Ta rajas oma koolkonna ning pani alusehistoristlikule uurimissuunale (forschen zu verstehen 'uurida, et aru saada'). Õppejõuna võttis ta kasutusele tänapäeval laialt rakendatava õppevormi ajalooseminari.
Põhiline, mida ajaloolane peab tegema, oli tema arust esitada ajalugu nii, nagu see tegelikult oli olnud (wie es eigentlich gewesen). Seega oli ta vastu igasugustele moonutustele, ilustustele jasubjektivismile. Toonased ajaloolased uskusid tõsimeeli, et ajalugu võib vaid rekonstrueerida teadaolevate faktide põhjal sellisena, nagu ta tegelikult oli, kuid juba nende endi teosed näitasid, et reaalselt on see võimatu. Ka Ranke enda teostes on subjektivismi (ta oli äärmuslik konservatiiv) ning peegeldub toonastele arusaamadele vastav arusaam maailma asjadest. Siiski tõi ta historiograafiasse enamiku tänapäevastest põhimeetoditest, kaasa arvatud nõude, et ajalugu uuritaks nii palju kui võimalik esmaste allikate kaudu.
Kai Kull.Der Historiker und der Staat : am Beispiel der Publizistik Leopold von Rankes : Magisterarbeit / wissenschaftlicher Betreuer: Mati Laur ; Universität Tartu, philosophische Fakultät, Lehrstuhl für deutsche Philologie. Tartu Ülikool, Tartu, 2002.
_-_1875.jpg)
