Merkantilism (ladina keelesmercantia 'kaubandus') on15. sajandilEuroopas (Holland,Inglismaa,Prantsusmaa) tekkinudmajandusteaduse suund. Merkantilismi peetakse esimeseks rahvusvahelist majandust käsitlevaksteooriaks[1] ning merkantilismi domineeriminerahvusvahelistes suhetes kestisLääne-Euroopas kuni18-sajandi viimaste kümnenditeni[2], kuid ta hakkas oma mõjuvõimu kaotama 17. sajandi keskel, mil hakkas levimafüsiokratism.
Merkantilistide põhiargument on, et riigile on majanduslikult kasulik võimalik suureksport ja minimaalneimport ning seega tuleb eksportida rohkem kui imporditakse[3]. Merkantilismi pooldajad samastasidrikkuserahaga ja väitsid, et riigi heaolu sõltub võimalikult suurtestkulla- jahõbedatagavaradest. Nad taotlesidekspordi soodustamist ningimpordi piiramist kõrgete kaitsetollide abil (protektsionism). Merkantilism peab oluliseks riigi sekkumist majandusse, sest turu isereguleeruv olemus ei ole piisavalt usaldusväärne[4].
Varajased merkantilistid olid näiteks J. Hades (1584–1656), W. Stafford (1554–1612). Hilismerkantilistid, sealhulgasThomas Mun (1571–1641) ja A. Serra, soovisid soodustada käsitööndusliku tootmise, eriti ekspordi tarbeks toodetava manufaktuuritööstuse arendamist. Peamised merkantilismi täideviijad olidJean-Baptiste ColbertPrantsusmaal,Elizabeth IInglismaal jaPeeter IVenemaal.
Merkantilismi periood oli aeg, milrahvusriikide vahel oli rohkem sõjalisikonflikte, kui ühegi teise perioodi ajal ajaloos on olnud. Iga riigi esmane majanduslikeesmärk oli omada piisavaltvaluutat, et pidada ülal tugevatsõjaväge, mis kaitseks teiste riikide rünnakute eest ja samal ajal ka vallutaks riigile uusi valdusi[5].
- Riikliku rikkuse aluseks on kulla ja muudeväärismetallide sissevool riiki (kuna kuld täitis ka raha (st maksevahendi) funktsiooni);
- väliskaubandust tuleks reguleerida soodustamaks väärismetallide riiki sissevoolu;
- toetada poliitikaid, mis edendasid odava tooraine sissevedu,lisaväärtuse andmist kohalikus tööstuses ning lõpptoodangu väljavedu (eksporti);
- toetadaimporttolle, mille eesmärgiks on kohalike tootjate kaitsmine ja kulla ning muude väärismetallide väljaveo takistamine;
- toetada poliitikaid, mis suurendaksid rahvastiku juurdekasvu;
- hoida palgad madalal.
Kõige tähtsam otsene merkantilismi tekkepõhjus oli see, etfeodaalvaldused asendusidrahvusriikidega[5].Lisaks põhjustas merkantilismi koloniseerimine.Kolooniad andsid riikidele võimaluse oma varanduse suurendamiseks, sest nende kaudu said riigid juurdepääsu eksklusiivsetele kaupadele (isegi näiteksväärismetallidele), mida oli väga kasulik eksportida[6].Kui merkantilism15-sajandi keskel tekkis, määras riigi rikkuse see, kui paljukulda jahõbedat ta omas. Kuld ja hõbe olid kavaluutad, mida riigid omavahelisel kauplemisel kasutasid. Kui riik tahtis oma kulla ja hõbeda varusid suurendada, pidi ta kaupu eksportima. Importimine aga tähendas seda, et kulla ja hõbeda varud vähenesid. Sellise seisukorra tulemusena tekkiski merkantilism. Riigid tahtsid imporida nii vähe kui võimalik ning selleks määrati imporditavale kaubaletollimaksud jakvoodid, eksporti aga propageeriti.[7]
Paljudmajandusteadlased on hiljem väitnud, et isegi edukas merkantilistlik poliitika ei saa tuua lõppkokkuvõttes kasu, kuna tekitabinflatsiooni. Merkantilismi teooriat on teiste seas kritiseerinud niiAdam Smith,David Hume,John Locke jaDavid Ricardo.
Adam Smith näiteks väidab oma raamatus "Rahvaste rikkus" ("The Wealth of Nations"), et riigi jõukus ei kasva mitte selle kaudu, kui palju kulda ja hõbedat riik omab, vaid selle kaudu, kui palju on riigilkapitali ja kui palju kaupu on tal võimalik osta. Sellega pani Adam Smith aluselaissez faire printsiibile.[8]
Merkantilism on säilinud kuni tänapäevani neomerkantilismi kujul. Seega võrdsustab neomerkantilism poliitilise võimu majandusliku võimuga ning majandusliku võimu kaubavahetuse saldo ülejäägiga. Kriitikude kohaselt käituvad ka tänapäeval mitmed riigid merkantilistlike põhimõtete järgi, näiteks on selles süüdistatud Hiinat - väidetavalt hoiab Hiina oma valuutakursi kunstlikult madala võrreldes Ameerika Ühendriikide dollariga, et niiviisi müüa Ameerikasse rohkem kaupu kui ta sealt impordib, ning koguda suuri välisvaaluta varusid.[7]
- J. W. Horrocks, "A Short History of Mercantilism" (1925)
- D. C. Coleman, ed., "Revisions in Mercantilism" (1969)
- R. B. Ekelund, Jr., and R. D. Tollison, "Mercantilists as a Rent-Seeking Society" (1982)
- J. C. Miller, "Way of Death: Merchant Capitalism and the Angolan Slave Trade" (1988).
- ↑Hill, Charles W. L. 2011. International Business: Competing in the Global Marketplace. New York: McGraw/Irwin
- ↑LaHaye, Laura. 2008. The Concise Encyclopedia of Economics. Mercantilsim.http://www.econlib.org/library/Enc/Mercantilism.html, vaadatud 03.01.2012
- ↑name="Hill, Charles W. L."
- ↑Oatley, Thomas. 2004. International Political Economy: Interests and Institutions in the Global Economy. New York: Pearson Longman
- ↑5,05,1name="LaHaye, Laura"
- ↑Kegley Jr, Charles W. ja Eugene R. Wittkopf. 1993. World Politics: Trend and Transformation. NEw York: St. Martin's Press. p.121; viidatud Cohen 1973 järgi
- ↑7,07,1name="Hill, Charles"
- ↑ name="Kegley Jr, Charles W. ja Eugene R. Wittkopf"
