Marcus Aureliusele sündis abielust 14 last, sealhulgas kaks paari kaksikpoegi. Ainult üks poeg (troonipärijaCommodus) ja 4 tütart elasid temast kauem.
Marcus Aureliuse valitsusajal lõppesprintsipaadi suhtelise kindlustumise aeg ja seda märkisid suured sõjad.162 surus Marcus Aurelius maha ülestõusuBritannias ja sõdislimese ääreskattidega. 162–166 sõdis Rooma riikPartiaga. Sõda oli võidukas,Armeenia jaOsroene muudeti Rooma sõltlasteks, kuid sõjast naasev armee tõi kaasakatku, mis möllas189. aastani.[1]
175 surus Rooma riik kiiresti mahaSüüriaasehalduriAvidius Cassiuse võimuhaaramiskatse, entmauride sissetung Lõuna-Hispaaniasse ja ülestõusEgiptuses vapustasid riiki uuesti.176 nimetas Marcus Aurelius oma pojaCommoduse kaasvalitsejaks ja suri enne Markomanni sõja lõppu Doonau ääresVindobonas katku.[1]
Valitsejana tuli tal enamiku ajast tegeleda germaanlaste ja teiste vaenulike jõudude rünnakute tõrjumisega, mistõttu ta viibis Roomas väga harva.Sisepoliitikas tegutses ta kooskõlas senatiga, kuid suurendas keisrivõimu[1]. Vangilangenudbarbareid ei lasknud ta orjastada, vaid muutis nadkoloonideks[1]
Marcus Aurelius omandas elu jooksul järgmised tiitlid:Armeniacus (164),Medicus (166),Parthicus (166),Germanicus (172) jaSarmaticus (175).
Marcus Cornelius Fronto jaHerodes Atticus õpetasid Marcus Aureliuseleretoorikat. 146 hakkas ta huvitumafilosoofiast ja temast sai hiliseeklektilisestoa tähtsaim esindaja.Epiktetose mõjul pidas ta kõige tähtsamakseetikat. Nii nõudis ta omakasupüüdmatut inimarmastust ja enesetäiustamist. Ta arvas, etõnne ja rahulolu võib saavutada ainult maailma seaduspärasusi mõistes ning nende mõistlikkusse uskudes. Ta oli veendunudhingejumalikus päritolus ja pidas kõiki inimesi võrdseteks. Siiski nõudis ta, et igaüks peab täitma tallesaatusest määratud kohust, ja oli seetõttu vastuühiskondlike suhete muutmisele. Erinevalt vanast stoast arvas ta, et jumalad on väljaspool maailma, ja lähenes seetõttu oma vaadeteltPlatonile.[1]
.jpg)
