Merisiga on valge või kollase-mustalaiguline sabatunäriline. Keha pikkus on kuni 30 cm. Nad on hea sigivusega, andes aastas 3–5 pesakonda, igas 2–4 poega (metsikuil liikidel 2 pesakonda).[1] Emasel on ainult kaks nisa[1] ja kui poegi on rohkem, siis ootavad ülejäänud ilma tõuklemata oma järjekorda.
Meriseatiinus vältab ligi kaks kuud. Vastsündinud on hästi arenenud, nägijad, kasvavad kiiresti ja võivad juba 2–3 kuu vanuselt ise järglasi anda.[1]
Merisiga võib elada närilise kohta võrdlemisi vanaks: 8–10 aastat.[1]
Merisea päritolu ei ole veel välja selgitatud.Lõuna-Ameerikas elab 8 metsikut merisealiiki ja millisest neist kodumerisiga põlvneb, selle üle vaidlused veel kestavad. "Loomade elu" andmetel on merisea lähim looduslik sugulaneCavia cutleri.[1]
Kodumerisiga erineb metsikuist merisealiikidest vähe. Aretatud on küll tõuge, mis karvastiku värvuse poolest metsikuist liikidest erinevad.[1]
Merisea metsikud eellased on rohutoidulised ja sellepärast on ka merisea kõige loomulikum toitrohi. Nendelõikehambad on kohastunud rohu närimiseks ja kasvavad kogu looma elu jooksul.
Merisiga kodustatiAndides tänapäevaBoliivia,Ecuadori jaPeruu alal umbes 7000 aastat tagasi. Ta kodustatiliha saamise jameelelahutuse eesmärgil[1].Inkad aretasid hulganisti meriseatõuge. Merisiga oli inkade põhiline lihaloom. Merisigu ka ohverdati, eelistades musti isendeid, sest need olid haruldasemad. Meriseakasvatus oli inkade seas üldlevinud, sest neid suutsid pidada ka vaesed pered. Merisigu vahetati kingitustena.
Rahvameditsiinis usuti, et merisigadel on üleloomulikud ravivõimed. Selleks hõõruti merisigu haige koha vastu. Jällegi, mustade merisigade ravivõimeid peeti eriti suurteks. Selliseid ravimeetodeid kasutati ka sajandeid pärast eurooplastest kolonisaatorite saabumist, kui kohalikud elanikud ei saanud endale euroopa meditsiini lubada või kui nad seda ei usaldanud.
Merisigu on kirjalikult esmamainitud1547. aastal, kuid neid kirjeldatiHispaniola saarelSanto Domingost leituna. Sel saarel polnud merisiga aga endeemne liik, niisiis olid hispaanlased selle mujalt sinna viinud. Loodusteaduslikult kirjeldas seda liiki esimesenašveitsi loodusteadlaneConrad Gessner1554. aastal.
Hispaania,Hollandi jaInglise kaupmehed tõid merisigu üsna ruttu pärast Lõuna-Ameerika lääneranniku vallutamist Euroopasse. Nende pidamine levis ülemklassi seas, näiteks pidas merisiguElizabeth I.
Tänapäeval on merisiga üle maailma levinudkoduloom, keda harilikult ei peetaliha saamiseks, vaidilu pärast.
Meriseakujuline savinõu Lima arheoloogiamuuseumis
Varaseim merisea kujutis Lääne-Euroopa maalikunstis. Tundmatu kunstnik, u 1580
"Merisead". Graafika George Morlandi (1763–1804) järgi. 1789
Mälestusmärk katseloomadena hukkunud merisigadele Riemsis
Merisigade abil uuritakse kõige rohkemnakkushaigusi:brutselloosi,difteeriat,koolerat,suu- ja sõrataudi,tuberkuloosi,tüüfust ja teisi. Merisiga nagu inimenegi ei suuda ise sünteesidaC-vitamiini, sellepärast sobib taskorbuudi-uuringuteks.1960. aastatel peetiUSAlaborites 2,5 miljonit merisiga, aga hiljem on nende arv hiirte ja rottide kasutamise arvelt vähenenud, sest hiirte ja rottideDNA on märksa põhjalikumalt uuritud ning nende haiguste uuringud, milles DNA-d vaja pole, on viimasel ajal vähenenud.1990. aastatel oli USA laborites ligikaudu 375 000 merisiga, mis moodustas kõigist katseloomadest üksnes 2%.
Merisiga on väga haruldane tavaskujund, kuna teda keskajal Euroopas ei esinenud. Merisiga võib vapikirjeldustes tähendada kadelfiini võiokassiga.[2]
Elsassi Merswin (kirjutatud ka Morschwein, Mörswin, Meerschwein, Delphinus jms) perekonna vapil on kujutatud püstitõusnud merisiga punase äärisega kuldsel kilbil.
.jpg)
