 | See artikkelvajabtoimetamist.(Veebruar 2021) Palun aitaartiklit toimetada.(Kuidas ja millal see märkus eemaldada?) |
Lunastuse (koinees καταλλαγή[1]) teguUues Testamendis viitab inimkonna päästmise aktile läbiJeesuse elu, surma ja ülestõusu.Piibli kohaselt oli inimkond püüdlusel täieliku vabaduse järele irdunudJumalast ja sattunudSaatana meelevalda ja võimusesse. Vabastamaks maailma saatanlike jõudude orjusest ja suunamaks inimkonda Jumala määratud teele oli vaja erakorralist jumalikku sekkumist. Lunastuse täideviimiseks tuli Jumal inimesena maa peale, "nii nagu Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest!” (Mt 20:28).[2]
Piibel kõneleb inimkonna "olukorrast" (human predicament) kui orjapõlvest surma kartuses, kus lapsed (inimkond) on maise liha ja vere osalised ning unustanud oma kokkuleppe Jumalaga.[3] Kristlik doktriin ütleb, etpatt takistab meil totaalselt alluda Jumalale.[4] Patt on inimeste ja Jumala vahelise suhte läbikukkumise põhjus ning patt eksisteerib, sest inimestele anti vaba valik ning nad hakkasid Jumala vastu mässama (Eedeni aed). Patt on Jumala vastu usalduse puudumine ning vastuhakk Jumala pakutavale kooselule. Maailm on Emil Brunneri sõnul "ülestõusu teater".[5] Seda inimkonna "olukorda" ei saa enam inimesed ise parandada, on vaja lepitajat, kes hõlmab nii inimese kui ka Jumala atribuute. Selleks saatis Jumal enda poja maa peale, et viia läbi lunastuse akt.[4]
Üle kõige on lunastamist ajaloos seostatud Jeesuse ristisurmaga. Kuigi Uus Testament toetab seda mõtet (1Kor 15:3, Kl 1:22, 1Pt 2:24), on sarnaselt palju kirjakohti, mis viitavad lunastusele läbi ülestõusmise (1Kr 15:17, 1Pt 1:3). Üheselt on selge, et Uue Testamendi fookus on lunastuse tulemusel: inimkonna päästmisel ja igavesel elul läbi usu Jeesus Kristusesse, mitte aga sellel, kuidas Jeesus seda tegi. Mitte ainult ei näe me lunastusest kõnelevates tekstides erinevusi erinevate Uue Testamendi autorite vahel, vaid ka üks ja sama autor võib kasutada külluslikult üksteisest erinevaid kirjeldusi, mudeleid ja kujundeid kirjeldamaks lunastuse akti[6]. Neid teoloogilisi arusaamu lunastusest saab kategoriseerida viieks: ohverdus, lunastus (kinnimaksmine), võidutsemine Saatana meelevalla üle, lepitus ja ilmutus.[7]
Väide, et inimkonna lunastamine juhtus läbi Jeesuse ohverdamise ristil on mõjutanud kristlikku teoloogiat ja õpetust juba enne Pauluse misjonitööd. On selge, et sellel ideel on sügav põhi Uues Testamendis, kasünoptiliste evangeeliumite käsitluses lunastusest. Seda peegeldab sõna "veri" viidates Jeesuse surmale (Rm 5:9). Selline mõttekäik ei ole üllatav, sestohverdamise idee oli populaarne paljudes antiiksetes kultuurides. Palju vaidlust on tekitanud arusaamjudaistlikust ohverdusest (korban) seoses kristlikku õpetusega lunastusest. Kuigi on kerge leida paralleelehellenistliku mõttega inimohverdusest "surra teiste eest (hyper)", siis judaistlikus traditsioonis sellist ideed ei ole. Mõned, kuid mitte kõik, ohverdamised tegelesid patuga. Teised ohverdamised olid näiteks tänu ohverdamised Jumalale. Seega ei saa seostada ohverdamist (eriti inimise) vaid pattude andeksandmisega.[7]
1. sajandi igapäevases keeles oli lunaraha maksmine üsna igapäevane, orju sai vabaks osta, samuti ka sõjavange. Uue Testamendi autorid kasutasid ka seda keelt vabalt (Lk 24:21), kuigi on vaieldav, kas nad kunagi mõtlesid Jeesusest kui reaalsest lunarahast, mida tuli maksta, et päästa inimkond. See idee muutus populaarsekspatristilises teoloogias, eriti küsimus sellest, kellele lunaraha maksti, kas Jumalale või Saatanale? Ei tohiks lugeda liiga kaugele Pauluse kirjadesse, kus ta ütleb "Sest te olete kallilt ostetud. Austage siis Jumalat oma ihus!"(1Kr 6:20), sest ilmselt kasutab Paulus kõnekäändu, et viidata sellele, et kristlased on vahetanud oma truudust. Enam ei allu nad Saatana meelevallale, vaid neil on uus isand Jumalas.[7]
Varasem judaistlik ideeJahve võidutsemisestVaarao võimu üle on mõjukaks eelduseks, et mõista lunastust kui võitu halva/pahelise üle. 1. sajdualistlikus maailmavaates, kus eksisteerivad kurjad jõud, millel on mõjuvõim inimeste üle, on kerge näha, kuidas inimkonna vabastamine Jeesuse poolt oli võitluse tagajärg. "Jumal on paljastanud valitsused ja meelevallad, häbistanud neid avalikult, võidutsedes nende üle Kristuses."(Kl 2:15)[7]
Lunastusest kui lepitusest inimkonna ja Jumala vahel kõnelevad vaidPauluse kirjad (Rm 5:10). Sellise lunastuskäsitluse sisu on palju isiklikum, see tegeleb inimkonna ja Jumala vahelise suhte parandamisega läbi Jeesuse elu.[7]
Tuleb ka mainida vaadet Jeesuse lunastusteost kui ilmutusest. Seda ideed näeb kõige selgeminiJohannese evangeeliumis. Selle mudeli järgi on inimkond vaimses pimeduses ja Jeesus toob inimkonnale teadmist ning valgust (Jh 1:14). Ainult Jeesus saab seda ilmutust meile jagada, sest ta on Jumala poeg (Jh 1:18). Ristisurm saab selleks hetkeks, kus Jeesus on üles tõstetud ja kirgastatud (Jh 17:1–26).[7]