Hulkraksetel organismidel järgneb niisugulisele kui kamittesugulisele paljunemisele rakujagunemine, mis tagab organismi kasvu ja arengu. Rakkude jagunemine on organismile vajalik ka hukkunud rakkude asendamiseks ja vigastuste parandamiseks. Vanu, kahjustada saanud rakke hävitatakse pidevalt, mistõttu on loogiline, et igas sekundis tekib juurde umbes sada tuhat uut rakku.[1]
Uute rakkude teke organismis algab alati lähterakkude jagunemisega. Jagunemise tulemusena moodustunud uusi rakke nimetataksetütarrakkudeks.[1]
Organismi tüvirakud saavad mitoosi käigus järk-järgult jaguneda kõigiks ülejäänud organismi rakkudeks. Vastassuunalist protsessi – diferentseerunud raku tüvirakuks muutumist – organismis ei toimu, kuigi seda on võimalik kunstlikult esile kutsuda.[1]
Noore inimese rakud saavad jaguneda ligikaudu 50 korda, 80-aastase inimese rakud aga vaid 30 korda. Iga jagunemise käigus kopeeritakse tütarrakkudesse identsed DNA molekulid, mille otstes ontelomeerid. Telomeerid kaitsevad kromosoomi, mistõttu need aja jooksul ka lühenevad. See tähendab, et DNA molekul lüheneb igal rakujagunemisel, kuni rakk lõpuksapoptoosi ehk loomuliku surma raja käivitab.Vähirakkudes aga, kus raku loomulik elutsükkel on moondunud, on teatud valgud ebatavaliselt aktiivsed –ensüüm telomeraas taastab kiirelt lühenenud telomeerid. Tänu sellele ei kahane DNA otsad oma loomulikul moel, mistõttu saavad vähirakud ebanormaalselt kaua elus püsida, mitoosi aina jätkates. Selline surematu vohaminevähkkasvaja näol viib aga ravi puudumise korral koguorganismi surmani.[1]
Enamik organismi rakkudest uueneb mitoosi teel pidevalt, kuid leidub ka n-ö asendamatuid rakke, mis moodustuvad vaid kord elus ja mitoosi abil enam kunagi ei uuene. Mõningatel rakkudel, ntpunastel verelibledel, puudub aga rakutuum – need rakud ei ole seetõttu samuti võimelised jagunema.[1]
