Mais on kõrreline ja kasvab tavaliselt 2–3, harva kuni 6m kõrgeks. Ta annab hektari kohta rohkem teri kui ükski teine teravili.
Püstisekõrre läbimõõt on 2–7cm ja selle südamik on täitunud pehmesäsiga. Soodsate kasvutingimuste korral on kõrrel ka külgvõrsed.[4]
Viljapea kasvab varrele lehekaenlasse.Tõlvikuid on maisitaimel 1–4[4]. Tõlvik on tavaliselt 10–25, harva kuni 45cm pikkune ja sisaldab tavaliselt 200–400, harva kuni 1000 seemet. Seemne mass on 190–400mg[2]. Tõlvikud arenevademasõisikutest,isasõisikud asuvad eraldi sama taime ladvas. Seemned on tavaliselt kollased, kuid eri sortidel võivad olla ka valkjad, punased, sinakad, mustjad jne.
Hästi arenenudjuurestik aitab kõrget taime püstisena hoida.
Harilik mais on valgusnõudlik ja soojalembene taim ning seda kasvatatakse peaaegu kogu maakeral, välja arvatudpolaaralad jakõrgmäestikud.Kasvuperioodi soovitatavõhutemperatuur jääb vahemikku 25–30°C.[4] Maisi kasvatatakse merepinna kõrguselKaspia mere lähedal ja kuni 4000m kõrguselPeruuAndides.[2] Taimed kasvavad kõige paremini kergetel, hästi õhustatud, neutraalse reaktsiooniga ja viljakatelmuldadel.
Maisi kultiveeritakse maailmas laialdaselt. Kaalu poolest ületab maailma maisitoodangriisi janisu toodangu. 2009. aastal toodeti maailmas 817,11 miljonit tonni maisi, maisipõldude pindala oli 159,5 miljonit hektarit. Viimase 40 aasta jooksul on tootmismahud tõusnud natuke üle kolme korra.[5]2012. aastal toodeti maailmas 872,8 miljonit tonni maisi, 2017. aastal 1134 miljonit tonni.[6]
Aastail 1969–1971 oli maisisaagikus kõige suuremAustrias (55,5 ts/ha). JärgnesidUSA (51,6 ts/ha),Prantsusmaa (51,5 ts/ha),Kanada (50,8 ts/ha) jaSaksa FV (50,5 ts/ha). Maailma keskmine oli 25,4 ts/ha.[7]
1983. aastal oli maisi saagikus kõige suuremKreekas (95,9 ts/ha). JärgnesidItaalia (70,7 ts/ha), Austria (69,9 ts/ha),Ungari (65,5 ts/ha) ja Prantsusmaa (63,2 ts/ha). Maailma keskmine oli 28,0 ts/ha.[7]
2017. aastal oli maisi maailma keskmine saagikus 47,4 ts/ha.[6]
Maisi koristamiseks on välja töötatudmaisikombainid. Need eraldavad maisitõlvikud vartest ning seejärelhekseldavad lehed ja varred. NSV Liidus toodeti maisikombaine Hersonets, mille tootlikkus oli 0,7–1,5 ha/h.[8]
Maailmasõdade vahelises Eestis uuriti maisikasvatustTartu Ülikooli Taimebioloogia Katsejaamas. Katsed näitasid, etEesti kliima on maisi jaoks liiga heitlik, sageli jäi suvi külmaks. Tehtud tööst kokkuvõtte teinudNikolai Rootsi leidis, et maisilt ei tasu Eestis igal aastal teri oodata, peale selle oleks vaja sügisel tõlvikuid kunstlikult,rehe all kuivatada, aga tärklisetoodangus ei suudaks mais sellegipoolestkartuliga võistelda. Üksnes silokultuurina olevat tal tulevikku.[9]
Laialdasem maisi kasvatamine algas pärast seda, kuiNSV Liidu juhiks saiNikita Hruštšov.1953. aasta oktoobrisEKP pleenumil käsitlesJohannes Käbin maisikasvatustEesti põllumajanduse prioriteetse suunana.1955 oli maisipõldude kogupindala 33 000ha. Siiski selgus üsna pea, et meie kliima on maisi jaoks liiga heitlik ja suved pole piisavalt soojad. Terad meie suvetingimustes sageli ei valmi ja seetõttu kasvatati maisi peamiselt haljasmassi saamiseks, mida kasutatakse loomasöödana või silo valmistamiseks. 1957. aastal oli maisipõldude pindala ainult 3800 hektarit, aga 1961. aastal 33 000 ha.[9]
Pärast seda, kui maisisaak1962 külma ja vihmase suve tõttuikaldus, hakkas maisikasvatus kogu NSV Liidus oma menu kaotama.1963. aasta detsembris tunnistas Hruštšov partei pleenumil, et teraviljakultuurina on mais NSV Liidus perspektiivitu, aga pidas vajalikuks seda silokultuurina.[9] Maisi kohustuslik viljelemine lõpetati pärast seda, kui Hruštšov1964 kõigist ametitest tagandati.
1980. aastatel oli maisipõldude pindala 5000–6000 hektarit.[4] Eestis kasvatatavad maisisordid ('Crescendo', 'Furioso', 'TK 160') annavad kuivaine saaki 12–15 t/ha.[10]
