Laissez-faire ehklaissez faire ehklaisser-faire [less'ee feer] (väljend tulebprantsuskeelsest ütlusestlaissez faire, laissez passer – 'laske teha [jätke rahule], laske juhtuda';itaalia keeleslasciate fare) on oma algses tähendusesfüsiokraatidelt pärinev printsiip, mille kohaselt riik peaks hoiduma majandusellu sekkumast. Praegu mõistetakse selle all ka lihtsaltvabaturumajandust.
Laisser-faire'i põhimõte on seotudlibertarismiga, mille järgikapitalistlik majandussüsteem on seda efektiivsem, mida vähem riik sellesse sekkub. Pooldajad lähtuvad eeldusest, et reguleerimata majandus tagab üksikisiku ja ühtlasi ühiskonna maksimaalse heaolu.
Laissez-faire'i printsiip tekkis reaktsiooninamerkantilismile, mille kohaseltriik peab enda tugevdamiseks võtmatööstuse jakaubanduse, eritiväliskaubanduse, enda kontrolli alla. Esimene, kesPrantsusmaallaissez-faire'i arusaama kuulutas, oliPierre Boisguillebert. Tema järgi on majanduse tasakaaluseisund saavutatav ainult vaba konkurentsi tingimustes ilma valitsuse vahelesegamiseta.
Briti majandusteadlaseAdam Smithi järgi ei tule eesmärgiks seada mitte riigi tugevust, vaid üksikisiku heaolu. Sellest lähtudes leidis ta, et kaubandusel ei tohiks olla riigi poolt seatud piiranguid. Kui lasta üksikisikutel vabalt juhinduda omakasust, siis kujuneb väljakonkurentsi "nähtamatu käsi", mis reguleerib majandust efektiivsemalt kui riik. Smithi meelest on riigi roll siiski hädavajalik kaubandust hõlbustavate avalike rajatiste (näitekskanalite jadokkide) ehitamisel ningväliskaubanduse reguleerimisel kodumaisetööstuse kaitseks.
Jeremy Bentham arendaslaissez-faire'i õpetuse põhjal väljaindividualismi jautilitarismi filosoofia, mis omandas lõpule viidud kujuJohn Stuart Millil. See mõtteviis oli meelt möödatööstusliku pöörde aegsetele vabrikantidele ja kaupmeestele, kellele jäid jalgufeodalismiajast pärit piirangud.
Vabakaubandust jalaissez faire'i propageeriti edukaltManchesteri koolkonnas, eritiRichard Cobden jaJohn Bright. Cobden ja Bright olid ise edukad ärimehed, saavutasidviljaseaduste (toiduhindu kõrgel hoidnud merkantilistlike importtollide) tühistamise. Samuti olid nad vastu tööliste tööpäeva pikkust ning naiste ja laste tööd reguleerivatele seadustele.Laissez-faire'i põhimõtteid ei rakendatud kuskil täielikult ellu, ntkaitsetollid säilitati igal pool.
Mõistet kasutas esimest korda ilmselt markiid'Argenson anonüümses kirjas ajakirjaleJournal Économique aastal1751. Esmakasutajaks on peetud kaVincent de Gournayd.Turgot' järgi tuletas Gournay selle väljendi kaupmees Thomas Le Gendre'i (1638–1706) vastusestColbert'ile, kes oli küsinud, kuidas kaupmehi aidata: "Laissez-nous faire." – 'Laske meil teha.'
EtPrantsusmaamerkantilismi järgides alates 17. sajandist rakendas meresõiduseadusi, kaubandusmonopole, makse ja muid kaupmeeste tegevust piiravaid regulatsioone, töötasidfüsiokraadid 18. sajandil välja kaupmeestele vabadust tagavad printsiibid. Eriti olid nad vastu äritegevuse maksustamisele.
19. sajandil hakkasid ettevõtted moodustamatruste jakartelle hindade ja tootmismahtude kontrollimiseks. Seega viiskonkurents väljamonopolide tekkimiseni. See nõudis riigi mittesekkumise printsiibist loobumist, et vaba konkurentsi taastada. 20. sajandil hakati seadusega keelama kaubanduse piiramise kokkuleppeid ja "kõlvatut konkurentsi". See sundislaissez-faire'i teooriat oma rõhuasetust muutma. Konkurentsi asemel hakati rääkima sellest, kui tähtis onkasum kui tootmise motiiv ja eraalgatus kui majanduskasvu mootor.
