Lucius II (Gerardo Caccianemici dell'Orso,Gherardo Caccianemici dal Orso,Gherardo Caccianemici) olipaavst1144–1145. Ta oli 166. paavst.
Gerardo Caccianemici dell'Orso (Caccianemici tõlkes: vaenlasi jahtima) sündisBolognas Alberto dell'Orso peres.
Caccianemici dell'Orso ühines noorusesaugustiini regulaarkanoonikutega. KirikuloolaseJ. N. D. Kelly andmetel sai taLucca San Frediano kongregatsioonikanoonikuks. Salvador Miranda arvates asus ta aga Bologna Santa Maria in Reno kloostrisse.
Rooma kodanikud kuulutasid välja kommuuni, soovides ilmaliku ja kirikliku võimu eraldamist ning määratespatriitsiksvastupaavstAnacletus II venna Giordano Pierleoni. Sõjalist abi leidmata otsustas Lucius II endale ustavate vägedega rünnataveebruaris 1145Kapitooliumi, kus paiknes Rooma kodanike senat.[1]
Lucius II kohtusjuunis 1144CepranosSitsiilia kuningaRuggero II-ga (Roger II), sõlmides seitsmeaastase vaherahu. Kuningas lubas mitte korraldada rüüsteretkiKirikuriigi aladele, kuid ei tagastanud varem vallutatud alasid.
Lucius II sai kroonikGodefriduse andmetel veebruaris 1145Kapitooliumil asunud mässuliste Rooma kodanike vastases rünnakuskiviheitemasinast heidetud kivist raskelt vigastada ja suri saadud haavadesse15. veebruaril Roomas San Gregorio al Celio kloostris.
Johannes Bachmann:Die päpstlichen Legaten in Deutschland und Skandinavien (1125–1159). Berlin, 1913.
Fidel Fita y Colomé:Doce Bulas inéditas de Lucio II, Alejandro III, Lucio III, Celestino III, Inocencio IV y Alejandro IV. "Boletín de la Real Academia de la Historia", 29, 1896: 94–117.
