Muusikažanr põhinebkordusel, mis ühest küljest tähendab mineviku korduste määratlemist ning teisest küljest kutsub esile kordumist tulevikus.
Muusikažanrit määravad kriteeriumid jagunevad kaheks: ühed määravad muusikažanri vastavalt heliteose omadustele ning teised eeldavad heliteose poolt kuulajas põhjustatud kogemuse arvessevõtmist. Esimene on tegelikultpoeetika haru ja selle järgijaid onAristotelesest kuni tänapäeva analüütilise esteetika esindajateni. Teine puudutab pigem esteetilist kogemust, mida tuleks eelkõige mõista kommunikatsiooni suunava tegurina. Seda vaatenurka on pooldanud paljud tänapäeva kirjandus- ja muusikateadlased ning see peegeldab üldisemat tendentsi problematiseerida kunstiteose ja selle vastuvõtu suhteid.
Muusikažanri ja muusika funktsiooni seos on olnud ajalooliselt kõige rohkem avatud ümberdefineerimistele ja žanrite algse olemuse kadumisele.
Muusika funktsioon võib olla seotud kohaga, kus muusikat ette kantakse, näiteks:
- kammermuusika mõiste oli algselt seotud esitamisega aristokraatlikes "kambrites" vastandina näiteks kirikule. Samas alates 18. sajandist, kui muusika muutus järjest kättesaadavamaks ka madalamatele seisustele, mängis muusika "kammermuusikaks" määratlemisel rolli pigem esituskoosseis või -stiil, sest kammermuusikat hakati žanri piire ületades mängima ka kodanlikes kontserdisaalides
- koomilise ooperi (opéra comique) žanr on saanud 19. sajandil nimetuse samanimeliselt Pariisi teatrimajalt, kus vastavaid teoseid esitati. Aja jooksul hakati koomilist ooperit järjest enam esitama ka varem ainult n-ö tõsisele ooperile spetsialiseerunud teatrites.
Muusika žanriline nihe võis toimuda seoses piiravate tingimustega, milles helilooja töötas, näiteks:
- kiriku teenistuses olevad heliloojad olid tihti sunnitud kohandama algselt ilmalikud žanridkantaadi,sonaadi jaooperi ümber vaimulikuks kantaadiks, kirikusonaadiks võioratooriumiks.
- algne seltskonnatantsmenuett leidis aristokraatliku publiku nõudmisel tee ka sümfooniasse.
- romantismi ajal tekkinudtarbemuusika (Gebrauchsmusik) emantsipatsioon ja jõudmine n-öabsoluutsesse muusikasse näitab, et muusikažanrid ei ole muutumatud.
20. sajandi heliloojad on üldiselt loobunud puhastest muusikažanritest ja eelistavad pigem segatud žanre, näiteks kammersümfoonia võiperformance. NäiteksJohn Cage loobus oma radikaalsete, muusika mõiste piire kompavate eksperimentidega täielikult nii heliteose kui ka muusikažanri mõistest.
Muusikažanr võib saada nimetuse samanimeliseltmuusikavormilt. Sellest hoolimata on muusikažanr ja muusikavorm erinevad mõisted. Muusikavorm on heliteose struktuurset ülesehitust kirjeldav kategooria, näitekssonaadivorm ehksonaat-allegro, mida kasutatakse tihti niisonaadi,sümfoonia kui kainstrumentaalkontserdi esimeses osas. Samas muusikažanrites nagu sonaat, sümfoonia või instrumentaalkontsert võib sonaadivorm ka puududa.
