 | See artikkelootabkeeletoimetamist.(November 2024) Kui oskad, siis palun aitaartiklit keeleliselt parandada.(Kuidas ja millal see märkus eemaldada?) |
.jpg)
Marcabru (oksitaani hääldus: [maɾkaˈbɾy]; sündis 12. sajandi esimesel poolel, loomeperiood u 1130–1150), on üks varastestLõuna-Prantsusmaatrubaduuridest. Teise põlvkonna trubaduuridest on taJaufré Rudeli kõrval üks kuulsamaid. Teda peetaksetrobar clus leiutajaks ja ta on esimeste teadaolevatepastorelli ningtentsooni autor.
Tema kohta pole palju teada, käsikirjades leidub Marcabru luuletuste eel küll kaks elulookirjeldust (oksitaani keelesvida), kuid mõlemad paistavad tuginevat vihjetele, mille annavad luuletaja tekstid, mitte faktidele.
Mõnevõrra ebatavaline varase perioodi trubaduuride hulgas on luuletaja mittearistokraatlik päritolu. Lühikese eluloo järgi käsikirjas BnF MS 12473, oli Marcabru (seal nimevorm Marcabrun) päritGascogne'ist ja oli Marcabrunela-nimelise vaese naise poeg (marca bruna võib tähendada oksitaani keeles tume märk = sünnimärk?[1] või ülekantud tähenduses keegi, kes kirjutab hämaralt[2]). See vihje on pärit ta luuletusest "Dire vos vuoill ses doptanssa".
Pikem elulookirjeldus käsikirjas MS. Vat. Lat. 5232 väidab, et Marcabru jäeti lapsena rikka mehe ukse taha ühegi viiteta tema päritolule.Vida järgi kasvas ta ülesAldric del Vilari juures, õppis luuletamaCercamonilt, algul kutsuti teda Pan-perdut (oksitaani keeles onpan perdut 'kaotatud leib') ja hiljem Marcabru, sai kuulsaks ja Gascogne'i krahv, kelle kohta ta oli palju halba kirjutanud, tappis ta lõpuks[1]. See elulookirjeldus paistab lähtuvat Aldrici luuletusest "Tot a estru" ja Marcabru tekstist "D'aiso lau Dieu" (sõnavahetus Aldric del Vilari ja Marcabru vahel) ja puhtalt oletustest.
Tänapäeval tehtud oletused luuletaja päritolu ja käekäigu kohta põhinevad tekstide keeleteaduslikul analüüsil ja kaudsetel vihjetel kirjalikes dokumentides. Pärit tõesti suure tõenäosusega Gascogne'ist (murdepärasused luuletaja tekstides toetavad seda), on ta 1130. aastatel juba seotud krahv Guilhem X (Akvitaania hertsogi, esimeseks trubaduuriks peetavaGuilhem d'Aquitaine'i poeg) õukonnagaPoitiers's. 1137. aastal saadab ta hertsogi tütartEleanore'iPariisi selle tulevase abikaasa, Prantsuse kuningaLouis VII õukonda. Sinna ei jää Marcabru kauaks, vaid reisibAlfonso Jordani,Toulouse'i krahvi kaaskonnas Põhja-HispaaniasseKastiilia jaLeóni kuningaAlfonso VII õukonda, kus tehakse ettevalmistusiPürenee poolsaare tagasivallutamiseks. Alfonso õukonna jaoks loob luuletaja 1140. aastatel poliitilist luulet kavandatava sõjakäigu kiituseks. Ladinakeelse algusreagaristisõjalaulus (canso de la crozada) "Pax in nomine Domini!" nimetab tarekonkistat pesuruumiks (lavador)[3], milles hinged saavad niisama puhtaks kuiristiretkelPühale Maale.
Marcabrule on omistatud 44 luuletust (neli neist on säilinud koos kirjapandud meloodiatega). Ehkki luuletaja hariduskäigust pole midagi teada, paistab ta olevat õpetatud mees. Tekste on ta kirjutanud peaaegu kõigisrüütliluule žanrides. Luule stiil on intellektuaalne, sageli tahtlikult keeruline, mõnikord obstsöönne. Väga ebatavaline trubaduuri kohta onmisogüünia Marcabru tekstides, ta on valdavalt kriitiline isandate ja aadlidaamide moraali suhtes, heites neile ette "vale", see tähendab vaid lõbujanule suunatud armastust, lisaks häbimärgistab ta kirikuinimeste silmakirjalikkust.[1][4]
Marcabru on keerulise ja vaid kitsale ringkonnale arusaadava hämaratrobar clus' stiili looja, mis läks trubaduuride seas moodi tema kirjutatud luule eeskujul (väljendtrobar clus on hiljem tekkinud)[5]. Enamik tema luulest on keerukameetrikaga,allusiooniderikas, hämaratemetafooridega ja ümberütlev, tasõnavara on väga rikkalik ja ta kasutab palju senitundmatuid sõnu, mis võivad olla tema enda leiutatud. Marcabru luulest on mõjutatud hilisemadtrobar clus' viljelejadPeire d'Alvernhe,Raimbaut d'Orange,Arnaut Daniel ja ainsana naistesttrobairitzLombarda.
Marcabrult pärinevad esimesed teadaolevadpastorellid (pastorela), need aga pole mingidkarjuseidüllid, vaid luuletaja kritiseerib tekstis lihahimu tühisust. Kõige tuntumas pastorellis "L'autrier jost' una sebissa" annab ühiskonna alamkihti kuuluv karjusneiu teda võrgutada püüdvale rüütlile arukaid vastuseid ja näitab tolle soove naeruväärsena[6]. Ühes teises annab võrgutajale äraütleva vastuse daam, kelle abikaasa on ristisõjas.
Marcabrule omistatakse ka esimenetentsoon (tenso), "Amics Marchabrun, car digam", milles ta debateerib trubaduurUgo Catolaga armastuse loomuse üle ja arutleb käitumise allakäigust õukonnas[7]. Päris mitu tema luuletust on otsene vastus mõne teise poeedi loomingule[8].
Marcabru luuletustest neli on säilinud koos meloodiaga[9]:
Samuti on teada veel kolm meloodiat luuletustele, mida peetakse Marcabru luulekontrafaktuurideks.
Kantsoon (antoloogias nimetusromanss) "Rohtaias, kaevu lähedal" ("A la fontana del vergier"), tõlkinudAin Kaalep. Ilmunud kogumikus "Maailmakirjanduse lugemik" (Koolibri, 1993).
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link){{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)