist rünnakuna kogu alliansi vastu, on aktiveerunud vaid ühel korral pärast2001. aasta 11. septembri terrorirünnakuid Ameerika Ühendriikides[1] ning NATO väed saadetiAfganistani. Pärast seda on NATO läbi viinud mitmesuguseid operatsioone, näiteks osalenudLiibüa-vastastes õhurünnakutes japiraatlusvastastes operatsioonides. Artiklit 4, mis tagab kõikidele liikmesriikidele õiguse sõjalisele konsultatsioonile, on kohaldatud neljal korral: 2003. aastal käivitas selleTürgi seosesIraagi sõjaga, 2012. aastal käivitas Türgi selle kahel korral seosesSüüria sõjaga ning 2014. aastal käivitas artikli 4Poola seoses2014. aasta Krimmi kriisiga.[2]
NATO lepingu eelkäijaks loetakse 1948. aastal Belgia, Hollandi, Luksemburgi, Prantsusmaa ja Ühendkuningriigi vahel sõlmitudBrüsseli pakti, mis viis samal aastalLääneliidu loomisele, mis oli sõjajärgse Euroopa esimene sõjalis-poliitiline organisatsioon.[3] Aga Ameerika Ühendriikide osalust peeti oluliseks ning läbirääkimised uue sõjalise liidu loomiseks algasid peaaegu kohe.Põhja-Atlandi leping (ehk Washingtoni leping) allkirjastati 4. aprillil 1949 Washingtonis ning leping jõustus sama aasta 24. augustil. Lisaks Brüsseli pakti viiele osapoolele osalesid kaAmeerika Ühendriigid,Kanada,Portugal,Itaalia,Norra,Taani jaIsland.[4] Osapooled leppisid kokku, et rünnakut neist ühe vastu käsitletakse rünnakuna nende kõigi vastu. Rünnaku alla sattunud liikmesriiki pidid kõik teised abistama, kuid konkreetne meetod jäi igaühe enda otsustada: leping ei näinud tingimata ette sõjalist aktsiooni agressori vastu.[5]
Toona ei olnud NATO-l poliitilist struktuuri, ühtset sõjalist juhtimist ja spetsiaalselt alliansi kaitseks määratud vägesid, kuid Korea sõja puhkemine 1950. aastal ilmestas ohtu, mida kujutasid koostöötavad kommunistlikud riigid, ning see sundis NATO-t välja töötama konkreetseid sõjalisi plaane.[6] Seda tööd alustati 1951. aastalDwight D. Eisenhoweri juhtimisel.[7] 1952. aastal peetiLissabonis kohtumine eesmärgiga leida vahendid NATO kaitseplaanide täitmiseks. Sama aasta septembris algasid esimesed NATO sõjalised õppused, kus harjutatiTaani jaNorra kaitsmist merel.[8] Samuti astusid 1952. aastal alliansi liikmeteks kaKreeka jaTürgi.
1954. aastal avaldas Nõukogude Liit soovi NATO-ga ühineda, tagamaks rahu Euroopas. See ettepanek lükati tagasi, kuna selles nähti soovi alliansi nõrgestada.[9]
17. detsembril 1954 võeti vastu dokument "MC 48", milles sätestati, et sõja puhkedes Nõukogude Liiduga võib NATO kasutadaaatomipommi, ükskõik kas Nõukogude Liit kasutab seda esimesena või mitte. See andisNATO Euroopa liitlasvägede ülemjuhatajale (SACEUR –Supreme Allied Commander Europe) samasugused õigused tuumarelvade käsitlemiseks, nagu olid Ameerika Ühendriikide õhujõudude ülemjuhatajal.
Külma sõja ajal oli suurem osa Euroopast jagatud kahe alliansi vahel. NATO liikmed on näidatud sinise värviga, Varssavi pakti liikmed punase värviga
Lääne-Saksamaa inkorporeerimist NATO-sse 9. mail 1955 kirjeldas Norra tollane välisministerHalvard Lange kui "meie kontinendi ajaloo otsustavat pöördepunkti".[10] Selle otsuse peamine põhjus oli see, et ilma Saksamaata poleks Nõukogude Liidu invasioonile olnud piisavalt jõudu vastu astuda.[11] Otsese vastusena sellele käigule loodi Varssavi pakt, mille allkirjastasid 14. mail 1955 Nõukogude Liit,Ungari,Tšehhoslovakkia,Bulgaaria,Poola,Rumeenia,Albaania jaIda-Saksamaa. Külma sõja osapooled olid seega välja joonestatud.
1957. aastal korraldati alliansi siiani kõige ambitsioonikam sõjaline õppus: kolmel samal ajal toimunud operatsioonil osales ühtekokku üle 250 000 mehe, 300 laeva ja 1500 õhusõiduki Norrast Türgini.[12]
NATO ühtsus pandi proovile Prantsusmaa presidendiCharles de Gaulle'i valitsemisajal.[13] De Gaulle protesteeris Ameerika Ühendriikide juhirolli vastu ning selle vastu, mida ta tõlgendas Ameerika Ühendriikide ja Ühendkuningriigi eriliste suhetena. President Dwight D. Eisenhowerile ja peaministerHarold Macmillanile saadetud kirjas 17. septembril 1958 nõudis ta alliansi kolmepoolset juhtimist, kus Prantsusmaa oleks Ameerika Ühendriikide ja Suurbritanniaga võrdväärsel positsioonil.[14] Kui reageering jäi de Gaulle'i jaoks ebarahuldavaks, otsustas ta hakata Prantsusmaa kaitsejõude arendama ülejäänud alliansist sõltumatult. De Gaulle'i eesmärgiks oli võimalus sõjaolukorras idablokiga eraldi rahu sõlmida, kaasamata end laiemasse NATO jaVarssavi pakti riikide vahelisse sõtta.[15] Märtsis 1959 võeti NATO väejuhatuse alt ära Prantsusmaa Vahemere laevastik ning keelduti lubamast rajada Gallia pinnale tuumarelvade ladu.
KuigiKuuba kriisi ajal 1962. aastal näitas Prantsusmaa ülejäänud NATO suhtes üles solidaarsust, jätkas de Gaulle iseseisva kaitse planeerimist. 1966. aastal viis Prantsusmaa kõik oma väed NATO integreeritud sõjalise juhtimise alt ära ning kõigil NATO võõrvägedel paluti riigist lahkuda. Prantsusmaa jäi siiski NATO liikmeks. Aastast 2001 on Prantsusmaa osalenud Afganistani operatsioonis ning hakanud taas liikuma täieliku integreerumise suunas.
Pingelõdvenduse käigus toimus NATO ja Varssavi pakti juhtide vahel palju kõrgetasemelisi kohtumisi
Külm sõda ei viinud kunagi reaalse relvakonfliktini NATO ja Varssavi pakti riikide vahel. 1969. aasta lõpul algasidHelsingis läbirääkimised strateegilise relvastuse piiramise üle. Läbirääkimiste tulemusena valmisid kaks kokkulepet, millest üks käsitles raketitõrjesüsteemide rajamist ja teine strateegilise relvastuse piiramist. Mais 1978 defineerisid NATO liikmesriigid alliansi kaks eesmärki: tagada turvalisus ja taotleda pingelõdvendust vastaspoolega. See pidi tähendama ka võidurelvastumise edasist ohjeldamist.[16] 1979. aastal Varssavi pakti tuumavõimekuse suurenemise valguses võttis NATO vastu otsuse sõjatandri tuumajõudude kahesuunalise kasutamise kohta.[17]
1989. aasta Nõukogude režiimi vastased revolutsioonid Euroopas viisid NATO eesmärgi, olemuse ja ülesannete strateegilise ümberhindamiseni. 1990. aasta juulis kuulutatiLondoni tippkohtumisel külm sõda lõppenuks ning NATO kaotasde facto peamise vaenlase. Organisatsiooni eesmärk ja olemus vajasid ümberhindamist, Londonis visandati ettepanekud koostöö väljaarendamiseks Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega poliitilises ja sõjalises tegevuses. 1990. aasta oktoobris saiIda-SaksamaaSaksamaa Liitvabariigi ja alliansi osaks ning 1990. aasta novembris allkirjastas allianss Pariisis Nõukogude LiidugaEuroopa tavarelvastuse lepingu.[18] Leping alusel vähenesid NATO Euroopa liikmete sõjalised kulutused aastatel 1990–2015 28 protsenti.[19] 1990. aastal kinnitasid mitmed lääne juhid eravestlustes Mihhail Gorbatšovile, et NATO ei laiene enam itta.[20] Samas ei sisaldanud hiljem samal aastal allkirjastatudSaksamaa taasühinemise lepingu lõplik tekst idasuunalise laienemise küsimust.
Järgmise aasta tippkohtumiselRoomas kiideti heaks alliansi strateegiline kontseptsioon, mis nägi ette sõltuvuse vähendamise tuumarelvadest ja oluliste muudatuste tegemise NATO ühendvägedes.[21] NATO sõjalist struktuuri kärbiti ja reorganiseeriti ning loodi uued väed, näiteks Euroopa Liitlasvägede staabi kiirreageerimisjõud.
Aastatel 1994–1997 NATO laienes ja uuendas oma tegevusvaldkondi, näiteks loodi koostööprogramm "Partnerlus rahu nimel" ning alliansiga kutsuti liituma sellised endised idabloki riigid nagu Poola,Tšehhi Vabariik ja Ungari. 1999. aastaWashingtoni tippkohtumisel ühinesid Ungari, Poola ja Tšehhi ametlikult NATO-ga. Samas koostatud plaanid reguleerisid liidu uute liikmete lisandumist.[22]Praha tippkohtumisel 2002. aastal kiitsid NATO liikmesriigid heaks alliansi ajaloo suurima laienemise, kus esitati kutsed liitumisläbirääkimistele seitsmele riigile, sh Eestile.
Pärast 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakuid kuulutas NATO välja artikkel 5 operatsiooni Ameerika Ühendriikide toetuseks. Sellega muudeti NATO kohalikest, liikmesriikide maa-ala kaitsmise ühendusest üleilmsete (globaalsete) eesmärkidega liiduks, mille põhiülesandeks sai sõjaliste operatsioonide läbiviimine väljaspool oma maa-ala.[23]
2007. aastal muutus Prantsusmaa positsioon NATO liikmesuse suhtes, mis kulmineerus täisliikmeks naasmisega 4. aprillil 2009. See hõlmas ka Prantsusmaa taasliitumise NATO sõjalise väejuhatuse struktuuriga, säilitades samas riigi sõltumatu tuumaheidutuse.[24]
2009. aastal sai heakskiiduBrüsselis toimunud NATO kaitseministrite kohtumisel NATO reageerimisjõudude (NATO Responce Force, NRF) NRF-i mudel, mis põhineb suurel määralSuurbritannia initsiatiivil varem välja pakutud NRF-i sisese kriisireguleerimisüksuse ASF (Allied Solidarity Force) olulistel elementidel – ühine planeerimine ja väljaõpe, solidaarne rahastamismudel, suur nähtavus avalikkusele ning usutavheidutusvõime. NRF-i tuumikuks sai ligi 13 000-meheline üksus, mis on 5–10 päevaga valmis siirdumakriisipiirkonda. Lisaks sellele määratavad liikmesriigid täiendavad 10–30-päevases valmisolekus olevad väeüksused.[25]
Seosesmajandussurutisega seisis NATO küsimuse ees, kuidas säilitada kaitsevõimet kokkuhoiu oludes. NATO peasekretär Anders Fogh Rasmussen tõi kasutusse "targa kaitse" mõiste, mis tähendab kaitsestruktuuride tihedamat integreerimist. Selle näiteks on ka Balti riikide õhuturve.[26]
2012. aastaChicago tippkohtumise üheks päevakorrapunktiks oli NATO laienemine. NATO tunnustab praegu Bosnia ja Hertsegoviinat, Gruusiat ja Ukrainat kandidaatriikidena.[27]
Krimmi annekteerimine 2014. aastal Venemaa poolt tõi kaasa kõigi NATO liikmesriikide karmi hukkamõistu[28] ja oli üks seitsmest korrast, mil on tuginetud artiklile 4, mis nõuab NATO liikmesriikide vahelist konsultatsiooni. 2014. aastaWalesi tippkohtumisel võtsid NATO liikmesriikide juhid esimest korda ametliku kohustuse kulutada 2024. aastaks kaitsele vähemalt kaks protsenti oma sisemajanduse kogutoodangust, mis oli varem olnud vaid mitteametlik suunis.[29]
2016. aasta Varssavi tippkohtumisel leppisid NATO riigid kokku, et NATO tõhustab kohalolekut Balti riikides ning allianss paigutas Eestisse, Lätti, Leetu ja Poolasse neli mitmerahvuselist pataljonisuurust lahingugruppi.[30]
Märtsis 2022. aastal kohtusid NATO liidrid Brüsselis erakorralisel tippkohtumisel, kus osalesid kaEuroopa Liidu juhid. NATO liikmesriigid leppisid kokku nelja täiendava lahingugrupi loomisesBulgaarias,Ungaris,Rumeenias jaSlovakkias ning NATO kiirreageerimisjõudude aktiveeriti esimest korda NATO ajaloos.[31]
Ameerika Ühendriikide presidentGeorge W. Bush 2004. aastal koos seitsme riigi peaministriga pärast nende NATO-ga liitumise tseremoonia tähistamist. Eesti tollane peaministerJuhan Parts on paremalt teine
PärastEesti taasiseseisvumist 1991. aastal iseloomustas olukorda riigikaitselise kogemuse puudus. Alustati alles sõjaväeliste struktuuride loomist, millest esimesena taastati kodanikualgatuse korrasKaitseliit.[32] Aga paika tuli panna ka laiemad visioonid. Riigikaitse peatükk võeti peaaegu muutmata kujul üle1938. aasta põhiseadusest, kuid arutati isegi Eesti muutmist demilitariseeritud riigiks. Tänapäeval arvavadpõhiseaduse asjatundjad, et tollal ei osatud hinnata kollektiivse enesekaitse tähtsust rahvusvahelistes suhetes.[33] 1992. aasta valimiste järel moodustatud valitsuse poliitika oli idast läände ümberorienteerumine. 1992. aastal käsitles Ülo Nugis oma kõnes esimest korda Eesti NATO-ga integreerumist.[viide?] Siiski nägid paljud poliitikud püüdlusi NATO-ga liituda kui perspektiivitut projekti, mis rikuks Eesti neutraliteeti.[33]
Eesti alustas osalemistrahvusvahelistes operatsioonides 1995. aastast.[34] Kaitsejõudude rahvusvaheline koostöö sai raamistiku NATO välja töötatud rahupartnerlusprogrammiga, mis oli mõeldud Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega poliitilise ja sõjalise koostöö arendamiseks. Esimest korda fikseeriti NATO-ga liitumise eesmärk 1996. aastal. 1999. aastast hakkas Eesti täitma NATO liikmesuse tegevuskava ning 2002. aasta novembris Praha tippkohtumisel esitati Eestile kutse liitumisläbirääkimistele NATO-ga ühinemiseks.[32] Liitumisläbirääkimised algasid 2003. aasta jaanuaris ning sama aasta märtsis allkirjastasid NATO liikmesriigid Eesti Põhja-Atlandi lepinguga liitumise protokolli. 10. märtsil 2004 ratifitseerisRiigikogu NATO Põhja-Atlandi lepingu koos kõigi lisadega. Eestist sai NATO täieõiguslik liige 29. märtsil 2004, kui ühinemiskirjad anti Ameerika Ühendriikide valitsuse kätte hoiule.[35]
1999. aastal loodi Taani, Poola ja Saksamaa eestvedamisel NATO maaväe struktuuriüksusNATO Kirdekorpus, mis on valmis täitma Põhja-Atlandi lepingu artikkel 5 tulenevaid kollektiivkaitse ülesandeid Balti riikides ja Poolas. NATO juhtimisskeem jaguneb kaheks – NATO sõjaline juhtimisstruktuur ja NATO väestruktuur. Sõjalise juhtimisstruktuuri alla jäävad ühendvägede staabid. NATO väestruktuur koosneb rahvusvahelistest üksustest ja selles onmere-,õhu-,maa- jaerivägede väejuhatused. NATO kirdekorpus oli Eesti jaoks Maaväe väejuhatus. Kirdekorpuse staabile Poolas allusKirdediviisi staap, Balti riikides ja Poolas paiknevad NATO lahingugrupid ning regioonis paiknevad NATO staabielemendid. Kirdekorpuse peastaap allubNATO ühendväejuhatuse staabile (Allied Joint Force Command Brunssum), HollandisBrunssumis.
Eesti välisminister Urmas Paet ja Ameerika Ühendriikide välisministerHillary Clinton 2010. aastal Tallinnas
2007. aastal esitas Eesti soovi korraldada NATO välisministrite mitteametlik kohtumine. Kohtumine toimus 22.–23. aprillil 2010 Tallinnas, kohtumisel osalesid teiste hulgas Ameerika Ühendriikide riigisekretärHillary Clinton ja Euroopa vägede ülemjuhatajaStavridis. Kohtumisel langetati otsus anda Bosnia ja Hertsegoviinale liikmesuse tegevusplaan.[36]
SeosesVenemaa agressiooniga Ukrainas 2014. aastal paigutati NATO liitlasväed Ida-Euroopa piiririikidesse. Eestisse saabus 150 Ameerika Ühendriikide maaväelast[38] ning Taani hävitajad baseerusid Eesti lennubaasis. See oli esimene kord, kui NATO liitlased jäid Eestisse pikemaks ajaks. TolleaegnepeaministerTaavi Rõivas teatas, et Eesti on valmis võõrustama täiendavaid NATO vägesid.[39][40][41][42]
25. augustist 2015 hoolitsesNATO Balti õhuturbemissiooni raames Eesti õhuruumi valvamise eestSaksamaa lennusalk.[43] Eestisse on paigutatud kolm radariposti, mille radarid katavad kogu Eesti ja Eestit ümbritseva õhuruumi ühtse radaripildiga. Seda peetakse üheks Eesti pikaajalise sõjalise kaitse arengukava olulisemaks arenduseks.[44]
NATO väed asusidEestisse, kui2016. aasta juunis otsustasid 28 NATO liitlasriigi juhid Varssavi tippkohtumisel muutunud julgeolekukeskkonna tõttu paigutadaNATO eelpaigutatud väed (eFP - enhanced Forward Presence) Eestisse, Lätti, Leetu ja Poola. Eestisse paigutatud lahingugrupi eesmärgiks on demonstreerida solidaarsust, tugevdada Eesti iseseisvat kaitsevõimet ning seeläbi heidutada Venemaad ja hoida rahu; teisalt on lahingugrupp vajadusel valmis koos Eesti Kaitseväega seisma vastu Venemaa agressioonile, et võita aega liitlasvägede saabumiseni[45]. 2017. aasta kevadel Eestisse saabusid jaTapale, Kaitseväe1. jalaväebrigaadi koosseisus tegutsev liitlaste pataljoni lahingugrupi suuruseks oli ligi 1200 kaitseväelast. Liitlaste lahingugrupi juhtriik on Ühendkuningriik ja panustajariigid Prantsusmaa, Taani ning Island.
2016. aasta Varssavi NATO tippkohtumisel otsustati rajadaNATO KirdekorpuseKirdediviis, mille vastutusalas on Poola ja Leedu territoorium. 2018. aasta Brüsseli NATO tippkohtumisel allkirjastasid Eesti, Läti ja Taani kaitseministrid ühise tahteavalduse põhjadiviisi staabi loomiseks.Põhjadiviisi ja Põhjadiviisistaap[46][47] on NATO sõjaline juhtimiselement, mis keskendub Eesti ja Läti territooriumile[48]. Põhjadiviisi staap juhtis Eesti, Läti ja Taani üksusi[49]. Diviisisuurune üksus koosneb tavaliselt kahest kuni neljastbrigaadisuurusest üksusest, peale nende kuuluvad diviisi veel väiksemad eriotstarbelised üksused.
Tallinnas paiknebNATO staabielement Eestis, mille ülesanne on toetada NATO üksuste vastuvõtmist, toetust ja õppuste läbiviimist Eesti territooriumil. Ülesanded saab NATO staabielementNATO kirdekorpusest.
Tallinnas asubNATO küberkaitsekoostöö keskus on NATO poolt akrediteeritud rahvusvaheline oivakeskus[viide?],mõttekoda ja väljaõppeasutus, mis iseseisva rahvusvahelise organisatsioonina keskendub rakendusuuringutele, analüüsidele, info jagamisele ning koolitustele ja õppusteleküberkaitse valdkonnas.
NATO liikmesriikide kaitsekulutused moodustasid 2023. aastal 55 protsenti ülemaailmsetest kaitsekulutustest.[50] Igal liikmesriigil on kohustus investeeridaSKT-st riigikaitsesse vähemalt kaks protsenti[51], mis sõnastati 2006. aasta NATORiia tippkohtumisel. 2014. aastal tegi seda vaid kolm alliansi liiget. USA kaitseministriChuck Hageli eestvedamisel koostati 2014. aasta NATOWalesi tippkohtumisel uus deklaratsioon, milles liitlased nõustusid suurendama (kümne aasta jooksul) oma kaitsekulusid nõutava tasemeni.[52]USA kandis 2014. aastal NATO kaitsekulutuste raskust, moodustades peaaegu 73%[53].
2019. aastal ületasid kaitsekulutused USA-s, Bulgaarias, Kreekas, Ühendkuningriigis, Eestis, Lätis ja Leedus 2% SKP-st. Poolas, Türgis, Norras, Rumeenias, Prantsusmaal, Sowakeias ja Horvaatias jäid kaitsekulutused 1,55–2% vahele. Teiste liikmesriikide kulud jäid alla 1,55%.[54] Liikmesriikidest olid Läti, Leedu, Poola ja Rumeenia jõudnud nii kaugele, et võtsid 2019. aastaks vastu riiklikud seadused kaitsekulutuste nõutava taseme kohta.[55]USA osa NATO kaitsekulutustes langes veidi, 70%-le.[53]
2021. aastal kulutasid 30 liikmesriigist vaid kuus, sealhulgas Kreeka, USA, Poola Ühendkuningriik, Läti ja Eesti kaitsele üle 2% oma SKT-st. 11 liikmesriiki investeerisid 1,5–2%. Ülejäänud 13 puhul olid kulutused 2021. aastal alla 1,5% SKT-st.[54] Briti endine kaitseministerMichael Fallon soovitab 2023. aasta mais suurendada liikmesriikide kaitse-eelarveid 2,5 protsendini SKTst, sealhulgas kärpida energiatoetusi ja pagulastoetusi.[56]USA osa NATO kaitsekulutustes jäi 70% juurde.[53]
2024. aastal ületas praegusest 32 liikmesriigist 23 2% piiri. Kaks riiki kulutasid kaitsele 1,5–2% SKTst. Ülejäänud 7 liikmesriiki jäid alla 1,5%.[54] Eurooplaste pingutuste ning Soome ja Rootsi liitumise tulemusena langes USA osakaal kogu kaitsekulutustes 64%-ni.[53]
NATO liikmesriikide kaitsekulutused 2024. aastal olid:[57][58]
Lisaks liikmete kaitsmisele sõjalise rünnaku korral on NATO osalenud ka konfliktide ohjeldamises mujal maailmas. Samuti toimub dialoog ja koostöö riikidega, mis ei ole NATO liikmed.
Bosnia sõda sai alguse 1992. aastalJugoslaavia lagunemise tagajärjel. Halvenev olukord viis 9. oktoobril 1992ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni vastuvõtmiseni, millega määrati Bosnia ja Hertsegoviina keskosa kohale lennukeelutsoon, mida NATO hakkas jälgima 12. aprillil 1993 operatsiooniga Operation Deny Flight. 1993. aasta juunist kuni 1996. aasta oktoobrini lisandusidJugoslaavia Liitvabariigi vastu suunatud relvaembargo ja majandussanktsioonide jõustamine merel. 28. veebruaril 1994 teostas NATO oma esimese lahinguaktsiooni, tulistades alla neli Bosnia serblaste lennukit lennukeelutsoonis.[59]
1995. aasta augustis pärastSrebrenicas toimunud genotsiidi algas kahenädalane NATO pommitamiskampaania Operation Deliberate ForceSerbia Vabariigi armee vastu. Täiendavad NATO õhurünnakud aitasid lõpetadaJugoslaavia sõjad, mille tulemuseks oliDaytoni leping 1995. aasta novembris.[59]
Püüdes peatada Serbia presidendiSlobodan Miloševići juhitud aktsiooneKosovo albaanlastest tsiviilisikute vastu, võttis ÜRO Julgeolekunõukogu 23. septembril 1998 vastu resolutsiooni, milles nõuti relvarahu. Läbirääkimised USA erisaadikuRichard Holbrooke'i juhtimisel katkesid 23. märtsil 1999 ja ta andis asja üle NATO-le, mis alustas 78-päevast pommitamist 24. märtsil 1999.[60] Kampaaniat kritiseeriti selle õiguspärasuse ja tsiviilohvrite pärast. Milošević nõustus lõpuks rahvusvahelise rahuplaani tingimustega 3. juunil 1999, lõpetadesKosovo sõja. 11. juunil kiitis Milošević heaks ÜRO resolutsiooni, mille mandaadi alusel loodi Kosovos NATO juhitud rahvusvahelised rahuvalvejõud.[61]
2001. aasta 11. septembri terrorirünnakud USA-s kutsusid esimest korda organisatsiooni ajaloos kasutama NATO põhikirja artiklit 5.[62] Üleskutse kinnitati 4. oktoobril 2001, kui NATO otsustas, et rünnakud onPõhja-Atlandi lepingu tingimuste kohaselt tõepoolest lubatud. Rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude (ISAF) juhtimine anti NATO-le üle 11. augustil ning see oli esimene kord organisatsiooni ajaloos, kui ta asus juhtima missiooni väljaspool Põhja-Atlandi piirkonda.[63]
ISAF-i ülesanne oli algselt kindlustada Kabul ja seda ümbritsevad aladTalibani,Al Qaeda ja teiste rühmituste rünnakute eest, et võimaldada luuaHamid Karzai juhitav Afganistani üleminekuadministratsioon. 2003. aasta oktoobris andisÜRO Julgeolekunõukogu loa ISAF-i missiooni laiendamiseks kogu Afganistani territooriumil ning seejärel laiendati ISAF-i missiooni neljas põhietapis üle kogu riigi.[64] 31. juulil 2006 võttis ISAF üle sõjaliste operatsioonide korraldamise Afganistani lõunaosas USA juhitud terrorismivastaselt koalitsioonilt. 2012. aasta Chicago tippkohtumisel kiitis NATO heaks plaani lõpetada Afganistani sõda ja eemaldada riigist NATO juhitud ISAF-i väed.
Vastavalt ÜRO Julgeolekunõukogu 2014. aasta resolutsioonile anti juhtimine üle rahvusvahelisele mittesõjalisele missioonile Resolute Support Mission (RSM), mille eesmärk oli nõustada ja koolitada Afganistani julgeolekujõude, tagamaks riigile pikaajaline julgeolek kaitsekoostöölepingu egiidi all.[65] 14. aprillil 2021 ütles NATO peasekretär Jens Stoltenberg, et allianss nõustus alustama oma vägede väljaviimisega Afganistanist 1. maiks.[66] Varsti pärast NATO vägede väljaviimise algust alustas Taliban pealetungi Afganistani valitsuse vastu, liikus kiiresti edasi ja piiras ümber pealinnaKabuli. Lääne vägede kaootilist lahkumist Afganistanist ja Afganistani valitsuse kokkuvarisemist on kirjeldatud kui suurimat ebaõnnestumist, mille NATO on oma asutamisest saadik üle elanud.[67]
Alates 17. augustist2009 saatis NATO oma sõjalaevad kaitsma mereliiklustAdeni lahes jaIndia ookeanisSomaalia piraatide eest. Ühtlasi aidati tugevdada piirkondlike riikide merevägesid ja rannavalvet. Operatsiooni kiitis heaks Põhja-Atlandi Nõukogu ja see hõlmas peamiselt USA sõjalaevu, kuigi kaasati veel mitme riigi laevu.Operatsioon Ocean Shield keskendus laevade kaitsmisele, mis jagasid Somaalias abiMaailma Toiduprogrammi missiooni raames. Operatsiooniga püüti heidutada piraate ning sundima neid lõpetama rünnakuid, samuti kaitsta kaubalaevu ja suurendada piirkonna üldist turvalisust.[68] Euroopa Liidu riigid osalevad samasOperatsioonis Atalanta moodustades koos NATO jõuga ühise sihitatud väeüksuse Combined Task Force 151 (CTF-151).
Juulis2006 teatas NATO peasekretärJaap de Hoop Scheffer Euroopat kaitsva raketikilbi rajamise kavatsusest. 18. septembril2006 sõlmiti esimesed lepingud raketikilbi komponente tootvate firmadega.
Raketikilbi eesmärgiks onIraanist jaPõhja-Koreast tulevate raketirünnakute tõrjumine.Venemaa juhtkonna arvates on raketikilbi lepe suunatud Venemaa vastu ja on ähvardanud sõjaliste meetmetega raketikilbi rajamise korral Venemaa piiride lähedale.
NATO kõrgeim organ onPõhja-Atlandi Nõukogu (North Atlantic Council, NAC), mille esimees ja organisatsiooni poliitiline juht onNATO peasekretär, kes koordineerib liikmesriikide tegevust, on organisatsiooni peamine kõneisik ning juhib NATO sekretariaadi tööd.
NATO sõjaline väestruktuur koosneb liikmesriikide alaliselt või kindla operatsiooni jaoks NATO käsutusse antud sõjalistest üksustest ja staapidest. NATO sõjaline juhtimisstruktuur katab strateegilise ja regionaalse tasandi ning on mõeldud eelkõige liikmesriikide eri väeliikide ühendoperatsioonide juhtimiseks, siis väestruktuuri koosseisu kuuluvad taktikalise tasandi staabid, mis on mõeldud ühe väeliigi operatsioonide juhtimiseks.
Väestruktuur koosneb kaht tüüpi üksustest: paiksed üksused (In-Place Forces, IPF) ja ümberpaigutatavad üksused (Deployable Forces, DF). Ümberpaigutatavad üksused on mõeldud kõigiks NATO operatsioonitüüpideks ja on valmis tegutsema kogu alliansi territooriumil ning ka väljaspool seda. Paiksed üksused on mõeldud kollektiivkaitse operatsioonideks oma riigi piirides või selle lähedal.
Väestruktuuri kuuluvad väeosad on grupeeritud vastavalt nende valmisolekule reageerimiseks:
Ümberpaigutatavad ehk mobiilsed üksuste tipus on väike hulk väga kõrges valmisolekus üksusi. KoosNATO kiirreageerimisjõududega (NATO Response Force,NRF) moodustavad need NATO esmase reaktsioonijõu, mille ülesandeks on kohene reageerimine mitmesugusteskriisisituatsioonides. See nnekspeditsioonijõud on valmis operatsiooniks otsuse tegemise hetkest ja suudavad iseseisvalt tegutseda kuni 30 päeva.
Järgmises etapis kriisisituatsiooni eskaleerumisel asuvad tegevusse kõrgema valmisoleku jõud (High Readiness Forces,HRF), mis koosnevad maa-, mere- ja õhuväe üksustest, mis on kas kiirreageerimis- või alalises valmiduses kollektiivkaitseks (valmisolek 90 päeva), mida võidakse kasutada ka NATO liikmesriike mitteähvardavate ohtude tõrjumiseks. HRF koosseisu kuulub näiteks Saksa-Poola-Taani ühisformeering Kirdekorpus staabigaSzczecinis, kus teenivad kaEesti kaitseväe ohvitserid.
Madalama valmisolekuga jõud (Forces at Lower Readiness,FLR), mille põhiülesandeks on HRF üksuste rotatsioon ja operatsiooni jätkamine kuni selle lõpuni.
Lisaks kiireks reageerimiseks ette valmistatud väeosadele kuuluvad NATO väestruktuuri ka pikaajalist ülesehitust nõudvad jõud (Long Term Build-up Forces,LTBF). Nende põhiülesandeks on tagada valmisolek suurearvulise väestruktuuri ülesehitamiseks suuremamahulisekollektiivkaitse operatsiooni tarvis. See annab NATO-le võimaluse sõjalise väestruktuuri oluliseks kasvatamiseks rahvusvahelisejulgeolekukeskkonna muutumisel.
Väeüksuste eripäraks on, et üksusi komplekteeritakse mitme riigi allüksustest ja ka enamik nende jõudude staape on mitmeriigilised. Suurem osa NATO sõjalisest väestruktuurist on rahuajal liikmesriikide riiklikus käsuliinis ja nadallutatakse NATO sõjalisele juhtimisele konkreetse sõjalise operatsiooni tarbeks. Erandi moodustavad sõjaliste staapide isikkoosseis, osa integreeritudõhukaitsesüsteemist ja kõrgema valmisoleku jõud, mis juba rahuajal on antud NATO sõjalisse alluvusse.
Laskemoon: 5,56×45mm NATO (väikerelvad); 7,62×51mm NATO (snaiperpüssid, kuulipildujad); 9×19mm NATO (püstolkuulipildujad); 12,7×99mm NATO (raskekuulipildujad).
↑ Eichler, Jan (2021). NATO's Expansion After the Cold War: Geopolitics and Impacts for International Security. Springer Nature. pp. 34, 35.ISBN 9783030666415.
.svg)
.jpg)
