Pedoloogia uurib mulda tema looduslikus olekus eelkõige geneesi, morfoloogia, klassifitseerimise ja leviku kaudu. On kasutusel mõnes käsitluses ka mullateaduse sünonüümina.Edafoloogia uurib mulda peamiselt kui taimede kasvukeskkonda. Sealjuures hinnatakse mulla võimet varustada taimkatet kasvuks ning arenguks vajalike ainetega ja tagada selleks vajalikud tingimused.
Kõige laiahaardelisem on muldadepedoökoloogiline käsitlus, mis sisaldab muldkatte kui loodusliku keha talitlusi, arenguprotsesse, spetsiifilisi tunnuseid ja omadusi.
Rakendusala järgi eristatakse peamiste suundadenaagronoomilist,metsanduslikku,maaparanduslikku jakeskkonnakaitselist mullateadust. Agronoomilise mullateaduse üks tähtsamaid osasid onagrokeemia, mis sidudes mullateadust, taimefüsioloogiat ja keemiat, käsitleb taimede ja mulla toiterežiimi ja selle reguleerimist.[1]
1. Mulla omaduste, protsesside, režiimide ning nende omavaheliste seoste väljaselgitamine, tagamaks iga mulla võimetekohane ja ühiskonna vajadusi rahuldav toimimine. See peab andma vastuse mullaga seotud küsimustele "miks?" ja "kuidas?"
2. Mulla kui taastumatu loodusressursi inventeerimine ja seire. See on eeltingimus mullateadusliku teabe rakendamiseks praktilises maakasutuses. Peale mulla omaduste, protsesside ja režiimide tuleb põhjalikult tunda ka mulla ajalis-ruumilist varieeruvust. Seega tuleb leida vastused küsimustele "kus?" ja "millal?". Muldade süsteemne inverteerimine eeldab mullaklassifikatsiooni väljatöötamist. Muldade klassifitseerimise, kaardistamise ja seirega seotud teadus-ja arendustöö on endiselt väga tähtis.
3. Muldade kasutamiseks ja kaitseks sobilike meetodite väljatöötamine. Inimtegevus avaldab keskkonnale aina enam tugevamat survet, mistõttu mullateadus peab pakkuma praktilisi lahendusi muldade jätkusuutlikuks kaitseks ja kasutuseks. Kuna muld on oma talitlusliku iseloomu tõttu tihedalt seotud keskkonnaga, on mullakaitsel tähtis osa kogu ökosüsteemi tasakaalu säilitamises.[1]
Mullateadlased tegelevad samuti küsimusega, kuidas säilitada aina kasvava inimkonna populatsiooniga maailmas harimiskõlblike muldi ning kuidas suurendada toidukultuuride viljakust.[2]
Esimesed teadmised omistati mullateaduses juba seoses põldude harimisega, iseseisvaks teaduseks kujunes mullateadus alles19. sajandil. Mullateaduse areng algas praktiliste ülesannete lahendamisega, milleks osutusid põllumajanduslikud ja maa hindamisega seotud küsimused. Rahvastiku kasvu tõttu otsiti uusi lahendusi põllukultuuride viljakuse tõstmiseks. Seetõttu tegelesid esimesed mullateaduslikud uuringud taimede toitumisega ja väetamisega.
Saksa teadlaneJustus von Liebig sõnastas 19. sajandi II poolel oma raamatus "Die Organische Chemie in ihrer Anwendung auf Agricultur und Physilogie" ("Orgaanilise keemia kasutamine põllumajanduses ja füsioloogias")mineraalse toitumise teooria, millega toimus murrang mullateaduses. Teooria kohaselt omastavad taimed juurte abil mullalahusest toitaineid mineraalsete ühenditena.
Carl Sprengel, samuti saksa teadlane, töötas samuti mineraaltoitumise teemal.1828. aastal sõnastas Sprengelmiinimumreegli, mille kohaselt piirab taimede kasvu eelkõige see toitaine, mille kontsentratsioon keskkonnas on väiksem kui vajadus taime normaalseks kasvuks. See seaduspärasus sai suures osas tuntuks tänuLiebigi täienduste ja tööde kaudu.
Saksa dotsentFriedrich Albert Fallou käsitles oma teostes mulda kui iseseisvat looduslikku moodustist. Ta juurutas mitmeid erialaseid termineid, nt. pedoloogia.
Vassili Dokutšajev – mullateaduse rajaja
Mullateaduse rajajaks võib pidadaVenemaa teadlastVassili Dokutšajevit, kelle avaldatud raamat "Русский чернозем" ("Venemaa mustmuld") oli teerajavaks teoseks. Dokutšajev määratles mulda kui iseseisvat ja muutuvat ajaloolis-looduslikku moodustist, lisaks rajas geneesil põhineva muldade klassifikatsiooni ning töötas välja tervikliku käsitluse viiest mullatekketegurist, milleks onelusorganismid,aeg,reljeef,lähtekivim jakliima. Lisaks pani aluse vene mullateadlaste koolkonnale. Vene teadlaseKonstantin Glinka vahendusel levis Dokutšajevi ja tema kolleegide õpetus üle terve maailma.
Charles Darwin tegeles samuti mullateadusega, eelkõige rõhutas mullaelustiku tähtsust mulla arengus. Oma elu lõpul uuris Darwinvihmausside mõju mullale.
Ameerika Ühendriikide teadlaseEugene Hilgardi mõjutustel ja eestvedamisel kujunes USA-s mullateaduse teine keskus ja koolkond. Teine Ühendriikide teadlaneHans Jenny kirjeldas esmakordselt oma1941. aastal ilmunud raamatus "Factors of Soil Formation. A System of Quantitative Pedology" ("Mullatekketegurid. Kvantitatiivse pedoloogia süsteem") terviklikult viietegurilise mullatekkemudeli arvulisi seoseid. Selle teosega sai algusekvantitatiivne mullateadus, mis arenes eriti kiiresti1960.-1970. aastatel ja millele üha enam tähelepanu pööratakse.
Mullateadus arenes pikka aega käsikäes põllumajandusega, ent1980. aastatest saati on mullateaduslike uuringute raskuskese nihkunud keskkonnateaduste ja ökoloogia suunas. Kui vahepeal oli mullateadus kasvanud iseseisvaks piiriteaduseks geoloogia, keemia, füüsika ja bioloogia vahel, on mullateaduslikud teemad tänapäeval taas muutumas erialade vahelisteks.[3]
Mullateaduse areng ja õpetamine Eestis oli 19. sajandil tihedalt seotud põllumajandusharidusegaTartu Ülikoolis. Mitmedbaltisaksa ja vene mullateadlased panustasid palju oma töö ja ettevõtlikkusega Eesti mullateaduse arengusse.
Johann Wilhelm Krause oli oma põhiametilt põllumajanduse,tehnoloogia jatsiviilarhitektuuri professor. Tema oli esimene, kes õpetas oma loengutes ka mullateadust. Krause järel oli põllumajandusprofessoriks baltisaksa teadlaneFriedrich Schmelz, kes viis mullateaduse iseseisva põhiainena ülikooli õppekavasse, pidades esimese loengu1832. aastal.
Areng toimus ka agrokeemia valdkonnas. Selles osas tegi algust Tartu Ülikooli keemiaprofessorCarl Christoph Goebel, kes hakkas juba1829. aastal pidama agrokeemialoenguid, milles tugines alates1835. aastast Sprengleri ja hiljem Liebigi teostele. Goebel andis1850. aastal välja omaenda algupärase agrokeemia õpiku. Loengute pidamist jätkas hiljem Tartu Ülikooli keemiaprofessorCarl Schmidt.
Friedrich Schmalzi järel sai Tartu Ülikooli põllumajandusprofessori kohaAlexander Petzholdt. Petzholdt koostas muldadest silmapaistva õppekollektsiooni, sisustas oma aja tipptasemele vastava agrokeemialaboratooriumi ning pidas ka avalikkusele suunatud populaarteaduslikke loenguid. Teadlane sooritas Venemaale mituekspeditsiooni, mille tulemusena esitas riigi eri piirkondade arengu parandamiseks ettepanekuid. Petzholdt ja Goebel tegid Venemaastepivööndimustmuldade analüüse.
IseseisvunudEesti Vabariigis loodi1919. aastal Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskonna juurde mullateaduse ja agrikultuurkeemia kabinet, mille järeltulijaks on tänapäevalEesti Maaülikooli vastav asutus. Selle kabineti juhiks oli kuni1944. aastaniAnton Nõmmik. Tema saavutusteks võib pidada esimese tervikliku mullakaardi koostamist. Nõmmiku uurimisvaldkonda kuulusid Eesti muldade leviku, koostise, omaduste ja kultuuride väetamisega seotud teemad.
Alfred Lillema elutöö viljadeks mullateaduses võib lugeda mullastiku valdkondade piiritlemist, uue ja täpsema Eesti mullastikukaardi koostamistmõõtkavas 1:400 000 ja põllumajandusmaa laiaulatuslikku hindamise algatamist Eestis.[3]
1951. aastal loodiEesti Põllumajanduse Akadeemia, mille alla viidi ka mullateaduse ja agrikultuurkeemia kabinet Tartu Riiklikust Ülikoolist. Aastail 1944–1964 oli Eesti mullateaduse ja agrokeemia kateedri juhatajaks professorOsvald Hallik, kelle teadustööd hõlmavad põllumuldadehappesuse uurimist, lupjamisvahendite inverteerimist ja vastava metoodika väljatöötamist.Akadeemik ja professorLoit Reintami peamine uurimissuund oli muldade genees ja taim-muld-süsteemide ökoloogia. Eesti mullateadus kõrgperioodiks peetakse nii uuringute mahu kui ka kvaliteedi poolest 1960.–1970. aastaid, mil Reintami kolleegidest ja õpilastest said teenekad teadlased.
1946. aastal rajatiSakusseEesti Maaviljeluse Instituut. Väga tulemuslikuks kujunesid selle asutuse katsejaamades tehtud mullateaduslikud uurimistööd. Instituudi mullastiku uurimise osakonna pikaaegse juhina andis märkimisväärse panuseRein Kask, tegeledes maa hindamise, muldade kasutussobivuse,erosiooni, klassifitseerimise ja muude sarnaste uurimisteemadega.
