 | See artikkelootabkeeletoimetamist.(Oktoober 2024) Kui oskad, siis palun aitaartiklit keeleliselt parandada.(Kuidas ja millal see märkus eemaldada?) |
Mary Whiton Calkins (30. märts1863Hartford –26. veebruar1930Newton,Massachusetts) oliAmeerika Ühendriikidefilosoof japsühholoog.
Ta oli esimeneAmeerika Psühholoogide Assotsiatsiooni naispresident.
Mary Whiton Calkins sündis 1863. aastal Connecticuti osariigis Hartfordis pere esiklapsena, hiljem sai ta neli õde-venda.[1] 1880. aastal kolis pere Massachusettsi osariiki ning Mary alustas seal ka haridusteed. Pärast keskkooli lõpetamist astus Calkins 1882. aastal Smithi kolledžisse ning lõpetas selle (hoolimata õe surmast ja aastasest õppepausist) 1884. aastal klassikalisekirjanduse jafilosoofia erialal.[1]
Pärast kolledži lõpetamist reisis ta perega 18 kuud Euroopas ning kasutas seda aega kreeka keele ja antiikkirjanduse lugemiseks. Pärast Euroopa-reisi aitas isa tütrel saada töökoha Wellesley kolledžis.[1] Pärast kolmeaastast õpetamiskogemust kreeka keele osakonnas pakkus üks psühholoogiaosakonna professor talle suurepärase soorituse tõttu õpetamispositsiooni. Pakkumise eelduseks oli, et Calkins õpib eelnevalt ühe aasta psühholoogiat. Calkins asus Harvardisse psühholoogiat õppima, kuigi tollane ülikooli president Charles William Eliot ei lubanud tal soo tõttu ametlikult üliõpilasena registreeruda.[2]
Harvardis olles uuris ta mälu ja kujundas paarisassotsiatsioonide teste, avastades selle käigus, et väga erksate stiimulitega kokku sobitatud stiimulid jäävad ka ise paremini meelde. Neid leide ja tema paarisassotsiatsioonide meetodit kasutasid hiljemGeorg Elias Müller jaEdward B. Titchener ilma Calkinsile viitamata.[3]
Pärast lisahariduse omandamist naasis Calkins Wellesley kolledžisse psühholoogiadotsendi kohale, kus avas 1891. aastal koostöösEdmund Sanfordiga esimese naiste koolitusasutuse psühholoogialabori.[4]
Tema enda uurimus paarisassotsiatsioonidega õppimisest avaldati doktoritööna 1896. aastalHugo Münsterbergi juhendamisel.Harvardi ülikool keeldus siiski Calkinsile ametliku doktorikraadi andmisest, hoolimata paljude akadeemikute, sealhulgas õpetaja ja kolleegiWilliam Jamesi avaldustest.[5] James oli ülikooli suhtumisest jahmunud ja kirjeldas Calkinsi sooritust kui kõige suurepärasemat PhD eksamit, mida Harvardis nähtud.[6]
Calkins avaldas kirjutisi nii filosoofia kui kapsühholoogia valdkonnas. Ta huvitus mälust ja hilisemas elus "iseenese" kontseptsioonist (inglself concept). Mitmed aastad püüdis ta kontseptsiooni defineerida, kuid luges seda hiljem võimatuks, öeldes siiski, et see on "täielikkus, mitmetest koosnev üks, ainulaadne olevus selles suhtes, et mina olen mina ja sina oled sina..."[7]
Calkins oli esimene naine, kes läbis kõik doktorikraadiks vajalikud kursusetööd, eksamid ja uurimistöö ning kuigi seda ametlikult kunagi ei kinnitatud, peetakse teda esimeseks naiseks, kes psühholoogia valdkonnas doktorikraadi sai.[8] Wellesley kolledžis oli Calkins dotsent, seejärel professor ja lõpuks teadur-professor.[9] 1905. aastal valiti taAmeerika Psühholoogide Assotsiatsiooni presidendiks. 1908. aastaks paigutati ta Ameerika Ühendriikide parimate psühholoogide seas 12. kohale. Ameerika Filosoofide Assotsiatsiooni presidendiks sai ta 1918. aastal.[1]
Edmund Sanfordi juhendamisel viisid Calkins ja Sanford iseenda peal läbi uurimuse unenägude sisu kohta. Nad äratasid end magamise jooksul äratuskella abil üles ning salvestasid unenäopäevikusse nähtu sisu. Calkins salvestas 205 ja Sanford 170 unenägu. Igal hommikul käsitlesid nad projekti raames unenägudest salvestatut ning seostasid seda reaaleluliste kogemustega. Sellest analüüsist järeldas Calkins, et "unenäomaailma ja pärismaailma vahel on tihe seos."Sigmund Freud tsiteeris Calkinsi uurimistööd, kui unenägudest oma kontseptsiooni lõi.[10]
ÜksHugo Münsterbergi juhendatud Calkinsi töid tegeles hiljutisuse kontseptsiooniga. Arvude ja värvide paaride näitamisel katseisikutele tegi ta tähelepaneku, et eredamate värvidega esitatud arvud jäid inimestele paremini meelde kui neutraalsemate värvidega. Siiski oli värvi eredusest suuremaks meeldejätmise mõjutajaks stiimulite näitamise sagedus. Calkins järeldas sellest, et hiljutisus ehk stiimuli mälujälje värskus oleneb stiimuli eredusest, kuid neid mõlemaid moduleerib sagedus.[7] Pärast seda on sarnaseid stiimulipaaridel põhinevaid õppemeetodeid laialt rakendatud (näiteks arendas sedaTreffermethode nime all G. E. Müller ).[11]
Üks Calkinsi teeneid oli enesepsühholoogia (inglself-psychology) kontseptsiooni loomine, mida mõjutasid niiWilliam Jamesi kui ka Josiah Royce'i tööd. Kontseptsioon tegeles iseendaks olemise subjektiivse kogemusega. Calkinsi enesepsühholoogia kohaselt on inimeste iseenese kontseptsioon ehkself aktiivne tegija, mis käitub teadlikult ja eesmärgipäraselt.[10]