Leksikoloogia ehksõnavaraõpetus onkeeleteaduse haru, mis hõlmabsõnavara uuringuid.
Üldleksikoloogias uuritakse erikeelte sõnavara üldisi seaduspärasusi, koostatakse sõnavarauniversaale ja sõnastatakse sõnavara uurimise põhialused.Erileksikoloogias käsitletakse üksiku keele sõnavara iseärasusi, enamastisünkrooniliselt ning suund on tänapäeva keele uurimisele.
Ajalooline leksikoloogia ehketümoloogias uuritakse sõnavara ajalugu, sõnade päritolu. Käsitletakse teatud minevikulise ajahetke sõnavara või sõnade pikaajalist ajaloolist arengut, pidades silmas nii sõnade vormilist kui ka sisulist külge.
Kognitiivne leksikoloogia kirjeldab sõnade seostamist ja säilitamistajus, selgitab väljamentaalse leksikoni struktuuri, uuribsõnatuvastus- ja -loomeprotsesse, olulisel kohal onleksikaalsed esitused ehk sõnatähenduste esitamine eri mõistesüsteemides.
Diakrooniline leksikoloogia jälgib keele sõnavara kujunemist pikema aja jooksul, kaasates ka sõnavara päritolu uurimise (genuiinne ehk algupärane sõnavara vslaensõnavara).Eesti keele sõnavara on põhjalikumalt uuritud just diakroonilisest aspektist. Oluline oli sellealases uurimistöösvõrdlev-ajaloolise meetodi mõju. Selle meetodi tõi EestisseMihkel Veske, hiljem rakendasid seda näiteksKarl August Hermann,Julius Mägiste,Paul Ariste,Paul Alvre jt.
Sünkrooniline leksikoloogia tegeleb uurimise ajal keeles olevate sõnade analüüsimisega ja on seetõttu piiratud lühema ajaetapiga. Analüüsitakse sõnavara koosseisu, uusilaensõnu, sõnade tähendusi.
Leksikoloogia uurimisobjektiks on erinevadleksikaalsed üksused:leksikaalsed morfeemid (tüved jatuletusliited), leksikaalsed sõnad ehklekseemid jasõnade püsiühendid (näiteksühend- javäljendverbid,fraseoloogilised üksused).
Sõnamoodustus tegeleb põhiliseltsõnatuletusega jasõnade liitmisega, uurides sõnade leksikaalseid koostisosi ja nende liitumise seaduspärasusi. Seda tähistatakse mõnikord ka terminiga "sõnasüntaks".
Leksikaalne semantika tegeleblekseemide tähenduste uurimisega, täpsemalt nende keelespetsiifilise sisuga ja selle uurimise metoodikaga. Teoreetilises plaanis jaguneb leksikaalne semantikalause- jatekstisemantikaks, kuna sõna funktsioneerib alati konkreetses kontekstis.
Fraseoloogia tegeleb keele kujundlike püsiühenditega, mida säilitatakse keelekasutajate mentaalses leksikonis tervikutena. Praegune arusaam fraseoloogiast on muutunud: kui varem käsitletifraseologisme kui midagi ebareeglipärast ja erandlikku, siis nüüd peetakse sellist kujundlikkust keele põhiomaduseks. Viimastel kümnenditel on hakatud uurima kakollokatsioone (tüüpilised koosesinemised tekstis, milles puudub fraseoloogilise üksuse kujundlikkus).
Leksikograafia on tihedalt leksikoloogiaga seotud uurimisvaldkond, mis kasutab leksikoloogia uurimistulemusi ja on arenenud koos leksikoloogia arenguga.
Teoreetiline leksikograafia on õpetussõnaraamatute koostamisest.Praktiline leksikograafia tegeleb sõnaraamatute reaalse koostamisega.
Morfoloogia ehk vormiõpetus uuribsõnade grammatilisi vorme.
Nimeteadus ehkonomastika tegelebpärisnimede (isikunimed ehkantroponüümid ja kohanimed ehktoponüümid) nii diakroonilise kui ka sünkroonilise uurimisega, käsitleb nimede struktuuri, algset tähendust, päritolu ja muutumist.
