Luisk on vahend, millega teritatakselõikeriistu.[1] Kivist tehtud luisk sarnanebtahuga[1] ninglõunaeesti murretes nimetati seda kakõvask, mujal Eestiskõvasi.[2] Puidust valmistatud luisu üldine nimetus oli veellaast.[3]
19. sajandi keskpaigani kasutati Eestis laialdaselt puuluiske, mis olid valmistatud peamiselttammest,vahtrast võikadakast. Põhja- ja Lääne-Eestis olid rohkem kasutusel kõvast liivakivist omavalmistatud luisud. Vabrikuluisud tulid kasutusele 19. sajandi teisel poolel.[4]
Saartel ja Loode-Eesti rannikualadel valmistati puuluisudSkandinaavia eeskujul neljakandilise pulga kujuga. Nad olid kaetud paksu kihi kleepainega (tõrva võivahaga) ning üle puistatud peene liivaga. Mandril, eriti Lõuna-Eestis olid luisudIda-Euroopale omaselt valmistatud paksu laastu kujulisena. Need kaeti tõrva ja liivaga või ainult liivaga, mis püsis luisu karestatud pinnal. Viimasel juhul tuli luisku aeg-ajalt pista liivakotti. Luisku kanti tavaliselt kaasasluisutaskus, mis oli valmistatud nahast või jämedast riidest, aga ka puust või kasetohust tupes.[4] Paljude luiskude käepidemed olid kaunistatud.[1]
