 | See artikkel on looduslikust kooslusest; perekonnanime kohta vaata artiklitLuht (perekonnanimi) |
Luht ehklamminiit onsuurveega üleujutatav niit jõe orulammil või madalal järverannal.[1]
Luhad on sagelimadalsood või soostunudniidud. Ained, mida veega üha peale kantakse (eritifosfor), muudavad luhamulla viljakaks. Võrreldes teiste poollooduslike kooslustega on luhtade taimestik lopsakas, kuid liigivaene. Luhtasid kasutatakse peamiselt looduslikuheinamaana. Söödaväärtus on seal harilikult väike.
Luhad on kujunenud enamastilammimetsadest. Tuntumad luhad paiknevad suuremate jõgede (Emajõgi,Pärnu,Kasari) ääres. Enamasti on need luhad lagedad, puid ja põõsaid esineb harva. Kui luhta ei niideta ega kasutatakarjamaana, siis kasvab ta kiiresti kinni. Luhtade pindala on Eestis viimase 50 aasta jooksul tunduvalt vähenenud just karjatamise puudumise tõttu. Enamasti on luhad tekkinud inimtegevuse mõjul: niidukooslused on kujunenud jõgede ääres asunud (lammi)metsade maharaiumisele järgnenud karjatamise ja niitmise tulemusena. Sajandeid kestnud inimmõju ja looduslike tingimuste (üleujutustega kaasnevtoitainete jamuda juurdekanne ning liigniiskus) toimel on luhtadel välja kujunenud omapärased taime- ja loomakooslused.
Puurindes kasvavad luhaltamm,hall lepp,haab,toomingas,sanglepp japaju.Põõsasrindes võib kohata pajusid jaharilikku sarapuud.Rohurindes kasvab paljuaruniitude taimi. Luhal kasvavadlamba-aruhein,keskmine värihein,harilik kastehein,punane aruhein,kassikäpp,mägiristik,angerpist,keskmine teeleht,pikalehine mailane,tarnad,hanijalg,angervaks ja veel paljudrohttaimed.
Kuigi luhtadel elab paljukurvitsalisi, erineb sealne linnustikrannaniitude jaalvarite omast. Luhtadele on iseloomulikudtikutaja,kiivitaja,rukkirästas,suurkoovitaja,rohunepp,mustsaba-vigle,tutkas,soo-loorkull,roo-loorkull ja paljud ujupardid, näitekssinikael. Iseloomulikke pesitsejaid on kokku umbkaudu 30liiki.
1960. aastatel arvati luhad katvat Eestis 830 km². Aastatel 1993–1996 tehtud inventuuri andmetel oli heas või rahuldavas seisukorras säilinud luhtasid alles veel 125 km². Niitmise ja karjatamise lõppemisel hakkab luhtadel vohamavõsa. Kinnikasvamise tulemusena kaovad luhtadele iseloomulikud kooslused.
Luha hooldamiseks on vaja seda igal aastal niita (mitte enne 1. juulit) ning hein riisuda ja ära vedada. Luhta tuleb niita nn keskelt lahku või servast serva meetodil. Äärest keskele ei tohi niita, sest heina sees elab pisielukaid, kes põgenevad veel niitmata alale. Kui viimane niitmata ala on heinamaa keskel, on nad kõik sinna läinud, ja kui seegi lõpuks ära niidetakse, saavad nad hukka. Kui niidetakse keskelt lahku või servast serva, annab see väikeloomadele võimaluse heinamaalt lahkuda.
 | Tsitaadid Vikitsitaatides:Luht |