Stardust II MiniVanuatul kasutatakse droone kuritegevuse ohjeldamiseks ja ravimite kohaletoimetamiseks
Mehitamata õhusõiduk ehkdroon, kaUAV (inglise keelesunmanned aerial vehicle,lühendUAV) onõhusõiduk, mida ei juhilendur – see lendab ja toimib kas iseseisvalt (automaatselt) või on kaugjuhtimisega.[1] Mehitamata õhusõiduk on mehitamata lennuvahendite süsteemi osa (inglise keelesunmanned aircraft system, lühendUAS).
UAV-d on kasutusel nii sõjanduses kui ka tsiviilvaldkonnas, kus neid kasutatakse kaugseireks (jälgimiseks/luureks), transpordiks, video- ja fotoandmete kogumiseks, äri- ja hobilennunduses (sealhulgas võistlustel) ja mujal. UAV eelised mehitatud õhusõidukite ees on nende madalam käitamise hind, sõjanduses suhteliselt märkamatuks jäämine, pikem lennuaeg võrreldes lenduri füsioloogilise vastupidavusega ning võimalus lennata ohtlikesse kohtadesse inimese tervise või eluga riskimata.
Õigusaktides ja tootedokumentatsioonis ning rahvasuus kasutatakse sageli erinevat sõnavara.
UAS (unmanned aircraft system) – mehitamata lennuvahendite süsteem. Peamine Ameerika Ühendriikides kehtiv FAA termin, mille alla kõik muud mehitamata õhusõidukid kuuluvad.
UAV (unmanned aerial vehicle) – mehitamata õhusõiduk. Levinud tootjate ja rahva seas, peamiselt mingi konkreetse drooni kirjeldamisel.
Droon (drone) – levinud üldnimetus enamikule mehitamata õhusõidukitele.
UCAV (unmanned combat aerial vehicle) –mehitamata ründedroon(d). Kasutusel, kuid regulatsioonide täienedes kasutatakse rohkem terminitarmed UAV – relvastatud mehitamata õhusõiduk.
Termineid on veelgi, aga nimetatud on levinumad. Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide regulatsioonides on olulisimad UAS ja UAV.Eesti Lennuamet kasutab terminit "mehitamata õhusõiduk".[2][3][4][5][6][7]
UAV ehk eesti keeles "mehitamata õhusõiduk" on vaid üks paljudest nimetustest, millega droone on läbi ajaloo ja eri riikides nimetatud. Alates 2005. aastast võtsidAmeerika Ühendriikide Kaitseministeerium jaFöderaalne Lennundusamet (FAA) kasutusele terminimehitamata lennundussüsteem ehkUAS (inglise keelesunmanned aerial system), mis rõhutab lisaks õhusõidukile ka süsteemiga seotud teiste osade olulisust, milleks on maapealne kontrolljaam, kommunikatsiooniühendused ja õhkutõusuks ning drooni tagasisaamiseks vajalikud tugisüsteemid. Muude nimetuste seas on levinumadkaugjuhitav õhusõiduk jakaugjuhitav lennundussüsteem. Mehitamata õhusõidukid võivad olla lennukid, helikopterid,aerostaadid jne, mis on ruumi kolme telje suhtes juhitavad. Arvestusse ei kuulu klassikalised kuumaõhupallid, raketid,miinipildujamiinid,satelliidid, torpeedod jmt.[1]
Idee kasutada mehitamata õhusõidukeid sõjategevuses on pea sama vana kuilennundus ise. Kuigikuumaõhupallid ei vasta eelpool nimetatud drooni definitsioonile, võib esimeseks sammuks mehitamata õhusõidukite poole pidadaAustria õhurünnakut mässavaVeneetsia vastu22. augustil1849. Austerlased kasutasid 200 kuumaõhupalli, mille pardal olidviitsütikuga vabastatavadpommid, mis plahvatasid maandumisel. Tuule suuna muutumine vähendas rünnaku efektiivsust, kuid väidetavalt olid mõned õhupallidest ühendatudvasktraatide abil maaga, mis võimaldas pommitamist juhtidaelektromagnetsignaali teel.Ameerika Ühendriikide kodusõja ajal soovis kuumaõhupallekonföderaatide vastu kasutadaCharles Perley. Perley saipatendi mehitamatapommitaja jaoks, mis ei leidnud aga kunagi kasutust, kuna lahendust peeti hullumeelseks.[8]
Esimene tõeline mehitamata õhusõiduk valmisSuurbritanniasesimese maailmasõja ajal. BritiKuninglik Lennukorpus (ühendati pärast esimest maailmasõdaKuninglike Õhujõududega) palus professorA. M. Low'd konstrueerida väike piloodita lennuk, mis oleks lenduri asemel täidetud pommidega, et säästa oma lendurite elusid juba niigi palju ohvreid toonud sõjas. Low'prototüüp ei tõusnudki õhku, sest selle konstruktsioon oli vigane; peamiseks põhjuseks olid mootori süütesüsteemi tekitatud raadiohäired, mis segasid lennuki raadio teel juhtimist. Täiustatud mootori süütesüsteemiga piloodita lennukeid ehitati esimese katsetuse järel veel mitmeid, aga ühtegi neist ei kasutatud lahingutes.[9]
Norma Jeane Dougherty (hiljem filminäitlejana tuntudMarilyn Monroe) töötamas esimeses UAV-sid tööstuslikult tootnud ettevõttes Radioplane
Kahe maailmasõja vahel tegelesid mehitamata õhusõidukite arendamisega niibritid kuiameeriklased. Esimene edukas mehitamata õhusõiduk oli SuurbritanniaFairey IIIF, mille hüüdnimi oliFairey Queen. Fairey Queenile järgnesid kaBee Queen jaWasp Queen ning siit arvatakse pärinevat sõna droon (inglise keelesdrone – isasputukasühiseluliste putukate seas) kasutamine UAV-de sünonüümina.[8][9]
Teise maailmasõja ajal algas droonide tööstuslik tootmine. Esimene ettevõte, mis selliseid lennukeid valmistama asus, oli Ameerika Ühendriikide ettevõteRadioplane. Ameerika Ühendriikide sõjaväe tellimusel ehitati mudelitRadioplane OQ2 kokku 15 000eksemplari. Radioplane'i lennukid olid mõeldud õhutõrje harjutussihtmärkideks.
Interstate TDR-1 lendtorpeedo oli esimene droon, mille pardal oli kaamera
Teise maailmasõja ajal kasutati droone peamiseltlendtorpeedodena, st lõhkepeaga varustatud piloodita õhusõidukitena, mis lendavad vaenlase territooriumil sihtmärkidesse. Neid arendasid nii Ameerika Ühendriikide õhujõud kui ka britid ja sakslased. Hiljem on sama idee arendamise tulemusel saadud tänapäeva raketid.
Suureks uuenduseks droonide kasutamise vallas teise maailmasõja ajal oliRCA televisioonikaamerate rakendamine ameeriklasteTDR-1 pardal. Pilt oli aga kehv, nii et tuvastada sai ainult suuri sihtmärke, ning droonid leidsid kokkuvõttes piiratud kasutust vaidVaikse ookeani rindel.[12]
Külm sõda laiendas UAV-de kasutusala oluliselt. Droone hakati rakendama peibutistena, et suunata rünnakut eemale mehitatud lennukitelt. Esimesena olid selles vallas edukadMcDonnell ADM-20 Quail droonid, mida kandsid peibutisena kaasasB-52 pommitajad.[13]Tuumakatsetuste jätkumine pärast teise maailmasõja lõppu andis mehitamata õhusõidukitele veel ühe olulise tegevusvaldkonna:radiatsioonitaseme mõõtmise plahvatusele järgnevas nn seenepilves. Sel eesmärgil kohandati mitmeid Ameerika lennukeid droonideks: ntB-17 "lendavaid kindlusi" kasutati1946. aastalBikini atolli kohal operatsioonisCrossroads.[14]
Nii ameeriklased kui kaNõukogude Liit taipasid, et droonid on ideaalsed luuremissioonideks. Mõlemad külma sõja supervõimud arendasid oma salajasi projekte. Ameerika Ühendriikides töötati välja esimene luuredroonSD-1 ehkMQM-57 Falconer, mis oli varustatud kaameraga ja sooritas kuni 30-minutisi lende. Pärast seda, kui Nõukogude Liit lasi1960. aastal alla ameeriklaste mehitatud luurelennukiU-2, ning sarnane intsident kordus kaks aastat hiljem sama mudeligaKuubas, taipas kõrgem armeejuhatus, et mehitamata luurelennukitesse tasub investeerida suuremal määral. JärgnesRyani mudel 147, mis sai hüüdnimeksLightning Bug. Lightning Bug on esimene UAV, mis vastab selle mõiste tänapäevastele standarditele ning selle versioone on kasutusel tänini. Külma sõja perioodil kasutasid ameeriklased Ryan 147-t kaHiina jaVietnami kohal. Lisaks lennukitele arendas Ameerika Ühendriikide merevägi kahelikopteritel põhinevaid droone, millest tuntuim onQH-50 DASH; selle mehitamata õhusõiduki peaülesandeks oli allveelaeva-vastaste torpeedode laskmine, kuid helikopterit kasutati ka luures, lasti vedamiseks jm.
Samal ajal arendasid venelasedTBR jaDBR droone, mis ei olnud aga taaskasutatavad ja seetõttu osutusid kulukaks. Hiljem läks Nõukogude Liit üleTu-141 jaTu-143 luuredroonidele. Külma sõja perioodil ei lennanud droonid kummalgi mandril reeglina ise baasi tagasi, vaid maandusidlangevarju abil, mille järgi neid oli kergem tuvastada.[15]
Iisrael kasutas oma militaardroone 1982. aastalLiibanoni sõjas operatsioonisMole Cricket 19, kus nende UAV-d mängisid olulist rolliSüüria maapealse õhutõrjesüsteemi hävitamisel. Väidetavalt inspireeris sealne UAV-de edukas rakendamine Ameerika Ühendriikide mereväe juhatajat John Lehmani hankima ka Ameerika mereväele UAV-võimekuse. See lahing oli UAV-de jaoks kaasaegses tähenduses murdepunktiks, millest algas võidujooks UAV-de arendamisele eesotsas Ameerika Ühendriikides ja ka ülejäänud maailmas. Iisrael kasutas UAV-sid ka 2006. aasta Liibanoni sõjas.[16][17]
Võrreldavate tehniliste parameetrite alla kuuluvad kaal (sh kasuliku koormise kaal), lennu kestus, lennuulatus, maksimaalne lennukõrgus, kiirus, tiibade siruulatus, tiivakoormus, mootori tüüp, võimsus ja hind. Kaalu järgi liigitatakse droonid viide rühma:
väga rasked (> 2 tonni),
rasked (> 200 kg),
keskmised (> 50 kg),
kerged (> 5 kg) ja
mikro-UAV-d (< 5 kg).
Tänapäeval on väga raskeid mehitamata õhusõidukeid vähe: mainimist vääribGlobal Hawk oma 11 tonniga. Mikro-UAV-de seas on üks kergemaidDragon Eye, millel kaalu vaid 2 kg. Lennu kestuse ja -ulatuse järgi jaotatakse droonid kolme klassi: pika, keskmise ja lühikese lennukestusega UAV-d. Esimesi iseloomustab kestus üle 24 tunni ja sellest lähtuvalt ka suur lennuulatus (1500 – 22 000 km). Enamik UAV-sid on keskmise lennukestusega, kuid mõned ka lühikese, alla 5-tunnise kestusega ja seega mõeldud lühikeste, alla 100 km ulatusega (nn. järgmise künka taha vaatamise) missioonide jaoks. Ka maksimaalse lennukõrguse järgi jaotatakse UAV-d kolme rühma: madalal lendavad mikro-UAV-d (alla 1000 m kõrgusel), keskmistel kõrgustel (kuni 10 km) on kõige enam mudeleid ning viimaks kõrgusi vallutavad eriülesannetega droonid. Viimaste puhul on oht, et nad võivad kokku põrgata kommerts- või sõjalennukitega, seetõttu on uued UAV-d varustatud süsteemidega, mis aitavad tiheda õhuliiklusega ruumis kokkupõrkeid vältida. Tiivakoormus ehk mass (kg) 1 m2 tiivapinna kohta iseloomustab õhusõiduki manööverdamisvõimet. Väiksema tiivakoormusega lennukid (<50 kg/m2) on agiilsemad kui suure koormusega (>100 kg/m2). Kõige levinumat tüüpi mootorid, mida UAV-d tänapäeval kasutavad, onelektri- (väikestel droonidel) jakolbmootor (suurtel õhusõidukitel). Veel on eri mudelitel rakendust leidnudkahetaktilised, tiivikugaturbiin- (turbofan), roteerivad (rotary),turbopropeller-,propeller- ja "edasi-tagasi" (push-pull) propellermootorid.[18]Ukrainas onsõja ajal kasutuselAustraalia ettevõtte SYPAQ toodetud droonid, mis on valmistatudkartongist.[19]
Desert Hawki ettevalmistamine lennuks. Desert Hawk võimaldab kiiresti hinnata ohte sõjaväebaasi ümbruses
Kuna enamikku UAV-sid kasutatakse siiani militaarotstarbel, on oluline kategoriseerida mehitamata õhusõidukeid nende abil läbiviidavate missioonide (missioonielementide) alusel. Droonide missioonid liigitatakse laias laastus 6 rühma:
ISTAR (inglIntelligence, Surveillance, Target Acquisition, Reconnaissance) ehk üldnimetusega luuretegevus,
Jätkuvalt on kõige levinum droonide kasutamine luureotstarbel. Sellesse rühma kuuluvad ntSilver Fox, Global Hawk,Brevel,Dark Star, Dragon Eye,Hummingbird Warrior,Luna,Pioneer jpt. Lahingudroonid peavad olema kiiremad, parema manööverdusvõimega, kuid selle tulemusel ka lühema lennukestusega kui teised UAV-d, sest nad peavad suutma pidada õhulahinguid ning samuti täpselt ründama sihtmärke maismaal. Lahingudroone ei ole seni veel sõjas kasutatud, kuid kontseptsioonmudelina on välja töötatudBoeing X-45. Lahingudroone peab saama õhus tankida, nad peavad olema paindlikud ja autonoomsed kiiresti muutuvate situatsioonidega hakkama saamiseks ning kohandatavad koostööks mehitatud lennukitega. Mitmeotstarbelised UAV-d, ntMQ-1 Predator, on luurelennukid, mis on modifitseeritud relvastuse kandmiseks, et sooritada ründeid. Vertikaalseks õhkutõusuks ja maandumiseks võimelised mehitamata õhusõidukid (ntKiller Bee) on olulised rasketes maastikutingimustes; see missioonielement ei ole iseseisev ja kuulub kokku mõnega eelpool nimetatutest. Radarseiret ja kommunikatsiooniühendusi pakkuvad droonid on tihti tegelikult modifitseeritud õhupallid. Neid kasutatakse lisaks radariplatvormile ka raadio- või televisioonisignaali edastamiseks. Sellesse klassi kuulub teiste seasNSMV (Near Space Maneuvering Vehicle), mis tegutseb 30–35 km kõrgusel ehk kõrgemal kui teised õhusõidukid või raketid ning madalamal kui satelliidid. Varustuse (toidu või relvastuse) täppiskohaleveoga eriüksustele tegelebCQ-10 Snow Goose.[18]
UAV-sid toodetakse üle maailma mitmes riigis ning kuna nende kasutusvaldkonnad on väga erinevad ja näiteks militaarvaldkonna info ei ole avalikkusele sageli kättesaadav, ei ole info kogu maailma UAV-tootjate ega mudelite kohta täielik või on seda mingi ajalise nihkega tagantjärele. Militaarvaldkonna UAV-de ühed suuremad tootjad on USA, Iisrael ja Hiina. Tootmise ja arendusega tegelevad aga ka paljud teised riigid,Eesti.UAV-de tootmiseks kasutataksekomposiitmaterjale, mis on väikese tihedusega, kuid väga tugevad. Nii sõjaliste kui tsiviilrakenduste seas on kõige suurem potentsiaal mikro-UAV-de tootmisel, kus on viimastel aastatel toimunud suur areng tänumikroelektromehaanilistele süsteemidele (MEMS), mis võimaldavad valmistada väga väikseidkiirendusmõõtureid,güroskoope,infrapunasensoreid jaCCD-kaameraid. Jätkuvalt on väga väikeste droonide peaprobleemiks energia salvestamine ja piisava mootorivõimsuse saavutamine. Väga suuri UAV-sid on seni kasutatud vaid sõjalisel otstarbel, kuidNASA on valmistanudpäikesepaneelide abil töötava drooniHelios, mille kõrgusrekordiks on 36 km. Heliost kasutatakse Maakaugseires toetuseks satelliitidega tehtavatele mõõtmistele.
USA militaardroonide turuosa hinnatakse u 77%-le maailmas, sh investeeringud arendusse, tootmisse ja testimisse. Üks peamisi tooteid on Predator-seeria droonMQ-9 Reaper, mida toodab General Atomics. Samuti tegeleb USAtehisintellekti arendamisega militaardroonides kasutamiseks, parves lendavate väikedroonide arendusega ning ka anti-UAV süsteemide väljatöötamisega.[20][21]
Usaldusväärseid andmeid Iisrael oma militaarvaldkonna investeeringute kohta ei avalda. Info tootmist ja arendust puudutava teabe kohta levib mitmete allikate kombineerimisel ja ka oletustel. Iisrael on UAV-sid arendanud ja lahingus kasutanud alates 1982. aasta Liibanoni sõjast ning on üks suurimatest militaar UAV eksportijatest maailmas. Üks suurimaid tootjaid on riiklik ettevõte Israel Aerospace Industries, kes toodabHeron-seeria droone jaSearcherit. Lisaks Elbit Systems, kelle olulisim UAV onElbit Hermes 450. Peamiselt eksporditakse Aasiasse ja ka Indiasse, kuid Iisraeli droone on ostnud ka Venemaa ja veel mitu riiki. Iisrael arendab samuti anti-UAV süsteeme. Tootja Rafael on välja töötanud anti-UAV süsteemi Drone Dome[22], mis suudab tootja sõnul 360-kraadises vaateväljas ja kuni 30 km raadiuses (sh minimaalse suurusega objekt 2 mm kuni 3,2 km raadiuses) vastase droonid leida ja need mitme kilomeetri kauguselt ka hävitada, kasutades selleks laserit.[16][20][23][24]
Lisaks tsiviildroonidele toodab Hiina ka militaardroone. Hiina militaareelarve on maailmas USA järel suuruselt teine ning militaarvaldkonna UAV arendus ja eksport on tugevalt tõusuteel. Peamised eelised USA ees on madalad tootmiskulud. Üks suurimaid tootjaid on China Aerospace Science and Technology Corporation, kes toodab CASC Rainbow seeria UAV-sid ja kelle mudelCH-5 on välimuselt praktiliselt väljavahetamiseni sarnane USA UAV lipulaevaga MQ-9 Reaper, kuid mitu korda odavam[25]. Eksporditakse üle maailma, suuremates mahtudes Aafrikasse ja Lähis-Ida riikidesse. Hiina arendab samuti militaarvaldkonnas rakendatavat tehisintellekti, kuid täpsemat sellekohast arenduse infot ei ole avalikustatud. Lisaks on arenduses ka parves lendavad UAV süsteemid, sh. 119 UAV suurune parv tootjalt China Electronics Technology Group Corporation[26].[20][27]
Droonid kasutavadautopilootsüsteeme ja/või on raadio teel juhitavad. Autonoomia vaatepunktist jagunevad UAV-d autonoomseteks, poolautonoomseteks ja kaugjuhitavateks. Tänapäeva mehitamata õhusõidukitel peavad ohutuse huvides olema väga head kontrollsüsteemid. Reeglina on suured UAV-d autonoomsemad kui väikesed, sest nad mahutavad rohkem ja keerulisemat tehnoloogiat. Väikesed UAV-d ei saa kasutadaglobaalset navigatsiooni satelliitsüsteemi, vaid peavad toime tulema MEMS-sensoritega jaCMOS-kaameratega. Ümbritsevast keskkonnast ja drooni asukohast parima info saamiseks on vaja ühildadaGPS,inertsisensorite, visuaalsete ja radarmõõtmiste tulemused. Sensorite infot kasutatakse sisendina mitmes mudelis (Kalmani võiMonte Carlo filter, pehme ehkähmane andmetöötlus) õhusõiduki asukoha leidmiseks. Kokkupõrgete vältimiseks on hakatud uurima, kuidas suudavad infotöötlusega toime tulla putukad, kes lendavad oma mõõtkavas üsna sarnastes tingimustes mikro-UAV-dega (viimased peavad hakkama saama siseruumides ja kitsastel tänavatel). Oluline tegur autonoomsuse suurendamisel on asukoha tuvastamine ja samaaegne kaardi uuendamine, et parandada sensorite andmeid. Uute arengute seas on tähtsal kohal mitme autonoomse sõiduki (nii õhu-, maismaa- kui kaveesõidukite) koostöö missiooni täitmiseks.[28]
UAV-d on militaarvaldkonnas kasutusel juba vähemalt 48 riigis, relvastatud UAV-d on olemas vähemalt 28 riigil. Vähemalt 9 riiki on oma relvastatud UAV-sid lahingus juba ka kasutanud. Peamised rakendused on luures ja õhutoetuses.[20]
Luure on seni olnud ja on tõenäoliselt ka edaspidi UAV-de kõige tähtsam ja enim rahastatud rakendusvaldkond. Ameerika Ühendriikides hakatimehitamata luurelennukeid kasutama 1960. aastatel. Sellega oli seotudriiklik luureamet (NRO) ning nende salajasteks projektideks kulutati miljardeiddollareid. Droonide eelis luuresatelliitide ees on parem ligipääs varjatud aladele: mikro-UAV-sid on võimalik kasutada ka tiheasustuses, metsakatte all ja isegi siseruumides. Mehitatud luurelennukitest on droonid aga palju ohutumad, sest puudub risk inimelude kaotamiseks. Mõningaid droonide missioone ei olekski võimalik mehitatud lennukite abil teha, sest keskkond võib olla liiga saastatud (nt tuumakatsetused). Teiseks eeliseks nii mehitatud õhusõidukite kui satelliitide ees on võimalus jälgida üht objekti pikka aega järjest (ka siis, kui see vahepeal liigub). UAV-de puuduseks on läbi ajaloo olnud suured arenduskulud, kuid moodsad mikro-UAV-d jamasstootmine on seda muidugi muutnud. Teine probleem on lennuulatus ja kestus, sest vaid suured droonid jõuavad vastase territooriumil sügavale liikuda. Asukoha täpne tuvastamine oli suurte õhusõidukite jaoks probleem kuni GPS-i kasutuselevõtuni 1990. aastatel ning on väikeste droonide jaoks kohati problemaatiline siiamaani. Samuti on probleeme olnud autonoomsete õhusõidukite juhtimise kontrollalgoritmidega: 2011. aastal avastati, etAfganistanis kasutatavate UAV-de Predatori jaReaperi arvutitesse on tunginud viirus, mis võib potentsiaalselt luureinfot vaenlastele lekitada.[29][30]
Droonide kasutamine lahingus võib olla nii pettemanöövriks kui otseseks rünnakuks. 1982. aastal Liibanoni sõjas kasutas Iisrael droone peibutistena hävituslennukite ees nii, et kui Süüria droone õhus hävitas, sai Iisrael teada hävitusrakettide juhtimiseks kasutatud raadiosagedused, mis võimaldas Süüria õhutõrjesüsteemi droonide järel tulnud hävituslennukitega hävitada.[17]
2001. aasta Afganistani sõjas kasutati relvastatud drooni teadaolevalt esimene kord inimese tapmiseks. USA droon MQ-1L Predator nr. 3034 oli relvastatudAGM-114 Hellfire raketiga ja kaugelt juhitav.[31] Drooni opereeris 2 sensorisüsteemi operaatorit ja juhtis üks piloot, kes sooritas ka lasu. Kogu süsteem (UAS) on aga suurem. Nt Predator MQ-1 UAS-i 24-tunniseks operatsiooniks moodustas UAS-i kokku 4 UAV-d koos pardal olevate anduri- ja sihikusüsteemidega, maapealne kontrolljaam, kaugjuhtimist võimaldav raadiosidesüsteem (sh. satelliitsidesüsteem) ning kokku ligi 55 inimese suurune meeskond.[32] Kaasaegne UAV-de pardal kasutatav sihtmärgi tuvastussüsteem (MTS – Multi-Spectral Targeting System) võimaldab HD videopilti ja inimese infrapunasignatuuri tuvastamist sihtmärgist mitme kilomeetri kauguselt. Näiteks tootjaRaytheon MTS lahendused koosnevad elektrooptilisel[33], infrapunal ja laseril põhinevast otsimis-, tuvastus- ja jälitussüsteemist ning vajadusel ka HD-kaameratest.[34][35] Relvastatud UAV-de pardal kasutatavHellfire raketi laskeulatus on kuni 8 km.
Lisaks inimese poolt kaugjuhitavatele droonidele rakendatakse lahingutes ka väiksemal või suuremal määral tehisintellekti lahendusi. Näiteks Pakistanis läbi viidud USA droonirünnakud on vähemalt osaliselt kasutanud masinõppe algoritmide abi, st sihtmärkide tuvastamine ja hävitamine ei toimunud ainult inimeste tehtud järelduste põhjal.[36][37] Täielikud autonoomsuse ulatust kirjeldavad andmed konkreetsete rünnakute kohta siiski veel tuvastamata. Arenduses olevaid süsteeme, mille kohta tootjapoolne info on kättesaadav, on rohkem. Nt Psibernetixi arendatav ALPHA on mõeldud justUSAF-i relvastatud UAV-de jaoks.[21][38]
Relvastatud lahingutes ja seotud piirkondades kasutatakse lisaks militaarotstarbelistele UAV-dele ka igasuguses suuruses tsiviilkasutuseks toodetud ja isetehtud droone, mis on samuti modifitseeritud relvastatud rünnakute läbiviimiseks. Nt Süürias ja Iraagis on 2015. ja 2016. aastal tuvastatud vähemalt 32 eri tüüpi UAV-d, millest 8 olid tsiviilotstarbelised hobidroonid ja mõned identifitseerimata või isetehtud.[39]
Alati ei ole relvaks surmav laskemoon. Nt 15. mail 2018. aastal ajas Iisraeli droon Gazas laiali palestiinlastest meeleavaldajaid, kasutades pisargaasi. Seda nii otse droonilt pihustades kui ka gaasigranaate rahva sekka puistates. Rakendatud droonid arvatakse olevat modifitseeritud tsiviilotstarbelised piisava kandevõimega UAV-d või midagi sarnast.[40]
2012. aastal kehtestatud USA uue sõjalise strateegia ("USA globaalse juhtrolli säilitamine: 21. sajandi kaitse prioriteedid") kohaselt tuleb vähendada armee isikkoosseisu (mis jääb siiski11. septembri aegsest tasemest suuremaks) ning keskenduda droonirünnakutele jaeriüksustevälkoperatsioonidele. Droonirünnakute arv konkreetsete isikute tapmiseks on alatesBarack Obama ametisse astumisest mitmekümnekordistunud. Sellest on saanud eelistatud vahend terroristidega võitlemiseksSomaalias,Pakistanis jaLiibüas. Välkoperatsioonide (nt pantvangide vabastamine Somaalia piraatide käest jaanuaris2012,Osama bin Ladeni tapmine2011) eelduseks on samuti hea luureinfo, mida pakuvad UAV-d. Selline strateegia eeldab konfliktikolde läheduses baasi või sõjalaeva olemasolu. Analüütikute hinnangul keskendub USA kaitsepoliitika edaspidiIda- jaKagu-Aasiale kui tuleviku väljakutsetele ning üritab vähendada kohaoluLähis-Idas.[41][42]
USA on 2018. aasta USAF-i raporti kohaselt alustanud hävituslennukite pilootide integreerimist droonipilootide hulka. See ei tähenda, et hävituslendureid enam ei vajata, vaid et hävituslenduri oskusi vajatakse mõlemal suunal, nii mehitatud kui mehitamata lendudel. Ning kui mehitamata õhusõidukite osakaal suureneb, on õhuvägi valmis mõlemal suunal paindlikult ressursse kasutama. Üks probleem, mille tõttu USAF ei näe veel mehitatud õhusõidukite asendamist igas olukorras UAV-dega, on ajaline viide, mis on kaugjuhtimise puhul võib olla kohati ligi 2 sekundit. Kiirete manöövrite tegemisel on need paar sekundit missioonis määrava tähtsusega ja on olukordi, kus mehitatud hävituslennukitel on siin siiski veel eelis UAV-de ees.[43]
Droonid on ideaalsed kandidaadid paljudes kaugseire valdkondades. Nende abil on võimalik tuvastadamaastikupõlenguid,maavärinaid ja suuremaid saasteallikaid. Veel võimaldavad mehitamata õhusõidukid seirata põllumaad ning avastada maismaal ja meres uusimaardlaid. UAV-sid kasutatakse ka ilmavaatlusteks ning rannajoone ja maapiiride kontrollimisekspiirivalve poolt. Oluline on kaelektrivõrgu jatorujuhtmete monitooring.[44][45][46] Droone rakendati puhtteaduslikult esmakordselt 1946. aastal USA-s, kus uuritiäikesetormide tekkimist.[18]
Kuigi mehitamata õhusõidukeid on seni valdavalt kasutatud sõjalisel otstarbel, on neil üha enam ka tsiviilrakendusi. USA jaEuroopa Liit kaaluvad droonide kasutamist sisejulgeoleku suurendamiseks kriminogeensetes piirkondades[45]. UAV-d on osutunud vajalikekskriisikolletes: neid saab kasutada ajutiselttelekommunikatsiooni taastamiseks ning uudisteagentuuride jaoks video- ja pildimaterjali kogumiseks ohtlikest piirkondadest, samuti on uusimad droonid võimelised tuvastama lõhkemata miine ja muid lõhkeseadeldisi.Põllumajanduses rakendatakse UAV-sid põldude väetamiseks ningpestitsiidide võiherbitsiidide laotamiseks.Lisaks tehakse droonidega seiret taimede olukorrast. Põllumajandusdroonid teevad üle põllu lennates 3-4 pilti sekundis ning mõõdavad piltide värvi järgifotosünteesivate taimede massi. Saadud informatsiooni põhjal joonistab vastav programm kaardi, kust on värvidega näha, millised põlluosad vajavad suurematväetamist või paremattaimekaitset. Saadud informatsiooni saab drooni programmilt kanda ka vastavaid töid teostava masina GPS seadmele, mis jälgib drooni kogutud informatsiooni. Sellisel viisil põlde väetades saadakse parem ja ühtlasemalt valmiv saak. Mehitamata õhusõidukid aitavad lahendadaliikluses probleeme, mis seotud mehitatud sõidukitega nii maismaal (kiirteede liikluskontroll) kui ka õhus (lennujuhtimiskeskus).[44]
Ennustuste kohaselt muutuvad droonid tulevikus (veelgi) väiksemaks, kergemaks, odavamaks, lihtsamini programmeeritavaks, kuid samal ajal autonoomsemaks ja täpsemaks. Uue põlvkonna mehitamata luurelennukitelt oodatakse suurt võimekushüpet: UAV-sid võiks edaspidi kasutadabioloogiliste,keemiliste jatuumarelvade tuvastamiseks, muuhulgas ka "nähes" läbi mitmerindelisestdžunglist. Lahinguväljal võiksid droonid lisaks luurele tegeleda üksustevahelise kiire ja odavaside ningandmevahetuse tagamisega. Kindlasti laieneb UAV-de kasutamine tsiviilotstarbel. Ameerika Ühendriikide Föderaalne Lennundusamet on seni piiranud kommertsrakendusi, kuid 2012. aasta on selles vallas toonud seadusandluses murrangu.[47] KaEuroopa Komisjon ootab mehitamata õhusõidukite turu suurt laienemist kommertsrakenduste suunas alates 2012. aastast.[45]
Eestis valmistatakse mitut mudelit UAV-d. NtEli Military Simulations[49] valmistatud mehitamata õhusõiduki mudel UAVSwan valmis koostööskaitseministeeriumi jakaitseväega; Swan droone kasutati2006. aastalKevadtormis. Arendamisel oli ka täiustatud mudelSwan II, kuid kaitsevägi ei leidnud sellele enam hiljem rakendust.[50][51]Euroopa Komisjoni analüüsi kohaselt puudub Eestil võimekus hankida suuremaid mehitamata õhusõidukeid, kuid potentsiaali nähakse kohaliku mini-UAV tootmises ja rakendamises piirikontrollis.[45] Pärast Liibüa konflikti ilmnes, et Euroopas on tugev puudus mehitamata õhusõidukitest ja sõltutakse ülemäära palju ameeriklaste abist. Seetõttu otsustasid 13NATO liikmesriiki, sh Eesti, osta USA-st Global Hawki droone, mida hakatakse ühiselt kasutama.[52]
Eesti Politsei- ja Piirivalveamet kasutab droone nii idapiiri seireks kui ka pääste- ja piirivalvejuhtumitele reageerimiseks.[53]
2012. aasta aprillis puhkes uinunud Swani projekti ümber skandaal, kui sai teatavaks, etGruusia presidendiMihheil Saakašvili äsja demonstreeritud "esimene oma mehitamata õhusõiduk" on kahtlaselt sarnane Eesti Swaniga. Eriti kummaline tundub Eesti kaitseväele ainuomasekamuflaažimustri kasutamine UAV kontrolljaama arvutil.[54] Nii Gruusia kui ka EL-i esindajad on eitanud Eesti seost Gruusia drooniga.[51]
Droonidega võistlemine onUSA-s jaSkandinaavias populaarne ja mõnede hinnangul tulevaneolümpiaspordiala. Võistlustel võivad droonid lennata kuni 150 km/t ja konkurentidega võidu läbitakse keerukas rada. 2017. aastal toimus ürituselRobotex droonivõistlus. 2018. aastal algas Eestis Elisa Drone Racing League võistlussariOtepääl, võisteldi muuhulgasautoremonditöökojas ja golfikeskuses. Võistluse võitjast sai professionaalne ja sponsoreeritud droonipiloot, kes osales droonide maailmameistrivõistlustel.[55] Liiga esimene võistlussari toimus aasta varemSoomes.[56]
Eesti õigusruumis (kas ka EL õigusruumis?) kuuluvad mehitamata õhusõidukite alla raadio teel juhitavadmudellennukid,mudelkopterid,multirootorid kui ka autonoomselt lendavad piloodita õhusõidukid. Mehitamata õhusõidukite lennutamine on seadusandlusega reguleeritud ja <=150 kg UAV-de lennutamiseks Eesti õhuruumis on vaja Lennuameti luba ja lennu kooskõlastust. Seda nii ärilisteks kui mitteärilisteks lendudeks. Täpsem info õhuruumi piirkondadest, tingimustest ja lubade taotlusvormid onLennuameti lehel.
↑1,01,1Dalamagkidis, K., Valavanis, K. P., Piegl, L. A. On Integrating Unmanned Aircraft Systems into the National Aerspace System. 2nd Edition. Springer. 2012. lk 1–2.
↑"Arhiivikoopia".Originaali arhiivikoopia seisuga 28. juuni 2018. Vaadatud 28. juunil 2018.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
↑"Arhiivikoopia".Originaali arhiivikoopia seisuga 12. november 2017. Vaadatud 28. juunil 2018.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
↑"Arhiivikoopia".Originaali arhiivikoopia seisuga 27. november 2020. Vaadatud 28. juunil 2018.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
↑"Arhiivikoopia".Originaali arhiivikoopia seisuga 28. juuni 2018. Vaadatud 28. juunil 2018.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
↑8,08,1Naughton, Russell (02.02.2003)."Remote Piloted Aerial Vehicles : An Anthology".Monash University (inglise keeles). The Centre for Telecommunications and Information Engineering. Beginnings.Originaali arhiivikoopia seisuga 20.05.2017. Vaadatud 29.05.2012.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
↑Naughton, Russell (25.11.2006)."The Radioplane Target Drone RP-1, 2 and 3".Monash University (inglise keeles). The Centre for Telecommunications and Information Engineering. Vaadatud 29.05.2012.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
↑Goebel, Greg (1.03.2012)."The Aerial Torpedo".Vectorsite (inglise keeles). Vaadatud 29.05.2012.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
↑"MCDONNELL ADM-20 QUAIL".National Museum of the USAF (inglise keeles). 11.10.2007. Vaadatud 29.05.2012.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
↑Dalamagkidis, K., Valavanis, K. P., Piegl, L. A. On Integrating Unmanned Aircraft Systems into the National Aerspace System. 2nd Edition. Springer. 2012. lk 16–20.
↑18,018,118,2Agostino, Shane; Mammone, Matthew; Nelson, Matthieu; Zhou, Tong (05.10.2006)."CLASSIFICATION OF UNMANNED AERIAL VEHICLES"(PDF).University of Adelaide (inglise keeles).Originaali(pdf) arhiivikoopia seisuga 21.10.2012. Vaadatud 29.05.2012.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
↑"Arhiivikoopia".Originaali arhiivikoopia seisuga 28. juuni 2018. Vaadatud 28. juunil 2018.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
↑Bento, Maria de Fátima (jaanuar/veebruar 2008)."Unmanned Aerial Vehicles: An Overview"(pdf).InsideGNSS (inglise keeles). Eugene, Oregon, USA: Gibbons Media & Research LLC. Vaadatud 29.05.2012.{{netiviide}}:kontrolli kuupäeva väärtust:|aeg= (juhend)CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
↑Ehrhard, Thomas P. (juuli 2010)."Air Force UAVs: The Secret History"(PDF).Air Force Association (inglise keeles). Arlington, Virginia, USA: Mitchell Institute Press.Originaali(pdf) arhiivikoopia seisuga 9.06.2012. Vaadatud 29.05.2012.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
↑"Arhiivikoopia"(PDF).Originaali(PDF) arhiivikoopia seisuga 28. juuni 2018. Vaadatud 28. juunil 2018.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
↑"Arhiivikoopia".Originaali arhiivikoopia seisuga 28. juuni 2018. Vaadatud 28. juunil 2018.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
↑44,044,1Latchman, Haniph (17.01.2003)."Brief History of UAVs".LIST lab (inglise keeles). University of Florida.Originaali arhiivikoopia seisuga 21.04.2012. Vaadatud 29.05.2012.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
↑Vaher, Tõnu (detsember 2010)."Swan"(pdf).Eesti Lennuakadeemia (inglise keeles). Vaadatud 27.04.2012.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)[alaline kõdulink]
Viitamistõrge: Rühma ""<references>-siltide vahel oleval<ref>-sildil nimega "https://www.techemergence.com/unmanned-aerial-vehicles-uavs/" puudub sisu. Viitamistõrge: Rühma ""<references>-siltide vahel oleval<ref>-sildil nimega "http://www.rubincenter.org/2010/09/rodman-2010-09-07/" puudub sisu. Viitamistõrge: Rühma ""<references>-siltide vahel oleval<ref>-sildil nimega "https://www.washingtonpost.com/archive/politics/1982/06/14/war-and-missiles/12b4abf6-9aa5-44a2-990f-33d08a99dcf4/?noredirect=on&utm_term=.2419d7ca0074" puudub sisu.
Viitamistõrge: Rühma ""<references>-siltide vahel oleval<ref>-sildil nimega "http://magazine.uc.edu/editors_picks/recent_features/alpha.html" puudub sisu.
.jpg)
.jpg)
.jpg)