Madagaskar (malagassiMadagasikara; ametlik nimiMadagaskari Vabariik, varemMalagassi Vabariik jaMadagaskari Demokraatlik Vabariik) on riikAafrika idarannikulIndia ookeanis. Asub 12. ja 25. lõunalaiuse ning 43. ja 50. idapikkuse vahel.
Riigi pindala on 587 295 km².[5] Madagaskar on pindala järgiIndoneesia järel suuruselt teinesaareriik.Rannajoone pikkus on 4828 km.
Kuigi madagaskarlased ei pea end aafriklasteks, on Madagaskaril tihedad sidemedLääne-Aafrika prantsuskeelsete riikidega.
Kuni 18. sajandi lõpuni oli Madagaskar killustunud. Alates 19. sajandi algusest ühendati suurem osa saarest ja moodustati Madagaskari kuningriik. Monarhia lõppes 1897. aastal, kui riigi annekteeris Prantsusmaa. Madagaskar iseseisvus 1960. aastal.
Malagassi keeles nimetatakse MadagaskaritMadagasikara [madaɡasʲˈkʲarə̥]. Põhirahvust nimetataksemalagassideks (Malagasy).
Nimi ei ole kohalikku päritolu. NimiMadageiscar esineb esimest kordaMarco Polo mälestustes (13. sajand). Tegu onMuqdisho moonutatud nimega (Polo ajas Muqdisho ja Madagaskari omavahel segi). 10. augustil (lauritsapäeval) 1500 maabus Madagaskarile portugali maadeavastajaDiogo Dias ning pani sellele pühaLaurentiuse järgi nimeksSão Lourenço, kuid kaartidel eelistati Marco Pololt pärinevat nime.
Ei ole teada, et kohalikel elanikel oleks olnud Madagaskari kohta varasemat nime.
Madagaskar on pindala (592 800 km²) järgi maailma 47. riik ja neljas saar.
Madagaskar oli kunagi, miljoneid aastaid tagasi,Gondwana osa. Madagaskari-Antarktika-India ala eraldus Aafrika-Lõuna-Ameerika maatükist ligikaudu 135 miljonit aastat tagasi. Indiast eraldus Madagaskar ligikaudu 88 miljonit aastat tagasi, jättes sealsed taime- ja loomaliigid täielikku isolatsiooni.
Saare idaosas laiuvad veel säilinud vihmametsad. Neid ohustab inimtegevuse laienemine, eelkõige uute riisiistanduste rajamine. Saare keskel asuvates mäestikes elabmerinasid. Sealseis kõrgustikes asub saare pealinnAntananarivo. Riigi selles osas on ka suurim rahvastikutihedus. Mägedes asub palju riisikasvandusi. Saare lääneosas asuvad põhiliselt savannid, kuivad metsad, väikesed kõrbed ja Madagaskarile omased okastaimedega tihnikud.
Saare põhja ja lõuna suunas kulgev mägedest koosnev selgroog moodustab geograafilise eraldusjoone Madagaskari ida- ja lääneosa vahel. Piki selle harja asub Kõrgplatoo. Kõrgemad mäemassiivid asuvad kolmes piirkonnas:Tsaratanana mäemassiiv kaugel põhjas,Ankaratra mäemassiiv maa keskosas pealinnast Antananarivost lõunas jaAndringitra mäemassiiv lõuna pool.[6]
Kõrgplatood iseloomustavad riisikasvatusterrassidega orud, mis asuvad viljatute küngaste vahel. Siin on erosiooni tõttu paljastunud punakalateriidi koorik, mis katab suurt osa saarest. Idasuunas viib järsk nõlv Kõrgplatoolt läbi tiheda vihmametsariba alla kitsale rannikutasandikule.Canal des Pangalanes'i kanal, mis on kanalitega ühendatud looduslike ja tehislike järvede ahel, kulgeb idarannikuga paralleelselt mitmesaja kilomeetri ulatuses.[6]
Kõrgplatoolt lääne poole laskumine on järk-järgult kulgev ja seda iseloomustavad lehtmetsade jäänused ja savannilaadsed tasandikud. Lõunas ja edelas muutuvad need tasandikud üsna kuivaks ning siin leidub ainulaadne okkaline kõrb ja kuulsad ahvileivapuud.[6]
Saare põhjaosas asuva Tsaratanana mäemassiivis asub Madagaskari kõrgeim tippMaromokotro (2886 m).[6]
Mananara jaMangoro jõed voolavad Kõrgplatoolt idarannikule, nagu kaManingory, mis algabAlaotra järvest. Muud jõed, mis voolavad idas India ookeani, onBemarivo,Ivondro jaMananjary. Need jõed kipuvad olema lühikesed, sestvalgala asub idaranniku lähedal. Tänu järskudele kõrgustikele voolavad nad kiiresti, moodustades sagelijugasid.[7]
Läänerannikul voolavad jõed, mis suubuvadMosambiigi väina, on tavaliselt pikemad ja aeglasemad, sest maapinna kalle on laugem. Suuremad jõed läänerannikul onSambirano,Mahajamba, Betsiboka (Mahajanga sadam asub selle suudmes),Mania,Põhja- ja Lõuna-Mahavavy, Mangoky ja Onilahy.[7]
Ikopa, mis voolab läbi Antananarivo, on Betsiboka lisajõgi. Mangoky jõe valgala pindala on umbes 50 000 km²; Ikopa ja Betsiboka jõe valgala pindala on vastavalt 18 550 ja 11 800 km². Riigi lõunaosa peamise jõeMandrare valgala pindala on umbes 12 435 km², kuid see jõgi võib teatud kuudel selles kõrbepiirkonnas kuivaks jääda. Oluliste järvede hulka kuuluvad lisaks AlaotraleKinkony järv loodes jaIhotry järv edelas.[7]
Saarel on palju haruldasi jaendeemseid taimeliike. 80% taimedest on endeemsed. Mõned taimeliigid leiduvad niiLõuna-Ameerikas kui ka Madagaskaril, kuid mitteAafrika mandril.
Kunagi kogu saart katnud metsadest on tänapäevaks 96%aleks maha põletatud ja maa üles haritud. Iga päev hävib umbes hektar vihmametsa. Vihmametsi on säilinud peamiselt järskudel mäekülgedel.
Kliima on rannikultroopiline, sisemaalmõõdukas ja lõunaosaskuiv. Ilmastikus domineerivadkagupassaadid tekivad India ookeani kohal asuvastantitsüklonist, mis muudab hooajaliselt oma asukohta ookeani kohal. Madagaskaril on kaks aastaaega: soe ja niiske aastaaeg novembrist aprillini ning jahedam ja kuiv aastaaeg maist oktoobrini. Kliima on siiski väga varieeruv, mis tuleneb maapinna kõrgusest ja asukohast valitsevate tuulte suhtes. Üldiselt on pinnavett kõige rohkem idarannikul ja kaugel põhjas. Lääne ja lõuna suunas väheneb sademete hulk ning kuiveimad piirkonnad asuvad saare kõige lõunapoolsematel aladel.[8]
Idarannikul valitseb troopiline vihmametsade kliima, kuna see on otseselt avatudorograafilistele (mägedest sõltuvatele) tuultele. Seetõttu esineb seal ka suurim sademete hulk, mis ulatub mõnes kohas keskmiselt kuni 3,5 meetrini aastas. Selles piirkonnas on kuum ja niiske kliima. Vihmaperioodil esineb purustava jõugatsükloneid, mis saabuvad peamiseltMaskareenide suunast. Kuna vihmapilved lasevad suure osa oma niiskusest välja saare kõrgeimatest kohtadest ida pool, on Kõrgplatoo kuivem ja jahedam. Vihmahooajal on Kõrgplatool äikesetormid tavalised.[8]
Antananarivo saab praktiliselt kogu oma aasta sademete hulga (keskmiselt 1400 mm) vihmaperioodil novembrist aprillini. Kuivaperiood on päikesepaisteline ja mõnevõrra jahedam, eriti hommikuti. Kuigi külmakraadid on Antananarivos haruldased, on need kõrgemal asuvatel aladel tavalised. Paljudes saare kõrgemates piirkondades (sealhulgas Antananarivos) on rahe tavaline,[8] kuid lumesadu ei esine, välja arvatud Ankaratra mäemassiivil, kus üle 2400 m kõrgusel võib see aeg-ajalt sadada.[9]
Läänerannik on kuivem kui idarannik või Kõrgplatoo, sest passaattuuled on sinna jõudes kaotanud oma niiskuse. Saare edela- ja lõunaosa onpoolkõrb;Toliaras sajab aasta jooksul keskmiselt vaid 330 mm vihma.[8]
Madagaskar kannatab aeg-ajalttsüklonite tõttu. 2.-4. veebruaril 1994 tabas Madagaskarit tsüklon Geralda, mille tõttu hukkus seitsekümmend inimest ja umbes 500 000 inimest jäi kodutuks.[8] Tsüklon Gafilo tabas Madagaskarit 2004. aasta märtsis. 172 inimest hukkus, 879 inimest sai vigastada ja 214 260 inimest kaotas oma kodu.OCHA hinnangul kannatas tsükloni tõttu kokku 773 000 inimest.[10]
Rahvaloendused on Madagaskaril toimunud 1975. aastal (7 603 790 elanikku), 1993. aastal (12 238 914) ja 2018. aastal (25 674 196).[11]2024. aasta seisuga elas Madagaskaril 31 miljonit inimest.[12]
Malagassi keel kuulubMalai-Polüneesia keelterühma ja seda räägitakse üldiselt kogu saarel. Malagassi keele arvukad dialektid, mis on üldiselt vastastikku mõistetavad,[13] võib rühmitada kahte alamrühma: ida-ja lääne-malagassi alamrühm.
Prantsuse keel sai ametlikuks keeleks koloniaalperioodil, kui Madagaskar sattus Prantsusmaa võimu alla. Esimeses 1958. aasta riiklikus põhiseaduses nimetati Madagaskari Vabariigi ametlikeks keelteks malagassi ja prantsuse keel. Prantsuse keelt räägitakse enamasti teise keelena haritud elanikkonna seas ning seda kasutatakse rahvusvahelises suhtluses.[14] Suurlinnade kõrgema klassi seas räägitakse prantsuse keelt emakeelena.[15]
1992. aasta põhiseaduses ei mainitud ühtegi ametlikku keelt, kuigi rahvuskeelena nimetati malagassi keelt. Sellegipoolest väitsid paljud allikad endiselt, et malagassi ja prantsuse keel on ametlikud keeled, mis viis lõpuks selleni, et üks kodanik algatas 2000. aasta aprillis kohtuasja riigi vastu põhjendusega, et ametlike dokumentide avaldamine ainult prantsuse keeles on põhiseadusvastane. Kõrgem konstitutsioonikohus märkis oma otsuses, et keeleseaduse puudumisel on prantsuse keel endiselt ametliku keele iseloomuga.[16] 2007. aasta põhiseadus tunnustas kolme ametlikku keelt: malagassi, prantsuse ja inglise keelt.[17] 2010. aastal pärast rahvahääletust vastu võetud neljas põhiseadus[18] tunnustas riigikeelena ainult malagassi ja prantsuse keelt.
Kristlus on Madagaskaril kõige enam levinud religioon. 1993. aastal läbiviidud rahvaloenduse andmetel kuulus enamik elanikkonnast (52%) põlisrahvaste usku, kusjuures kristlus oli suurim üksikreligioon 41 protsendiga, millele järgnes islam 7 protsendiga. 2020. aasta uuringu järgi, mille viis läbi Association of Religion Data Archives, oli 58,1% elanikkonnast kristlased, 2,1% moslemid, 39,2% praktiseeris traditsioonilist usku ja 0,6% oli mitteusklik või kuulus muude usku.[19]
Esivanemate austamine on viinud laialt levinud hauakambrite ehitamise traditsioonini. Samuti on mägismaal levinudfamadihana tava, mille puhul surnud pereliikme säilmed kaevatakse üles ja mähitakse uuesti siidist kattesse, enne kui need hauakambrisse tagasi asetatakse. Famadihana pakub kohalikele võimalust tähistada armastatud esivanema mälestust, taasühineda perekonna ja kogukonnaga ning nautida pidulikku õhkkonda. Ümbritsevate külade elanikud on sageli kutsutud peole, kus pakutakse toitu ja rummi ning muusikalist meelelahutust.[20]
Islami tõid Madagaskarile keskajal araabia ja somaalia moslemi kaupmehed, kes rajasid idarannikul mitmeid islami koole. Kuigi araabia kirjaviisi ja laenusõnade kasutamine ning islami astroloogia kasutuselevõtt levisid kogu saarel, levis islam vaid vähestes kaguranniku kogukondades. 2020. aastal moodustasid moslemid 2% Madagaskari elanikkonnast.[19] 2020. aastal on nad suures osas koondunud loodeprovintsidesse Mahajanga ja Antsiranana.
Riigi majandus põhineb peamiseltpõllumajandusel,turismil, madala lisandväärtusega kaupade tootmisel ja kaevandussektoril, mis on saanud kasu välisinvesteeringute märkimisväärsest suurenemisest. Madagaskar on kliimamuutuste suhtes väga haavatav. Hinnanguliselt 25 protsenti elanikkonnast, umbes 5 miljonit inimest, elab looduskatastroofide ohustatud piirkondades.[22] Valdav osa elanikkonnast elabvaesuses (2023. aastal 80,7%, 2,15 dollarit inimese kohta päevas).[23]
Põllumajandussektor on Madagaskari majanduse selgroog, moodustades koosmetsanduse jakalandusega veidi alla veerandiSKP-st (2023).[24] See moodustab 30–40 protsenti ekspordist. Põllumajandus, loomakasvatus ja kalandus on vaesuse vähendamisel ja toiduga kindlustatuse parandamisel võtmetähtsusega (annavad 86 protsenti kõigist töökohtadest ja 60 protsenti noorte tööhõivest).[22]
Lõviosa põllumajandusest moodustabriisi kasvatamine, mis annab elatist umbes 10 miljonile elanikule ja millega on hõivatud 86% majapidamistest. Riisisektori keskmine aastane kasvumäär on vaid 1,5%, mis on peamine põhjus maapiirkondade vaesuses. Muud põhjused on tootmise killustatus, madal tootlikkus, maapiirkondade ebakindlus, loodusvarade liigne kasutamine, haavatavus loodusõnnetuste (tsüklonid, põuad ja üleujutused) suhtes ning piiratud juurdepääs majanduslikele ja kaubanduslikele võimalustele, mis on tingitud isolatsioonist, vananevast infrastruktuurist ning raskustest juurdepääsul põllumajandusturgudele ja maapiirkondade rahastamisele.[22]
Elutingimused on viimase 25 aasta jooksul halvenenud, samal ajal kui rahvaarv on kiiresti kasvanud. Poliitiline kriis aastatel 2009–2013 takistas sotsiaalmajanduslikku arengut, suurendades eriti äärmist vaesust (sellele aitas kaasa ka välisabi peatamine, mis moodustas poole riigi eelarvest). Sarnaselt teiste kiirelt kasvava rahvastikuga riikidega on Madagaskaril raske suurendada põllumajandustoodangut piisavalt, et kõiki inimesi ära toita. Madagaskar on maailmas neljandal kohal kroonilise alatoitumise määra poolest (47,3 protsenti) ja viieteistkümnendal kohal haigestunud laste arvu poolest.[22]
Madagaskar eksportis 2023. aastal kaupu 3,2 miljardi dollari väärtuses. Suurem osa ekspordist saadeti Aasiasse (44,2%), järgnes Euroopa (32,5%), Põhja-Ameerika (16,%) ja Aafrika (6%).[25]
Riik importis 2023. aastal kaupu 4,8 miljardi dollari väärtuses. Suurem osa kaupadest imporditi Aasiast (63,2%), millele järgnes Euroopa (19,3%), Aafrika (10,9%) ja Põhja-Ameerika (3,8%).[26]
Malagassi mütoloogia järgi elasMadagaskari saarel alguses heledanahaline kääbusterahvasvazimbad. Mõned malagassid usuvad, et need algelanikud elasid sügaval metsas.Esivanemate kultust praktiseerivad madagaskarlased austasid vazimbasid oma kõige vanemate esivanematena. Mõningate malagassi hõimude kuningad väidavad end olevat vazimbade otsesed sugulased. Igatahes on kivist esemete leide, mis lubavad oletada, et Madagaskaril oli asustus juba enne sisserändu Kagu-Aasiast. Madagaskari asustamine võis alata juba umbes 1000 eKr, sest vanaaja meresõitjad võisid seal käiakaneeli janelki otsimas.[27] Suulise pärimuse järgi olevat kuningasSaalomon (malagassi keelesRasoleiman) lasknud Madagaskarilt kulda otsida.[27] Nii kaugest ajast siiski arheoloogilisi leide ei ole.[27]
Arheoloogid arvavad, et inimesed jõudsid Madagaskari saarele 3.–5. sajandil või umbes 700.[28] Selle kohta on vähe teada. Madagaskari esmaasukad olid arheoloogide arvatesKagu-Aasiast, tõenäoliseltKalimantanilt võiSulawesi lõunaosast pärit protomalailastest (tõenäoliselt Lõuna-Hiina juurtega) meresõitjad, kes saabusidkatamaraanidel. Need algmalagassid, kes nähtavasti otsisid uusi asualasid,[27] asustasid saare suureaustroneesia ekspansiooni käigus, kui asustati kaJaava,Sumatra,Uus-Meremaa,Polüneesia,Mikroneesia,Hawaii saared jaLihavõttesaar. Tõendeidindoneeslaste jõudmisest Aafrika mandri idarannikule ei ole leitud. Paistab, et Madagaskari esmaasukad tulid üleIndia ookeani otseIndoneesiast, sooritades 5000 km pikkuse merereisi, usaldades end tuule ja hoovuse hoolde. Võib ka olla, et nad tulid India või Aafrika mandri kaudu. Koos Uus-Meremaaga moodustas Madagaskar viimase suure asustatava ala.
EtnoloogJared Diamond kirjeldab austroneesia ekspansiooni Madagaskarile nii: "Need austroneeslased oma austroneesia keelega ja modifitseeritud austroneesia kultuuriga elasid juba Madagaskaril, kui 1500 külastasid saart eurooplased. See näib mulle maailma inimgeograafia kõige hämmastavama tõsiasjana. See on nii, naguKolumbus oleksKuubale maabumisel leidnud eest sinisilmsedrootsi keelt kõnelevad skandinaavlased, kuigi läheduses asuval Põhja-Ameerika mandril elavad indiaani keeli kõnelevad indiaanlased. Kuidas on võimalik, et Kalimantani esiaegse kultuuri inimesed paatidega ilma kaardi ja kompassita Madagaskarile jõudsid?"
Tehnoloogias ja põllumajanduses on malagassidel palju ühiseid tunnuseid indoneeslastega. Riisitöötlemise meetodid on sarnased, riisipõllud on nagu Aasias. Nagu indoneeslasedki, kasutavad malagassidkatamaraane. Mõlemad kultuurid praktiseerivadesivanematekultust ja usuvad, et surnud mõjutavad elavate elu. Erinevalt naabritest Aafrika mandril, kes eelistavad ümmargusi hütte, elavad malagassid nelinurksetes elamutes. Nad kasutasid sepistamiseks kahe klapiga lõõtsasid, mis on malai leiutis. Nad kandsidtaimekiududest võiraffianiinest kootud kangast, mitte nahast, karusnahast või villast riideid nagu aafriklased ja eurooplased.Merinad, Madagaskari suurim etniline rühm, on indoneeslastega välimuselt täiesti sarnased.
Pikka aega oli vaidluse all, kas Madagaskar oli keskaegsetele araabia meresõitjatele ja geograafidele tuttav. Entarheoloogilised väljakaevamisedMahilakas tõendasid, et seal oli 10.–14. sajandilmošeede ja kivihoonetega õitsev kaubalinn.Oofiri (Aafrika mandri) vastas paiknev saar oli tuntud järgmiste nimede all: Phebol, Cernea, Menuthias, Medruthis, Sherbezat, Camarcada, Kuusaar, Djawaga, Kmor, Manuli, Metecassioder, Qomr.[27]
Marco Polo
Madagaskar nimi pärinebMarco Pololt, itaalia maadeuurijalt, kes kirjeldas sõnulseletamatult rikast Aafrika saartMadeigascar (1298[27]). Marco Polo oli saare olemasolust teada saanud kaudselt oma Aasia-reiside ajal. Enamiku teadlaste arvates oli tegemist tänapäevaSomaalia sadamalinnaMuqdishoga.
Bantudest sisserändajad jõudsid Madagaskarile tõenäoliseltMosambiigi väina ületades kas indoneeslastega samal ajal või veidi hiljem. Tõenäoliselt tõid enamiku aafriklasi Madagaskarile araabia orjakaupmehed Aafrika mandri idarannikult. Kuigi enamik malagassi keele sõnu onmalai-polüneesia päritolu, on siiski ka üksikuidbantu päritolu sõnu, näiteksomby ('veis') jaondry ('lammas'). Samuti on bantufoneetika jamorfoloogia mõju. Mõned etnoloogid näevad selles tõendust, et indoneesia ja bantu sisserändajad Madagaskari saare ajaloos segunesid.
Bantud tõid kaasa kõrvitsasarnasejejolava, millega tänapäeval mängitaksemalagassi muusikat. Bantud tõid kaasa kaIda-Aafrikale omaseveisekasvatuse. Eriti Madagaskari lõunapoolsetessavannides, kus Aafrika mandri mõjud on kõige tugevamad, mõõdetakse rikkust ja sotsiaalset staatust veistega;seebude arv ületab kaks või kolm korda elanike arvu.
Aafrika mõjusid Madagaskari kultuuris seletab osa uurijaid sellega, et sisserändajad Indoneesiast peatusid enne Madagaskarile jõudmistKomooridel jaIda-Aafrikas, mis olid juba asustatudbantu keeli kõnelevate aafriklastega. On ka tõendid selle kohta, et mõnel poolLääne-Madagaskaril elas enne 17. sajandil mõnd bantu keelt kõnelevaid inimesi, kes hiljem täielikult assimileerusid.
10. või 11. sajandi alguses, võib-olla juba 7. sajandil, liikusid piki Aafrika mandri idarannikut omadaudega araabia jaSansibari orjakaupmehed ja asusid Madagaskari läänerannikule. Nende järeltulijad moodustavadantaimorode hõimu Madagaskari kagurannikulManakara lähedal. Araabia sisserändajad moodustasid indoneeslaste ja bantude kõrval vähemuse, kuid nende mõju on märgatav: malagassikeelsed aastaaegade, kuude, päevade ja müntide nimetused ningümberlõikamist ja ühist viljavaru tähistavad sõnad ning mitmed tervitused on araabia päritolu. Araabia ravitsejad (ombiasy) kujunesid arvukate malagassi hõimukuningriikide kohtunikeks. Araabia sisserändajad tõid Madagaskarile patriarhaalse klannisüsteemi. Varem oli malagassidel olnud polüneesia matrarhiaalne süsteem, kus meeste ja naiste õigused, privileegid ja omand olid võrdsed. Araablaste käes oli kuni 19. sajandini suur osa Madagaskari väliskaubandusest.
Madagaskar oli alguses hõredalt asustatud. Alles rahvastiku kasvades moodustusid kuningriigid, millest tähtsamad olidsakalavade,merinade jabetsileode omad.
Renessansiaja itaalia kartograafid kasutasid saare kohta nime "Madagaskar".Nürnbergi kartograafiMartin Behaimi kaardil (1492) oli saare nimeksMadagascar Insula.[27]
15. sajandiks olid eurooplased vürtsikaubanduse muslimite käest üle võtnud. Varem käis see Lähis-Ida kaudu Indiast Vahemerele. Kui aga eurooplasteprahilaevad olid purjetanud ümberHea Lootuse neeme, hakkas vürtsikaubandus käima Indiast otse Portugali. Portugali meremeesDiogo Dias silmas 10. augustil 1500 esimese eurooplasena Madagaskarit, kui tema Indiasse teel olnud laev kursist kõrvale kaldus. Ta astus saare pinnale ja pani selle nimeksSão Lorenço, millest tuleneb prantsuskeelne nimiSt. Laurent ja St. Lorenz. Hiljem figureerib saar portugallaste kaartidel kaSanta Apolonia nime all. 16. ja 17. sajandil kasutasid eurooplased ka nimesid Saint-Georges ja Ile Dauphin. Alles 17. sajandil võtsid ka põliselanikud omaks nime Madagaskar (malagassi keelesMadagasikara). Varem olid nad saart nimetanudNosim-Dambo ('metssigade maa').[27]
16. ja 17. sajandil püüdsid inglased ja prantslased edutult saare üle võimu saada. Palavik,düsenteeria, vaenulikud Madagaskari põliselanikud ja Lõuna-Madagaskari karm kuiv kliima tegid 1646 inglaste koloonialeToliarys (Tuléar) kiire lõpu. Aastal 1649 loobuti ka kolooniastNosy-Be saarel. Prantsuse kolooniaTaolanaro (Fort Dauphin) pidas kauem vastu. Pärast 30-aastast eksistentsi 1672. aasta jõulude ajal puhkesid paikseteantanoside seas rahutused. Ilmselt olid nad ärritunud selle pärast, et neliteist fordi prantsuse sõdurit lasksid end oma malagassi naistest lahutada, et abielluda kolooniasse saadetud neljateistkümne prantsuse naisega, ja mässajad tapsid neljateistkümnest pruudist kolmteist. Antanosid piirasid 18 kuud Taolanaropalissaade.Prantsuse Ida-India Kompanii laev päästis 1674 kolmkümmend ellujäänud meest ja ühe lese.
Ka Madalmaad püüdsid Madagaskaril kanda kinnitada.
Aastatel 1680–1725 sai Madagaskaristpiraatide kindlus. Tuntud piraadid, sealhulgas kaptenWilliam Kidd,Henry Every,John Bowen jaThomas Tew tegidAntongili lahe jaNosy Boraha (väikese saare 15 km kaugusel looderannikust) oma baasiks. Piraadid ründasid kaubalaevuIndia ookeanil,Punasel merel jaPärsia lahel. Nad röövisid tühjaks kaubalaevu, mis viisid Euroopasse siidi, kangaid, vürtse ja juveele. Euroopast Indiasse sõitvatelt laevadelt rööviti münte, hõbedat ja kulda. Piraatide ohvriks langesid India ookeani sadamate vahel liikuvad India laevad, Prantsusmaa, Inglismaa jaMadalmaade Ida-India Kompaniide laevad ning eritiSurati jaAl-Mukhā vahet sõitvad palverändurite laevad, sest rikkad palverändurid võtsidMekasse sageli kaasa juveele ja muid väärisasju.
India kaupmehed Aafrika jaRéunioni sadamatest püüdsid küll tõkestada kaupade vargust piraatide poolt, kuid India ookeani kaubalaevade halvasti tasustatud meeskonnad ei olnud motiveeritud eluga riskides võitlema. Piraadid värbasid meeskonnaliikmete seast sageli kaaslasi.
Oli aeg, mil Madagaskaril oli tuhatkond piraati Inglismaalt, Prantsusmaalt, Portugalist, Madalmaadest, Ameerikast ja mujalt.
Enne eurooplaste saabumist pidasid malagassi hõimud mõnikord orjapüügisõdasid. Orjad kas müüdi araabia kaupmeestele või neid peeti teenijatena. Euroopa orjakaupmeeste saabumisega inimkauba väärtus tõusis ja nii hakkasid malagassi rannikuhõimud rohkem orjapüügisõdu pidama. Odade ja matšeetede asemel hakkasid pärismaalased kasutamamusketeid,püssirohtu jatina, mida nad said eurooplastelt. Sõjapidamine oli julm ja brutaalne.
Et Ida-Madagaskaril elavatelbetsimisarakadel olid suhted Nosy Boraha piraatidega, siis oli neil rohkem tulirelvi kui teistel hõimudel. Nad allutasid naaberhõimudantakaranad jatsimihetid ning ründasid isegikomoorlasi. Läänerannikul oli orjakaubandusega kõige rohkem pistmistsakalavadel, kes said samuti ligi püssidele ja püssirohule. Nad võitsid kõiki teisi lääneranniku hõime. Pealikud, kel polnud vange, keda orjaks müüa, müüsid mõnikord orjusse omaenda inimesi.
Madagaskari saareKõrgplatool oli mõned sajandid suhtelises eraldatuses ülejäänud saarest elanud riisikasvatajatemerinade kuningriik. Aastal 1824 vallutasidmerinad tänu kahe rafineeritud kuninga,Andrianampoinimerina (umbes 1745–1810) ja tema pojaRadama I (1792–1828), juhtimisele aga peaaegu kogu Madagaskari. Seda võib pidada Madagaskari kuningriigi alguseks.
Andrianampoinimerina [1787–1810] lõi merinade riigi abielupoliitika või teiste hõimude sõjalise allutamise abil. Ta tegiAntananarivo Madagaskari pealinnaks ja rajas linna kohal kõrguvale mäetipule kuningalossirova. Auahne kuningas kuulutas: "Ny ranomasina no valapariako" ('meri on minu riisipõllu piir'). Andrianampoinimerina paistis teiste auahnete kuningate ja pealikute seas silma oma haldusvõimekuse poolest. Kuningas andis välja seadusi. Ta jälgis tammide ja kraavide ehitamist uudismaa võitmiseks Antananarivo ümbruses. Ta võttis kasutusele metalllabida ja sundis riisikasvatajaid seda kasutama. Kuningas oli eeskujulik sõjaväekomandant. Enne oma surma 1810 jõudis ta allutada Kõrgplatoo hõimudbarad jabetsileod ning valmistus juba laiendama oma kuningriigi piire mereni.
Kui tema poegRadama I ehk Radama Suur [1810–1828] valitsemise üle võttis, toimus Euroopa ajaloos oluline sündmus, millel oli tagasimõju ka Madagaskarile.Napoleon I kaotusega nihkus jõuvahekord Inglismaa kasuks. Inglismaa püüdis India ookeani kaubateed oma kontrolli alla võtta ning hõivasRéunioni jaMauritiuse. Mauritius jäi Briti impeeriumi laiendamise baasiks. Mauritiuse kuberner palus Prantsuse valitsust tungivalt tunnustada Radama I Madagaskari kuningana. Selle diplomaatilise manöövriga tahtis ta teha Madagaskari suveräänseks ja jätta Euroopa riikide pretensioonide alt välja.
Radama I avas saare ettevaatlikult välismaale, kusjuures ta otsis kontakte eelkõige inglastega. Ta sõlmis Inglismaaga lepingud, millega orjakaubandus põlustati ja Madagaskarile lubati protestantlikud misjonärid. Vastutasuks sissetulekuallikaks olnud orjakaubanduse põlustamise eest 1817 sai Madagaskar lepingus ekvivalendiks nimetatud summa tuhat dollarit kullas, tuhat dollarit hõbedas, kindlaksmääratud koguse püssirohtu, siledaraualisi püsse ja musketeid ning 400 väljapraagitud Briti sõjaväemundrit. Mauritiuse kuberner saatis ka sõjalisi nõunikke, kes mõnikord merina sõdureidsakalavade jabetsimisarakade vastu sõtta viisid. Ta reorganiseeris armee Inglise eeskujul. Tema valitsemisajal rajati esimesed inglaste tööstusasundused idarannikule. Inglise misjonäridtõlkisidpiibli inglise keelde[küsitav] ja võtsid kasutusele ladina kirja. Aastal 1824 võitis kuningas Radama betsimisarakasid ja kuulutas: "Täna kuulub mulle kogu saar! Madagaskaril on valitseja!" Kuningas suri 1828, juhtides karistusekspeditsiooni betsimisarakade vastu.
Radama I lese, kuningannaRanavalona I ehk Rananavalona Julma 33-aastane valitsemisaeg [1828–1861] algas kurjakuulutavalt: kuninganna mõrvas surnud kuninga pärijad ja sugulased. Kuninganna valitses raudse käega ja julmalt. Piinamised ja hukkamised olid tavalised. Võimule tulid jälle aadlikud ja ravitsejad, kes kahe eelmise kuninga liberaalse režiimi ajal olid oma mõju kaotanud. Kuninganna tühistas lepingud, mis Radama oli Suurbritanniaga sõlminud. Aastal 1835 tervenes kuninganna raskest haigusest ja kirjutas oma paranemise lossis leiduva 12 üleloomuliku jõuga talismani (sampy) arvele. Et neid talismane vaigistada, andis kuninganna välja seadluse, millega ta keelaskristluse praktiseerimise Madagaskaril, samuti laskis Briti misjonärid Madagaskarilt välja ajada ja kiusas kristlusse pöördunuid taga. Ta keelas kristluse, kuulutades, et kristlikud kombed "ei ole meie esivanemate kombed". Kuningas tühistas Andrianampoinimerina välja antud seadused ja võttis kasutuselejumalaotsused. Kuriteos kahtlustatavad (enamasti kristluse pooldajad) pidid joomatangena-puu mürki. Kui nad jumalaotsuse üle elasid (mis juhtus harva), loeti nad süütuks. Malagassi kristlased nimetasid seda aegatany maizina ('aeg, mil maa oli pimeduses'). Ravanalona Julma valitsemisajal hukkus hinnanguliselt 150 000 kristlast. Ta pagendas saarelt peaaegu kõik välismaalased (peale oma prantslasest nõuandjaJean Laborde'i) ja viis suhted välismaaga miinimumini. Saar jäi isolatsiooni ja kaubavahetus teiste maadega seiskus.
Vahepeal kasvas üles kuninganna poeg ja pärija kroonprintsRadama II, kes oli salajas mõjutatudkatoliiklusest. Kokkupuude Prantsusmaa kodanikega ajendas teda 1854 saatmaNapoleon III-le kirja, milles ta kutsus Prantsusmaad Madagaskarile sisse tungima. 28. juunil 1855 kirjutas ta allaLamberti hartale. See dokument andis seiklushimulisele prantsuse ärimeheleJoseph-François Lambertile, kes oli kolme nädala eest Madagaskarile saabunud, eksklusiivse õiguse ekspluateerida kõiki Madagaskari maavarasid, metsi ja asustamata maid 10-protsendilise maksu eest merinade monarhiale. Järgnenud aastatel olid Lamberti harta ja printsi kiri Napoleon III-le õigustuseksPrantsuse-Hova sõdadele ning Madagaskari annekteerimisele Prantsusmaa kolooniana. Aastal 1857 avastas kuninganna pealinnas oma poja Radama II ja Prantsusmaa kuninga vandenõu tema vastu. Ta pagendas kohe Madagaskarilt kõik välismaalased. Ranavalona Julm suri 1861.
Oma lühikesel kaheaastasel valitsemisajal [1861–1863] taastas kuningas Radama II kaubavahetuse Mauritiuse ja Réunioniga, kutsus Madagaskarile tagasi kristlikud misjonärid ja välismaalased ning taasjõustas enamiku Radama I reforme.
Ent tema liberaalne poliitika ajendas väljavihastatud aadli riigipöörde, mille käigus kuningas mõrvari. Riigipöörde tegi teoks peaministerRainivoninahitriniony. Koos oma vennaRainilaiarivonyga tagas ta salakavalalt endale mõju Madagaskari riigiasjade üle merinade monarhia järelejäänud 32 aastaks. Kõigepealt abiellus Rainivoninahitriniony, hiljem tema vend Radama II (esimese) leseRasoaherinaga [1863–1868], kes pöördus inglaste poole. Halli eminentsina tegelikult valitsenud Rainilaiarivony abiellus ka kahe viimase Madagaskari kuningannaRanavalona II jaRanavalona III-ga.
Aastal 1869ristiti Radama II teine lesk kuningannaRanavalona II [1868–1883], keda oli kasvatanudLondoni Misjoniselts,anglikaani kirikus; see konfessioon sai hiljem Madagaskari riigiusundiks. Kuninganna laskis kõiksampy-talismanid avalikult põletada. Arvukad katoliku ja protestandi misjonärid tulid kirikuid ja koole ehitama. Traditsiooniline esivanematekultus jäi siiski suuresti puutumata ja elab tänini rööbiti kristlusega edasi. Ranavalona II valitsemisaeg oli Briti mõju õitseaeg Madagaskaril. Mõnes saare osas asendus teise keelena prantsuse keel inglise keelega. Malagassi keelde tulid inglise sõnadcup ('tass'),carpet ('vaip') jt. Briti sõjaväelased jõudsid Lõuna-Aafrika kaudu saarele.
Et taasjõustada Lamberti hartat ja saada tagasi Prantsusmaa kodanike konfiskeeritud omandit, marssisid Prantsuse väed 1883Prantsuse-Hova sõjas Madagaskarile sisse. Kaks aastat kestnud verise sõja lõpus loovutas Madagaskar Diégo Suareze (praeguAntsiranana linna Madagaskari põhjarannikul) ja maksis Joseph-François Lamberti pärijatele 560 000kuldfranki.Ranavalona III [1883–1896] tõusis troonile prantslaste sissetungi ajal.
Vahepeal töötasid Euroopa jaotamisega tegelevad diplomaadid Euroopas välja kokkuleppe, mille kohaselt SuurbritanniaSansibari sultanaadi säilitamise eest pidiSaksamaa kasuks loobuma pretensioonistHelgolandile ja Prantsusmaa kasuks loobuma kõikidest pretensioonidest Madagaskarile. See kokkulepe sõlmiti 1885Berliini konverentsil ja 1990 aktsepteeris Suurbritannia seda. Peaminister Rainilaiarivony oli Inglismaa ja Prantsusmaa edukalt teineteise vastu välja mänginud, aga nüüd ei pidanud Prantsusmaa enam Inglismaa-poolset survet kartma. Aastal 1895 maabus Majungas (praeguMahajanga) Prantsuse kolonn ja marssis üleBetsiboka jõe pealinna Antananarivosse, mis vallutati üllatusrünnakuga. Rünnakut oli oodatud idarannikult, mis on palju lähemal. Enne kuiTeine Prantsuse-Hova sõda lõppes, sai 20 Prantsuse sõdurit lahingus surma ning 6000 surimalaariasse ja teistesse haigustesse. Madagaskar sai Prantsusmaaprotektoraadiks. Aastal 1896 hääletas Prantsusmaa parlament Madagaskari annekteerimise poolt. 103 aastat kestnud merinade monarhia oli lõppenud ja kuninglik perekond emigreerusAlžeeriasse. Viimase kuninganna pagendamine 1897 oli Prantsuse ülemvõimu sümbol. See tähendas faktiliselt monarhia kaotamist.
Prantsusmaa valitses osalt brutaalse vägivallaga. Igasugune Briti mõju püüti alla suruda. Prantsuse keel kuulutati ametlikuks keeleks. Kuigi orjus oli kaotatud, tähendasid maksud praktikas sunnitööd. Maa anti välisasunikele ja -firmadele, eeskätt kohviistanduste tarbeks.
Adolf Hitleril oli Teise maailmasõja alguses lühikest aega plaan asustada 4 miljonit Euroopa juuti ümber Madagaskarile (Madagaskari plaan).
Kui Saksamaa oli 1940 Prantsusmaa okupeerinud, allus Madagaskar algulVichy valitsusele, 1942. aastast Suurbritanniale, mille väed strateegiliselt tähtsa saare vallutasid, et takistadaJaapani sissetungi. Aastal 1943 võtsid saare Suurbritannialt ülePrantsuse Vabad Relvajõud.
Aastal 1946 sai Prantsusmaa Madagaskari ülemereterritooriumiks.
Aastal 1945 sai alguse iseseisvusliikumine: asutati liikumisedMDRM (Mouvement de la Rénovation Malgache). Kui radikaalne MDRM saavutas 1946 suure valimisvõidu, muutis koloniaalvalitsus 1936 kehtestatud valimisõigust talle meelepärase erakonnaParti des Deshérités de Madagascar (PADESM) kasuks. See ajendas sõja. Õhkkond oli 15 000 Teises maailmasõjas võidelnud palgasõduri naasmise tõttu niigi üles köetud. Malagassid olid rahulolematud ka Vichy valitsuse kehtestatud miinimumhindadega Madagaskari riisi eest, mis lähenesid konfiskeerimisele.
Algul esitati nõudmine anda Prantsusmaa kodaniku õigused, mis seni olid ainult malagasside ülemkihil, kõigile malagassidele. Prantsusmaa keeldumise tõttu hakati nõudma juba riiklikku iseseisvust. Märtsist 1947 puhkesid mitmes kohas rahvuslike liikumiste ülestõusud.
Mässajad olid sõjaliselt algelisel tasemel ja halvasti organiseeritud. Prantsuse väed surusid ülestõusu maha. Sõda kestis 29. märtsist 1947 kuni 1948. aastani. Populaarseima liikumise MDRM juhid vangistati ja osalt hukati. MDRM-i süüdistati ülestõusu organiseerimises, kuigi tõenäoliselt korraldasid selle hoopis salaorganisatsioonid PANAMA ja JINA. MDRM ei võtnud ülestõusu organiseerimist omaks. Sõjaseisukord kehtis 1950. aastani. Kuni 1955. aastani oli igasugune poliitiline tegevus keelatud, alles 1956 taastati valimisõigus. MDRM-i organisatsioon hävitati täielikult. Sõda nõudis 60 000 – 100 000 ohvrit. Teiste hinnangute kohaselt oli hukkunuid 8000 – 12 000 ning arvu 100 000 peetakse Prantsuse sõjaväe vääraks hinnanguks aastast 1949.
Tsiranana valitsus jätkas võimupositsioonidele jäänud prantsuse kolonistide (colons) poliitikat ja võttis erinevalt paljudest teistest endistest Prantsuse asumaadest antikommunistliku kursi, keeldudes suhtlemast kommunistlike maadega.
Majandus hakkas alla käima peaaegu kohe pärast iseseisvumist.
Aastal 1971 leidsid aset talupoegade rahutused. Aastal 1972 surus ta metsikult maha rahutused riigi lõunaosas. Lahvatas protestiliikumine Tsiranana poliitika vastu ja Tsiranana oli sunnitud tagasi astuma.
Tsiranana saatis valitsuse laiali ning andis võimu üle kindralGabriel Ramanantsoale ja tema ajutisele valitsusele. Need muutsid välispoliitikat, vähendades sidemeid Prantsusmaaga ja sõlmides tihedamad suhted Nõukogude Liiduga.
Juunis 1975 tuli riigipöördega võimule endine välisminister admiralDidier Ratsiraka. Ta valiti seitsmeks aastaks presidendiks. Riik nimetati ümber Madagaskari Demokraatlikuks Vabariigiks.
Ta propageeris sotsialismi, natsionaliseeris suure osa majandusest ja katkestas kõik sidemed Prantsusmaaga. See poliitika kiirendas Madagaskari majanduse allakäiku, sest Prantsuse sisserändajate lahkumisega pärast Madagaskari iseseisvumist oli tekkinud oskuste ja tehnika nappus.
Aastal 1977 lubati ainsa parteina valimistele Ratsiraka parteiMalagassi Revolutsiooni Avangard (Avantgarde de la Révolution Malgache,AREMA) ning Ratsiraka ametiaega pikendati. Sotsialistlikust ebamajanduslikkusest tingitud katastroofilise majandusolukorra ning 1981.–1982. aasta võlakriisi tõttu lähenes Madagaskar uuesti Läänele ning asendas 1986 prokommunistliku poliitika prokapitalistlikuga.Rahvusvahelise Valuutafondi soovitud meetmed tõid kaasa majanduse mõningase paranemise, kuid varsti algas jälle halvenemine.
Märtsis 1989 võitis Ratsiraka valimised kahtlastel asjaoludel, mis põhjustas rahutusi. Need kasvasid, kui 1991 tapsid presidendi Põhja-Koreas välja õpetatud ihukaitsjad uue luksusliku, Põhja-Korea abiga ehitatud presidendipalee ees rahumeelseid meeleavaldajaid.
Lõpuks sundis Madagaskari opositsioon ja rahvusvaheline avalikkus Ratsirakat oma positsiooni ka ideoloogiliselt revideerima, nii et 1992 võetirahvahääletusel vastuuus põhiseadus, mis piiras presidendi võimu.
Aastal 1993 võitis esimestel mitmeparteilistel valimistel RatsirakatAlbert Zafy. Zafyl ebaõnnestus lõhestunud riigi ühendamine ja bürokraatlikust korrumpeerunud valitsemisest ülesaamine ning 1996 esitati Zafyle süüdistus volitustest üleastumises ning ta tagandati.
Aastal 1997 valiti alla 50-protsendise osalusega (registreeritud valijaid oli 6,5 miljonit) valimistel napi enamusega üllataval kombel tagasi Didier Ratsiraka, kes oli parteiÜhendus Madagaskari Taassünni Eest esimees (Association pour la Renaissance de Madagascar,AREMA; praeguAvant-garde pour la rénovation de Madagascar). Konstitutsioonikohus vannutas ta presidendiks pärast mõningat viivitust. Varsti pärast ametissevannutamist surus ta 1998. aasta keskel läbi konstitutsioonimuudatuse, mis andis talle rohkem võimu. Aprillis 2001 valiti esimest korda parlamendi ülemkodaSenat.
Ratsiraka jätkas kurssi kapitalismile.Rahvusvahelise Valuutafondi jaMaailmapanga mõjul jätkus privatiseerimine. See tõi kaasa suurema majanduskasvu ja kõrgema inflatsiooni.
Märtsis 2000 tabas Madagaskarit ja Mosambiiki kaks tsüklonit, mille tagajärjel jäi tuhandeid inimesi peavarjuta.
Ratsiraka-vastane opositsioon tugevnes jälle. 2000. aasta provintsivalimisi kutsusid opositsioonierakonnad üles boikoteerima, viidates sellele, et valijad ei ole reformidest piisavalt informeeritud. Osales 30% valimisõiguslikest ning AREMO võitis peaaegu kõikjal peale Antananarivo.
2001. aasta presidendivalimised tekitasid palju vaidlusi. Opositsiooni kandidaat,Antananarivo linnapeaMarc Ravalomanana väitis, et on esimeses voorus (16. detsembril 2001) 52 protsendiga häältest võitnud, mida aga võimud eitasid: ametlike tulemuste järgi ei saanud Ravalomanana absoluutset enamust, vaid 46% häältest. Ravalomanana keeldus teisest hääletusvoorust. 2002. aasta alguses leidsid kahe leeri esindajate vahel aset ägedad tänavakokkupõrked, nii et olukord lähenes kodusõjale. Hukkus 30...40 inimest. Ravalomana üleskutsel leidsid aset üldstreigid. Ravalomanana suutis valimispettust tõendada. Veebruaris kuulutas Ravanamolana end presidendiks ja seadis end Antananarivos sisse, Ratsiraka oma vägedega taganes agaTamatavesse. Kummagi pooldajate vahel toimus vägivaldseid kokkupõrkeid. Pärast häälte korduslugemist aprillis 2002 kuulutas Kõrgeim Konstitutsioonikohus 28. aprillil Ravalomanana võitjaks: ametlike tulemuste järgi sai Ravalomanana 51,3% häältest ja Ratsiraka 35%. Ratsiraka kuulutas, et ignoreerib seda otsust, kuid juunis 2002 tunnustas USA Ravalomananat Madagaskari seadusliku riigipeana. Ratsiraka põgenes Pariisi ja palus juulis 2002 Prantsusmaal poliitilist varjupaika, kuigi talle ustavad väeüksused tegutsevad ikka veel sissidena, takistades pealinna varustamist.
Parlamendivalimistel detsembris 2002 saavutas Ravalomanana parteiMa Armastan Madagaskarit ülekaaluka võidu. Ta tõotas kasutada oma mandaati, et tihedas koostöös Rahvusvahelise Valuutafondi ja Maailmapangaga reforme läbi viia ja korruptsiooni vastu võidelda, muu hulgas politseinike palka tõstes.Olukord on vahepeal stabiliseerunud, kuid elanikkonna rahulolematus ja vaesus on endiselt suur.
Veebruaris 2003 süüdistati endist relvajõudude ülemjuhatajat katses president Ravalomananat kukutada. Augustis 2003 mõisteti Didier Ratsiraka avalike fondide raiskamise eest tagaselja 10 aastaks vangi. Detsembris 2003 mõisteti endine parlamendiliigeTantely Andrianarivo ametikoha kuritarvitamise eest 12 aastaks vangi. Detsembris 2004 tabas2004. aasta India ookeani maavärinast põhjustatudtsunami Madagaskari idarannikut, kahjustades taristut ning jättes ligi tuhat inimest kodutuks.
18. novembril 2006 püüdisAndrianafidisoa sõjaväelise riigipöördega presidenti kukutada.2006. aastal võitis Ravalomana teised presidendivalimised. Aprillis 2007 toetas rahvast põhiseadusreformi, mis suurendab presidendi võimu ja teeb inglise keele ametlikuks keeleks.
_-_et_-_colored.svg)
