Pärast oma isa surma1375 pani Margrete Taani troonile oma pojaOlufi. Tema vanem õde Ingeborg tahtis troonile seada hoopis enda jaMecklenburgi hertsogiHeinrich III poega Albrechti, kuid Margrete osutus edukamaks poliitikuks (saavutadesPommerihertsogite toetuse) ning saavutas oma tahtmise. Kui Margrete abikaasa Norra kuningasHåkon VI suri, sai Olufist ka Norra kuningas (Olav IV). Et Oluf oli alaealine, siis valitses mõlemat riiki tegelikult Margrete.
1387 suri Oluf aga järglasteta ning Norra ja Taani valisid oma valitsejannaks Margrete.1389 sai ta ka Rootsi regendiks, kui Albrechti väed kaotasid Asle juures lahingu Margarete vägedele ja ebapopulaarne Rootsi kuningas Mecklenburgi Albrecht seal kukutati.Stockholmi linn jäi aga Albrechtile ustavaks ning see langes Margrete kätte alles1398. aastal, kuiHansa Liit, mis oli linna alates1395. aastast valitsenud, selle kaubandusprivileegide eest kuningannale andis.
Nii oli Margretest saanud kõigi kolme Põhjamaa valitsejanna. Et ta enda poeg oli surnud, pidi ta leidma uue valitseja, kes omaks legaalset pretentsiooni kõigile kolmele troonile. Ta leidis selle oma õetütre pojaPommeri Eriku näol, kes oli juba ametlikult Norra kuningas ning krooniti1397Kalmaris kõigi kolme riigi ühiskuningaks. Nii sai alguseKalmari unioon, mille tegelikuks rajajaks oli Margrete. Et Erik oli veel alaealine, siis valitses ta viimase eest regendina, ent ka pärast tolle 18-aastaseks saamist oli Margrete kuni surmani Põhjamaade tegelik valitsejanna.
