Libahunt (vananenud kirjanduses kaebahunt) on paljude rahvaste usundis ajutiselt või alaliselt hundiks muutunud või muudetud inimene.
Libahundi (ka koduhunt, Saaremaalinimesehunt, lõunaeesti murretessoend) kujutelm on tuntud kaeesti rahvausundis; võimalik, et laenunagermaani jaslaavi rahvastelt. Eestlaste uskumuste järgi võis libahundiks saadanõia loitsimise (needmise) läbi või ise teatud maagilisi toiminguid sooritades (hundinaha selga tõmbamine, kolm korda ümber nõiutud kivi käimine, enda erilise nõiutud võidega määrimine, nõiasõnade lugemine).
Usuti, et libahundid murravad koduloomi, harvem ka inimesi. Usuti ka, et libahunte eristab tavalistest huntidest valge märk kaelal – jälg kaelas kantudsõlest,preesist vms ehteasjast.
Et libahunti taas inimeseks muuta, tuli talle leiba süüa anda. Vahel lisandus nõue, et leiba pidi ulatama sepistatud rauast teraga, näiteks noa otsas.
Libahundiks nimetati ka tavalise hundi kümnendat (ka seitsmendat, üheksandat, kaheteistkümnendat) poega, kes pidavat koduloomi murdma ja sööma mitte kõri kallale hüpates, vaid tagaotsa poolt.
Kirjapandud rahvaluuleline ainestik pärineb ajast, milJakob Hurda eestvedamisel hakati Eesti rahvapärimust koguma. Rahvaluule kõneles ka soenditest ja libadest. Kogumistöös osales aktiivselt noor kirjameesAugust Kitzberg. Nimetatud motiivile tuginedes kirjutas ta jutustuse "Libahunt". Hiljem dramatiseeris ta selle ja samanimelist tragöödiat võib pidada eesti näitekirjanduse üheks tippsaavutuseks.
