Sõja põhiline ajend oli presidentŞaddām Ḩusayni juhitudIraagi sissetungKuveiti 1990. aasta 2. augusti hommikul. Põhjuseks esitati väited, et Kuveit varastavat kaldpuurimise kaudu naftat Iraagi territooriumil asuvatRumaila naftaväljalt. Teisalt oli Iraagil Kuvedile võlgu suure summa raha, mille laenas vastlõppenudIraan-Iraagi sõja aegu. Kaks päeva kestnud sõjategevuse järel õnnestus Iraagi vägedel naaberriik täielikult okupeerida. Mõnd aega valitses vallutatud aladel nukuvalitsuslikKuveidi Vabariik, kuid peatselt kuulutas Iraak välja Kuveidi täieliku annekteerimise ning selle territoorium liidetiBasra jaKuveidi kubernerkondadega.
Sissetung Kuveiti ja selle annekteerumine mõisteti rahvusvaheliselt kiiresti hukka.ÜRO Julgeolekunõukogu võttis vastu resolutsioonid 660 ja 661, millega nõudis okupatsioonivägede kohest lahkumist ning kehtestas Iraagi vastu ulatusliku majandusembargo ja sanktsioone. Augustis alustasidBriti peaministerMargaret Thatcher jaAmeerika Ühendriikide presidentGeorge H. W. Bush vastusammunaSaudi-Araabiasse erinevat sorti sõjatehnika ja vägede paigutamist (operatsioon "Kõrbekilp";Desert Shield) ning kutsusid üles teisi riike sama tegema. Koalitsiooniga liitus veel erinevaid riike ning koos moodustati suurim väekontingentTeisest maailmasõjast saati, ehkki põhilise osa sellest moodustasid Ameerika Ühendriikide jõud. Teised suurimad panustajad olid näiteks Saudi-Araabia,Ühendkuningriik jaEgiptus.
29. novembril 1990 võttis Julgeolekunõukogu vastu resolutsiooni 678, millega anti Iraagile ultimaatumi tähtajaga 15. jaanuar 1991: kui Iraak ei alusta resolutsioon 660 kohaselt Kuveidist okupatsioonivägede väljatõmbamist, võivad ÜRO liikmesriigid kasutada kõiki vajalikke vahendeid, et Iraaki selleks sundida. Tähtaja möödumisel alustas koalitsioon 17. jaanuaril 1991operatsiooni "Kõrbetorm" (Desert Storm). Ulatusliku õhukampaaniaga alanud sõjategevus lõppes 28. veebruaril, kui Ühendriikide juhtimisel tõrjuti Iraagi väed Kuveidist lõplikult välja.
Iraani-Iraagi sõja tulemusena oli Iraak suurendanud oma vägesid 240 000 mehelt 1,2 miljonini.[16] Samuti oli riik suurendanud välisvõlga 50,5 miljardi dollarini, mis ületassisemajanduse kogutoodangut kolm korda. Üks suurimaid võlausaldajaid oliKuveit 14 miljardi dollariga. Lisaks sellele oli väldanud kauaaegne piiritüli, mis oli alanud jubaOsmanite riigi ajal selles piirkonnas.[17] Need asjaolud mängisid rolli kaheaastase pausi vältel, mis jäi Iraani-Iraagi sõja ja Kuveidi okupeerimise vahele.
1990. aasta Kuveidi kriis oli eelnenud saja aasta kestel juba kolmas. Esimene oli toimunud1897. aasta juulis ja teine1969. aasta juunis. Lisaks oli olnud veel "poolkriis" (semi-crisis)1939. aasta märtsis. Kõik see süvendas Iraagi ja Kuveidi vahelist konflikti.[16]
2. augusti 1990 hommikul okupeerisid Iraagi rahvusväeosad Kuveidi. Sellele vastasÜRO operatsiooniga "Kõrbekilp".7. augustil algas USA vägede liikumine konfliktipiirkonda.ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonid 660 ja 662 mõistsid hukka Iraagi invasiooni Kuveiti ja nõudsid kohestannekteerimise lõpetamist ja väeosade väljaviimist Kuveidi territooriumilt.20. augustil kirjutas presidentGeorge H. W. Bush alla riikliku turvalisuse direktiivile nr 45 "USA poliitika vastuseks Iraagi invasioonile Kuveiti". See direktiiv sõnastas USA eesmärgid ja sisaldas nõudeid Iraagile, näiteks "nõuame kohest, täielikku ja tingimusteta Iraagi vägede väljaviimist ning Kuveidi legitiimse valitsuse taastamist". Sõda algas17. jaanuaril 1991, kui koalitsiooniväed korraldasid lauspommitamise.[18]
Nõukogude Liit, mille pooltEesti tollal okupeeritud oli, mõistis Iraagi sissetungi Kuveiti hukka, kuid ei osalenud koalitsioonis ja püüdis koalitsiooni vastulööki Iraagile takistada.Jaapan ja Saksamaa ei andnud koalitsioonile sõdureid, vaid raha, vastavalt 10 miljardit ja 6,6 miljarditUSA dollarit. Argentina oli ainusLadina-Ameerika riik koalitsioonis ja vähem kui 10 aastat pärastFalklandi sõda oli Argentina Suurbritanniaga sõjas samal poolel. Argentina saatis sõtta 4 laeva.
Koalitsioon pani välja peaaegu miljoni mehe suuruse armee. Selles oli 956 600 meest, kellest ligi kolmveerand (73%) tuli USA-st. Koalitsiooni ülemjuhatajaks määrati USA kindralNorman Schwarzkopf. Paljud koalitsiooni liikmed ei tahtnud sõdureid sõtta saata. Nad tundsid, et tegu on araabia maade sisemise konfliktiga, või ei soovinud USA mõju suurenemistLähis-Idas. Lõpuks nad enamasti muutsid meelt, põhjuseks Iraagi sõjakus naabrite suhtes, majandusabi pakkumine, ähvardused majandusabi lõpetada või lubadused võlad tühistada.
Koalitsiooniväed korraldasid üle 100 000 missiooni, kasutades seal üle 88 tonni laskemoona. Pommitamisega hävitati palju sõjalisi ja tsiviilsihtmärke. Iraagi valitsusel oli plaan, et nende ründamise korral ründavad nemad rakettidegaIisraeli, mida ka tehti. Iraagi rünnakutes Iisraelile hukkus 2 ja vigastada sai 230 inimest. See on suhteliselt väike arv, arvestades, et Iraak saatis teele 42 raketti. Kaitsmaks Iisraeli Iraagi rakettide eest, lähetas USA IisraeliPatriot-rakettidega varustatud õhutõrjekompaniid.
29. jaanuaril ründasid Iraagi jõud Saudi Araabia linnaKhafji ja okupeerisid selle.Khafji lahing kestis kaks päeva, kuni Saudi Araabia Katari ja koalitsiooni väeosad lõid Iraagi väed linnast välja. Mõlemad pooled kandsid raskeid kaotusi nii elavjõu kui ka varustuse osas.
TänuGPS-i kasutuselevõtule ei pidanud koalitsiooniväed kasutama traditsioonilist sõjatehnikat. Enam ei olnud vaja loota teedele, vaid koostööle õhuluurega. Nõnda teadsid nad alati, kus vaenlane asub. Selle uuenduse abil võitsid nad lahinguid pigem manööverdades kui võideldes.
Tähtsat rolli mängisid ka täpsusrelvad, nagu näiteks rakettAGM-130. Uus tehnika võimaldas tekitada suuri kahjusid sõjaväeobjektidele ja samal ajal minimeerida kahjustusi tsiviilrajatistele. Juhitavaid rakette kasutati üha rohkem ja need moodustasid umbes 7,4% kõikidest rakettidest, mis tulistati Iraagi militaarobjektide pihta.
.svg)
.svg)
.svg)
.svg)
.svg)