Liktor (ladina keeleslictor; sõnastligare – 'siduma') oliVana-Roomas kõrgema magistraaditeener ja auvaht.[1]
Liktorid kandsidfascest, rihmadega seotud vitsakimpu, mis oli magistraadi võimuembleemiks.[2][3] Väljaspool Rooma linnapiire (pomerium) lisati sellesse veel kirves.[4][5]
Vana-Rooma ajaloolaseTitus Liviuse järgi võttisRooma esimene kuningasRomulus ametisse 12 liktorit, et lisada omale välist esinduslikkust. Liktorite arvu selgitusena mainib ta kahte traditsioonilist versiooni. Esimese järgi jäljendas Romulus selle numbriga lindude arvu, mis oli talle varem ennustanud kuningavõimu. Livius ise eelistab teist versiooni, mille järgi pärineb nii liktorite ametikoht kui ka nende arvetruskidelt, kelle juures ühise kuninga valinud 12 linna andsid igaüks kuningale saatjaks ka ühe liktori.[8]
Liktoritel oli mitmeid ülesanded, tähtsaim neist oli olla magistraatide saatjaks ja ihukaitsjaks. Avalikus ruumis sammusid liktorid üksteise järel magistraadi ees, kuulutades valjult ta lähenemist ja sundides inimesi (v.a. vesta neitsid ja abielus naised[5]) talle teed andma.
Samuti viisid nad täide magistraadi käsklusvõimu, vahistades või karistades tema käsul inimesi.[6][9] Algselt kuulusid sinna juurde ka hukkamised, kuid 450. aastal eKr koostatudKaheteistkümne tahvli seadused keelasid magistraatidel Rooma kodanike hukkamise.[10]
Lictor curiatus (mitmuseslictores curiati) oli eraldiseisev liktorite tüüp, kes täitsid erinevaid religioosseid ülesandeid ja ei kandnudfascest. Neid oli korraga kokku 30 ning nad teenisid ülempreesterPontifex maximuse ja teisteflaamenite alluvuses.Lictor curiatuse ülesannete hulka kuulusvesta neitsite ja preestrite saatmine. Rooma keisririigi ajajärgul kaitsesid nad ka keisri perekonna naisliikmeid.[10]