Merikarp sümboliseerib võimu, iseseisvust, sõltumatust.
Loomasarvest tehtudpasun ja merikarp, neid kahte vanimat meile teadaolevat helitekitamiseinstrumenti on inimkond endaga kaasas vedanudtsivilisatsiooni algusaegadest peale.
Esimesed muusikainstrumendid on tuntud juba meso- janeoliitikumist.
Inglise keeles on puhutava merikarbi puhul kasutusel väljendConch Shell Trumpet, mis tõlkes on "merikarbi trompet".Muusikainstrumente, kus heli tekitamine toimub huultega vibreeritava õhujoa abil, kutsutakse ka trompetpillideks ja merikarp, kus heli tekitamine toimub samal põhimõttel, on ükstrompeti varasemaid versioone.
JumalVišnu lemmikmänguasi on merikarp, nimeks Panchajanya, mis tähendab: "omab võimu viie klassi olendite üle".VanadIndiaeeposed ja legendid kubisevad kangelastest, kes enamus endaga kaasas tassivad lumivalget merikarpi, millel on antud isegi nimi nagu isikule.
Mahabharata kangelaneArdzuna võimas merikarp kandis nimeDevadatta ja selleheli, kui seda puhuti, kutsus vaenlastes alati esile õuduse ja hirmu.
Merikarp oli ka läbi aegade kasutusel kuisõjasarv, mida puhutisignaalide ja käskluste andmiseks sõjaväljal.Väidetakse, et merikarbi heli pidi eemale peletama halvad jõud jadeemonid, hoidma loodusõnnetuste eest ja kohutama eemale mürgiseid olendeid.
Euroopas kasutati purskkaevude kujunduses, sümboliseeris "igavese nooruse" ja "lõpmatu armastuse lätet". Niimütoloogias kui kujunduses loetakse merikarpi erootiliseks vormiks ja naise suguelundi sümboliks.Aphrodite kaarikuks ja romantiliseks liikumisvahendiks oli suur merikarp, mida vedasid kajakad.Triitonkreeka mütoloogiast puhus merikarpi.
Jaapanis shinto kasutavad preestrid merikarpi templis toimuvatseremoonia algusest teatamiseks.
Vaikse ookeani regioonis asuvad rahvad kasutasid kõik teda signaliseerimiseks ja muusikalise instrumendina.
VastavaltVana-India arusaamale eristatakse kahte tüüpi merikarpe, mis siis vastavalt merikarbi kujule ja kesta paksusele jagatakse mehelikuks (puruša) ja naiselikuks (šankhini) vormiks.
Ühtlaselt sile ja valge värviga merikarp esindabbrahmaane.
Punane kšatrijaid ehk sõjamehi.
Kollane oli vaišjadele, kaupmeestele määratud.
Shuudradele kuitöölisklassile aga oli ette nähtud halli värvi merikarp.
Teine klassifitseerimistunnus oli, kas merikarbi spiraal keerdus päri- või vastupäeva. Merikarbid, kusspiraal keerdub päripäeva ehk kellaosuti liikumissuunas, on haruldased ja pühad. Seda nähtust seostatakse merikarbi võimega peegeldada enda vormi abil taevakehade ning tähtede liikumist taevavõlvil.
Buddhajuuksekrunn pealael ja lokid keerduvad nagu päripäeva merikarbil. Silmade vahel asuv karvamoodustis (urna), mis märgib kolmanda silma asukohta (sümboliseerib sissepoole suunatud pilku, vaimset tähelepanu ja enda meelte jälgimist) keerdub samas suunas. Seda reeglit järgib kaBuddha nabakaar. Need nähtused loetakseBuddha 32 tunnusmärgi (Lhaksana) ehksümboli hulka kuuluvaks.
Tantristide jaokssümboliseerib merikarp kartmatut ja lõpututDharma kuulutamist kõigile elsuolendeile. Neilt on pärit kakaheksa õpetuse sümbolit, mille seas merikarp seostub taevaga täita, teatades kõigileBuddha õpetuse kuulsusest, tuntusest kõigis maailmasüsteemides, kus õpetus levib sama võimsalt ja müstiliselt nagu merikarbi heli.
Budistlikel tankadel kujutatakse merikarpiannetusena. Ta on tihti asetatud annetatud puuviljade vahele. Sel juhul on merikarp täidetud meeldivate lõhnaõlidega. Ka templites on ta altaril annetuste hulgas pakkumas uimastavaid löhnu jumalustele.
%2c_Acervo_do_Museu_do_Colono_(Santa_Leopoldina).jpg)
