Haigus on ennetatav ohutuleetrivaktsiiniga, mida manustatakse tihtiliitvaktsiinina, mis annab ühtlasi kaitsemumpsi japunetiste vastu.[6][10] Tänu vaktsineerimisele on leetritesse suremine aastatel 2000–2017 vähenenud 80%;[11] aastatel 2000–2023 suudeti ära hoida ligi 60 miljonit surma[12]. 2023. aastal sai esimese vaktsiinidoosi 83% lastest, 2019. aastal oli see aga 86%.[12]
Igal aastal põeb haigust umbes 20 miljonit inimest,[2] eeskätt arengumaades Aafrikas ja Aasias.[6] Leetrite näol on vastava vaktsiini olemasolu tõttu tegu ühe kõige vältitavama surmapõhjusega.[13][14] 1980. aastal suri leetritesse 2,6 miljonit inimest,[6] 1990. aastaks oli see vähenenud 545 000 ja 2014. aastaks oli ülemaailme vaktsineerimise tulemusena suremus suudetud vähendada 73 000 surmale aastas.[15][16] Vahemikus 2017–2019 viis vaktsineerimisaktiivsuse langus aga uuesti haigestumise ja surmade kasvuni: 2018. aastal suri haigusesse üle 140 000 inimese, neist enamus alla viie aastased lapsed.[5][17][18][19]
Enamik mittekaitsepoogitutest aga ka vaktsineeritutest (MMR-vaktsiiniga (kahjutustatud elusvaktsiin) – leetrite, mumpsi ja punetiste liitvaktsiiniga) põeb leetreid lapsepõlves. Need, kes on lapsepõlves vaktsineeritud, võivad põdeda haigust noorukina või ka täiskasvanuna.[20]
Leetriviirus levib inimeselt inimesele hingatava õhu kaudu või nakatunu nina- ja suueritistega kokku puutudes. Leetriviirus siseneb ülemiste hingamisteede (ninaneelu epiteeli) kaudu ja liigub lähedal paiknevatesselümfisõlmedesse.
Viiruse paljunemise täpseid molekulaarseid tasandeid tänapäeval veel ei tunta, samuti puudub kõikehaarav ülevaade osalevatest valkudest, geenidest ja signaaliradadest.
Infektsioonnakkuse asümptomaatilinepeiteaeg pärast leetriviirusega kokkupuutumist on 8–14 päeva. Harilikult alates 10. päevast tekib nakkushaigusele iseloomulik väliste ilmingutega periood, mis kestab 3–5 päeva. Seda perioodi iseloomustabvalguspelgus,anoreksia,silmasidekesta põletik,ninapõletik,kurgupõletik ja kuivköha. Nimetatud perioodi lõppedes, enne leetrite lööbe ilmnemist, ilmuvad suu limaskestale helepunasedKopliki laigud. Keskmiselt 5 päeva jooksul pärast Kopliki laikude ilmumist tõuseb kõrge palavik (40 °C või kõrgem) janahale ilmublööve, mis algabkõrvade tagant ja levibnäole,kaelale,silmalaugudele,kätele, rinnale,seljale, kintsudele jajalgadele. Lööve on algulroosa, hiljempunetav, kestab 5 päeva taandudes pea samas järjekorras kui levis. Pärast lööbe ilmumist ei ole patsient enam nakkuseallikaks.
Asümptomaatiliste leetrite puhul, harilikult noorukitel ja täiskasvanutel, keda on vaktsineeritud, aga kaimmuunpuudulikkusega inimestel, võib enamik sümptomeid puududa. Esineda võib palavikku ja väiksemaid lööbelaigukesi keha erinevais paigus. Kuna sümptomid erinevad leetrite omast tunduvalt, on asümptomaatilisi leetreid raske diagnoosida.
Arvatavasti seoses vaktsineerimiste ja vähenenud haigusjuhtumite statistika tõttu ja ka asümptomaatiliste leetrite tõttu ei pööra osa meditsiinitöötajad nii suurt tähelepanu leetrite diagnoosimisele.
Leetrite haiguskahtluse korral võidakse haigustekitaja tuvastada vereanalüüside alusel, milles saaks alates 4.–5. päevast pärast lööbe teket vastavatelaboratoorse diagnostika vahenditega tuvastada leetriviirusevastaseid spetsiifilisi IgM-antikehi.
Esmase immuunvastusena leetriviirusele toodavad normaalse anatoomia ja füsioloogia korral vastavad rakud ja retseptorid leetriviiruse vastaseidantikehi: immunoglobuliin G (IgG), immunoglobuliin M (IgM).
Arvatakse, et järgmisel kokkupuutel viirusega kutsub see esile tugeva immuunvastuse (IgG-de osalus), mis osade uurijate arvates hoiab ära haiguse avaldumise.
Immuunpuudulikkusega inimestel toimub viiruseosakeste suhtlus rakkudega teisiti.
Leetriviirus põhjustab nakatunul raskekujulistimmunosupressiooni, mis kujuneb peiteperioodi 10. päeval ja kestab 3–4 nädalat pärast lööbe kadumist. Leetrite indutseeritud immunosupressiooni tekkemehhanisme veel hästi ei tunta, kuid arvatakse, et viiruse tõttu
Leetrite ravi siiani puudub. Patsiendil soovitatakse palju vedelikku juua, puhata. Arsti soovitusel võib pakkuda palavikku alandavaid ja valu vaigistavaid vahendeid aga võimalikud riskid jäävad siin siiski leetrihaige (ja/või tema vanemate) kanda – niigi alla surutud immuunsüsteemil tuleb lisaks haigustekitajale veel ka 'ravimitega kommunitseerida'.
Uuringud (shmetaanalüüs) on tuvastanud, et suuremates kogustesA-vitamiini manustamine võib vähendada alla kaheaastaste laste kopsupõletikku ja suremust.[23][24]
Eestis onleetriepideemiad olnud aastatel 1965–1966 (haigusjuhtude arv 42 665 ja surmajuhtude arv 3) ning aastail 1981–1982 (haigusjuhtude arv 9485 ja surmajuhtude arv 0).[31]
2014. aasta oktoobris hakkasBerliinis levima leetripuhang, nakatunuid on 574[35]. Seisuga 23. veebruar 2015 on teatatud ühe pooleteistaastase väikelapse surmast.[36]
26. veebruari 2015 seisuga on nakatunute arv 637, märtsi alguse seisuga 724.[37]
3. aprillil aga on teatatud 970 leetrite haigusjuhust.[38]
Baieri tervishoiuametkonnad on registreerinud aasta algusest 75 leetrite haigusjuhtu, neid juhte on küll pea poole rohkem kui möödunud aastal samal ajal, kuid ametnikud on lootusrikkad.[40]
Tüüringi liidumaal on tervishoiuministeeriumi teate kohaselt nakatunud 138 last ja täiskasvanut, enamik haigusjuhte on seotudErfurdi kooliga, kus ametnike soovitusi vaktsineerimiseks ei võetud kuulda.[41]
Täpsed andmed leetripuhangute kohta Aafrikas puuduvad. Spetsialistide arvates võib haigusjuhtude arv kiirelt suureneda, kuna2014. aasta Ebola viirushaiguse epideemiaga võideldes on püütud kokku hoida ka näiteks lastele ette nähtud vaktsiinide pealt ja vaktsineerimised on tegemata jäänud.
Jaanuaris onLibeerias täheldatud leetritesse haigestumise sagenemist.[42]
↑Lippincott Williams and Wilkins,"Professional Guide to Diseases", 10 trükk, lk 884 – 886, 2013, Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 7.02.2014) (inglise keeles)
↑Neal Nathanson jt,Viral Pathogenesis and Immunity, 2. trükk, Academic Press, lk 106, 2007, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 5.07.2014) (inglise keeles)
↑PAUL G. AUWAERTER, HIDETO KANESHIMA, JOSEPH M. MCCUNE, GORDON WIEGAND, ja DIANE E. GRIFFIN,http://jvi.asm.org/content/70/6/3734.full.pdf[alaline kõdulink] Measles Virus Infection of Thymic Epithelium in the SCID-hu Mouse Leads to Thymocyte Apoptosis, JOURNAL OF VIROLOGY, juuni 1996, lk 3734–3740, 70. väljaanne, nr 6, veebiversioon (vaadatud 28.01.2015)(inglise keeles)
↑Huiming Y, Chaomin W, Meng M.,Vitamin A for treating measles in children., Cochrane Database Syst Rev. 2005 Oct 19;(4):CD001479, Veebiversioon (vaadatud 07.02.2014) (inglise keeles)
↑Walter A. Orenstein, Robert T. Perry ja Neal A. Halsey,The Clinical Significance of Measles: A Review, J Infect Dis. (2004) 189 (Supplement 1): S4-S16., doi: 10.1086/377712, veebiversioon (vaadatud 2.03.2015)(inglise keeles)
Jane E. Libbey ja Robert S. Fujinami.,Chapter 19 Virus-induced Immunosuppression, toimetajad Brogden KA ja Guthmiller JM, Polymicrobial Diseases., Washington (DC): ASM Press; 2002., veebiversioon (vaadatud 8.07.2014) (inglise keeles)
Lippincott Williams and Wilkins,Professional Guide to Diseases, 10. trükk, lk 884–886, 2013, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 7.02.2014) (inglise keeles)
