Johann Michael Haydn sündis14. septembril1737Rohrau külasAustrias. Tema isa Matthias oli tõllassepp ja Rohrau külavanem, kuid tegeles kapärimusmuusikaga – laulis ja mängisharfi. Ta pidas väga oluliseks, et tema pojad õpiksid laulma. Haydnite ema Maria oli krahvHarrachi kokk.[1]
Michael sai muusikahariduseViiniPüha Stefani toomkirikus, mis oli tol ajal selleks parim võimalus. Varem oli sinna õppima asunud ka tema vanem vendJoseph. Vaatamata väga healepoiss-soprani häälele jäi ta ikkagi oma venna varju, kusjuures õpitulemustelt oli ta Josephist üle. Sellegipoolest oli mõlemal poisil suuri raskusi käitumisega ning nende karistamine muutus väga tavaliseks.[viide?]
15. novembril1748 saabus aga pööre. Keisripaari osalusel toimus Viini lähedalKlosterneuburgi kirikuspühale Leopoldile pühendatud pidulikmissa. Seal laulsid Püha Stefani poisid, sealhulgas ka vennad Haydnid. Nagu tavaliselt, esitas soolopartiid Joseph, kellehäälemurre oli sedavõrd kuulda, et keisripaar nõudis solisti vahetust. Nii lauliski esimesena soolopartiid tollal 11-aastane Michael. Ilusa etteaste eest teenis ta keisrilt 24tukatit, millest poole palus ta saata lohutuseks oma isale, kes oli kaotanud ühe oma loomadest. Ülejäänud 12 tukatit andis takapellmeisterGeorg von Reutteri kätte hoiule, kuid viimane kulutas selle ära. Joseph oli sunnitud internaadist lahkuma.[viide?]
Kuihäälemurre tabas1752. aastal ka Michaelit, ei pidanud ta katedraalist lahkuma, vaid sai jätkata muusikaõpinguid1757. aastani. Paralleelselt õppis ta veelViini Jesuiitide seminaris, kus ta sai väga tugeva üldhariduse. Edukusladina keeles, andis talle võimaluse lugeda ajalooraamatuid ja kirjandusklassikat, kuid ka religioosset kirjandust, mis tema loomingut suurel määral mõjutas. Tõestus selle kohta on Michael Haydni esimene missa (Sanctissimae Trinitatis, h-moll, MH1; 1753-54), mis praeguseks aga säilinud pole.[2]
1757. aastal sai ta töökohaGroßwardeini piiskopi[3]kapellis, kus ta kirjutas esimesesümfoonia (C-duur, MH 23; 1758). Varsti pärast seda keskenduski ta heliloomingule.1760. aastal sai ta seal ka kapellmeistri töökoha, kuid piiskopi rahamured vähendasid kapelliliikmete palka nii palju, et ära elamiseks oleks Michael pidanud lisa teenima. Seepärast lahkus ta sealt1762. aastal. Großwardeini perioodil kirjutas ta kokku 15sümfooniat, 14missat, mõnedkontserdid, kuusdivertismenti ja mõned ladinakeelsed orkestrisaatega vaimulikud laulud. Michael Haydn oli saavutanud mõningase kuulsuse.[4]
Umbes aasta töötas taBratislava piiskopi juures, kuid siis vabanesSalzburgis Michael Haydnile hoopis magusam töökoht sealsepeapiiskopi jaSchrattenbachi krahviSigismund III teenistuses. Lisaks kõrgele palgale, mis ta majanduslikud mured igaveseks kaotas, oli ta nüüd ka üle Austria kuulus. Seal omas Michael suuri privileege, näiteks sai ta süüa õhtust peapiiskopiga samas lauas ning tema 300-kuldnane aastapalk oli sama misLeopold Mozartil. Oma ülemusega õhtustamist ei saanud lubada ei Leopold ega hiljem ka tema poegWolfgang Amadeus Mozart. Kõik see põhjustas Leopold Mozartis kadedust.[5]
Elu Salzburgis muutus veel paremaks, kui ta abiellus1768. aastal lauljaMaria Magdalena Lippiga. Maria Magdalena oli aga oma ostukire tõttu Mozarti pere naissoo poolt vihatud. See-eest kirjutas Wolfgang Amadeus Mozart oma esimeseSingspiel'i („Die Schuldigkeit des ersten Gebots“) just temale. 1770. aastal tuli ellu aga pööre kui Michael Haydni ainsaks jäänud laps suri kohe pärast sündimist ning tema naise veelgi suurenenud ostukirg laostas perekonna majanduslikult. See viis Michaeli masendusse ning ta hakkas lohutust otsima pudelist. Peapiiskopi vaimustus ningSalzburgi Kolmainsuse kirikusse (Dreifaltigkeitskirche),Salzburgi toomkirikusse jaPüha Peetri kloostrisse tööle saamine suurendasid Haydni palka, see omakorda andis talle võimalust rohkemgi juua. Alkoholiprobleem viis ta tülli karsklasena tuntud Leopold Mozartiga, mida süvendas veelgi kadedus, kuna Haydn sai endale parimad võimalikud töökohad, millest Leopold unistanud oli.29. juulil1778 kirjutas Leopold Mozart oma pojale: „Pärastlõunal mängis Michael jumalateenistusel orelit. Ta mängis niivõrd halvasti, et me kõik olime hirmunud ja arvasime, et temaga juhtub sama, misAdlgasseriga.“ Anton Adlgasser oli mõned aastad varem saanud orelimängu ajalinsuldi.[5]
1800. aastal vallutasid prantslased Salzburgi ning Michael Haydn ei saanud kätte oma kuupalka. Raske olukorra üleelamiseks saatis Joseph Haydn talle raha ja kuldkella. Samal ajal külastas ta korra veel oma venda, kes elas siisEisenstadtis. Seal pakuti talle kohaliku kapelli teise kapellmeistri kohta. Sellest ta loobus, lootes, et Salzburgis olukord rahuneb ja ta saab seal mõne parema töökoha. Olukord Salzburgis küll rahunes, kuid soovitud töökohta ta ei saanud. 1804. aastal Josephile saadetud kirjas kahetseb Michael, et tookord tööd vastu ei võtnud.[4]
Johann Michael Haydn haigestus 1805. aasta lõpus. Kevadel ta tervis küll veidi paranes ning ta hakkas kirjutama veel ühtereekviemi, kuid haigestus suvel uuesti. Ta suri10. augustil1806Salzburgis.[5]
W. A. Mozart võttis Haydni muusika endale eeskujuks, mõnikord lausa kopeerides seda. Eriti hästi on seda tunda mõlema heliloojareekviemide (Haydnil Sigismundi reekviemi) "Introitus et Kyrie" osas, samuti M. Haydni 23. sümfoonia võrdluses Mozarti 14. keelpillikvartetiga (G-duur; K.387).[7]
KuiFranz Schubert 1825. aastal Salzburgis viibis, külastas ta ka Michaeli hauda. Ta meenutas hiljem, kuidas tal pisarad voolasid, ning ta ütles: "Kindlasti ei austa siin maailmas keegi Sind nii südamlikult kui mina." Hoffman kirjutas pärast Michael Haydni surma: "Vaimuliku muusika loojana kuulub Michael Haydn kõigi aegade oivalisemate kunstnike hulka. Sel alal on ta võrdväärne oma vennaga, tõsise suhtumisega teda isegi ületades."[6]
Michael Haydni kuulsamad teosed onreekviem peapiiskop Sigismundi auks (c-moll; MH155) ning tehniliselt väga nõudliktrompetikontsert nr 2 (D-duur; MH104). Lisaks nendele teostele hinnatakse veel Michael Haydni missasid, mis on ülejäänud loominguga võrreldes tõsisema helikeelega. Tema missasid iseloomustavad veel lühikesed osad, mis olid tingitud tolle aja 45-minutilisest missade ajapiirangust, ning haruldaselt väike saateansambel. Ta oli esimene helilooja, kes kasutas missades massiliseltkoraalimotette. Michaeli helikeel on enamjaolt kerge ja rõõmsameelne. Vaid väga väike hulk teostest on põhihelistiku poolest kirjutatudmollis (näiteks 43 sümfooniast vaid üks).[viide?]
Michael Haydn ise oma teoseid ei nummerdanud. Varaseim, kuid väga puudulik kataloog pärineb Nikolaus Langilt ja on koostatud1808. aastal.1907. aastal koostas Lothar Perger (lühend „P“) Haydni orkestrimuusika kataloogi, mille numeratsiooni kasutatakse tihtipeale veel praegugi. Selle eeskujul koostati1915. aastal ka Haydni vaimuliku muusika kataloog. Levinuim ja täiuslikem kataloog (MH) pärineb1981. aastast Charles Shermanilt, see on kronoloogiline.[4]
Michael Haydn ja W. A. Mozart olid sõbrad. Kui Mozart oli 11-aastane, kirjutasid nemad ja J. C. Adlgasser viimase soovil kolme peale üheSingspiel'i ("Die Schuldigkeit des ersten Gebots"). Igaüks pidi kirjutama ühe vaatuse ning see kanti ette lihavõttepühadel. Mozart, kes kirjutas avamängu, kaheksaaariat ja piduliku lõputertseti, rabas kolleege asjatundlikkusega. Sellest peale kuulus Mozartile Michael Haydni austus.[viide?]
Teine praeguseni tuntud lugu pärineb aastast 1783. Piiskop oli Michael Haydnilt tellinud duetid viiulile ja vioolale. Michael Haydn oli aga haigeks jäänud ega olnud võimeline neid kirjutama. Hädast aitas välja omamissa c-moll esiettekande pärast Salzburgi tulnud Mozart, kes need teosed Haydni eest komponeeris. Hiljem need teosed kanti üleKöcheli kataloogi, numbritega 423 ja 424.[2]