"Meditatsioonid esimesest filosoofiast" ehk"Metafüüsilised meditatsioonid" (ladinakeelne pealkiri"Meditationes de prima philosophia") onRené Descartesifilosoofiline teos, mis on üks kuulsamaid teoseid filosoofia ajaloos.
Teose pealkiri täiskujul on"Meditationes de prima philosophia, in qua Dei existentia et animae immortalitas demonstrantur" ("Meditatsioonid esimesest filosoofiast, milles tõestatakse Jumala olemasolu ja hinge surematus").
Teos ilmus1641. Aastal1647 anti välja autori poolt heakskiidetud prantsuskeelne tõlge "Méditations sur la philosophie première, dans laquelle sont démontrées l'existence de Dieu et l'immortalité de l'âme". Eesti keeles on osa teosest (teine jakuues meditatsioon) trükis ilmunud ajakirjasAkadeemia1996. aasta 8. numbrisMarju Lepajõe tõlkes.
Teos "Meditatsioonid esimesest filosoofiast" sisaldab kuut "meditatsiooni".
Lähemalt artiklisEsimene meditatsioon
Esimeses meditatsioonis rakendab Descartesmetoodilist kahtlust. Ta kahtleb tunnetuse printsiipides, millele tuginevad kõik tema senised tõekspidamised. Kõigepealt jätab ta kõrvale kõik arvamused, mis on saadud meelte vahendusel. Seejärel jätab ta kõrvalearitmeetika,geomeetria ja teiste sääraste teaduste tulemused, mis tegelevad üldiste asjadega, sest on mõeldav, et jumal (või pigem kuri vaim) võiks teda neis asjus petta.
Lähemalt artiklisTeine meditatsioon
On üks punkt, milles ei saa kahelda, sest isegi jumal ei saaks selles petta. Kui ma mõtlen, et ma olen, siis ei saa selles mind petta.
Lähemalt artiklisKolmas meditatsioon
Kolmandas meditatsioonis on jutt sellest, kuidas leitud toetuspunktile kindlad teadmised rajada. Selleks peab ta välistama Jumala pettuse. Ta esitab jumalatõestuse, milles ta järeldab Jumala ideest, mida ta iseendas kannab, Jumala olemasolu. Et inimene kui ebatäiuslik olend ei saa lõpmatu, sõltumatu, kõiketeadva ja kõikvõimsa olendi ideed olla ise tekitanud, siis peab Jumal eksisteerima. Jumal ei saa petta, sest pettus kuulub ebatäiuslikkuse juurde ning on Jumala kui täiusliku olendi ideega vastuolus.
Lähemalt artiklisNeljas meditatsioon
Neljandas meditatsioonis selgitab Derscartes, miks inimesed võivad hoolimata sellest, et petva jumala olemasolu on tõestatavalt võimatu, aritmeetikas, geomeetrias ja muudes sarnastes teadustes eksida. Jumal ei ole inimestele andnud eksimisvõimet. Kui inimesed nendes teadustes eksivad, siis sellepärast, et nende võime otsustada selle üle, mis on tõene, on lõplik ning nad teevad ennatlikke otsustusi.
Lähemalt artiklisViies meditatsioon
Viiendas meditatsioonis tõestab Descartes uuesti Jumala olemasolu, järeldades Jumala definitsioonist tema olemasolu.
Lähemalt artiklisKuues meditatsioon
Kuuendas meditatsioonis näitab Descartes, et meelteaistingud on alati seotud mõtleva ja aistiva minaga. Jumal, kelle olemasolu ta viiendas meditatsioonis tõestas, istutab inimesse ettekujutuse, et meelteaistingud pärinevad kehast. Et pettus ei ole Jumala olemusega kooskõlas, peavad kehalised asjad tõeliselt eksisteerima.
Descartes järeldab, et kõik see, mida on võimalik selgelt ja aredalt tunnetada, on tõene, nii et ta on leidnud oma filosoofilisele tunnetusele kindla aluse.
