Gaspare Aselli avastas 1622. aastal koera soolestiku seinast valged sooned, mis hiljem nimetatipiimandisoonteks (ingl klacteals). Tema avastust kinnitas Jean Pecquet oma hilisemate uuringutega aastatel 1947–1951, mil ta avastas, et rasvu ja rasvhappeid sisaldav lümf liigub piimandisoonestrinnajuha kaudu venoossesse vereringese.
Esimesed inimese lümfisüsteemi kirjeldused pärinevad 1652. ja 1653. aastast 2 teadlaselt, Thomas Bartholinilt ja Olof Rudbeckilt, kes mõlemad kirjeldasid perifeerset lümfiringlussüsteemi ja mitut lümfisoont.[7][8]
Sekundaarsesse lümfisüsteemi kuuluvad lümfikoed, nagu näitekslümfisõlmed japõrn ninglimaskestaga seotud lümfikoed ehkMALT-süsteem. Kalümfikapillaarid, -sooned ja -juhad, neis voolav lümf ninglümfiklapikud kuuluvad sekundaarsesse lümfisüsteemi. Sekundaarse lümfisüsteemi ülesanded on nii üleliigse koevedeliku eemaldamine, immuunkaitse tagamine kui ka rasvhapete ja rasvlahustuvate vitamiinide omastamine ja transport.[11]
Lümfiteed – algavad umbselt kudede rakkude vahelt lümfikapillaaridega, mis suurenevad lümfisoonteks ja lümfijuhaks, kust lümf suubub venoossesse vereringesse;[2]
Lümfisõlmed on oakujulised, läbimõõdus 1–25 mm. Neis on palju sidekoelisi vaheseinu ja lümfotsüütide rühmi. Lümfisooned viivad lümfi lümfisõlme, kus lümf liigub aeglaselt. Lümfisõlmed toimivad kui filtrid, kus hävitataksebakterid jm võõrkehad;[2]
Neerude lümfiringe – lümf ringleb ka neerudes, kus lümfisooned paiknevad tõenäoliselt neerukoores ning jooksevad paralleelselt neeruarterite ja -veenidega. Teave neerude lümfiringe kohta on veel piiratud, kuid uuringud näitavad, et neerupõletikuga kaasneb neerus uute lümfisoonte moodustumine.[13]
Lümfisüsteemiga on seotud mitu patoloogilist seisundit.Infektsiooni võipõletiku tõttu võivad lümfisõlmed suureneda. Lümfisõlmede suurenemine võib viidata kalümfoomile.[14]
Lümfoom on lümfoidsüsteemi kasvaja, mille rakud pärinevad lümfotsüütidest. Põhilised lümfoomi tüübid onHodgkini lümfoom jamitte-Hodgkini lümfoom. Hodgkini lümfoom on lümfisüsteemi pahaloomuline kasvaja.[14]
Lümfoomi tekke põhjused on enamasti ebaselged. Lümfoomi tekke riski suurendab immuunsüsteemi häirimine.Omandatud immuunpuudulikkuse sündroomiga haigetel on lümfoome sagedamini. Samuti on tõenäoline seos lümfoomide tekke ja Epsteini-Barri viiruse vahel.[14]
Roomajate lümfisüsteem on imetajate lümfisüsteemist veidi erinev. Roomajatel puuduvad lümfisõlmed, mille asemel on neil üksikud pulseerivadlümfisüdamed.Madude lümfisüsteem koosneb põrnast, harkelundist, lümfisoontest, lümfiklapikutest, lümfisüdametest ja lümfist. Harkelund paikneb vahetultkilpnäärme ees.[16][17] Suuredveresooned on peaaegu kõikjal ümbritsetud lümfisoontega.[18] Lümfoidkude esineb ka enamiku elundite sees. Osal madude liikidel on leitud söögitorustmandlisarnast lümfoidkude (inglise kesophageal tonsil).[19]
↑ M. J. Kenney, C. K. Ganta. "Autonomic nervous system and immune system interactions", Comprehensive Physiology, 4(3), lk 1177–1200, 2014
↑ W. Kiess, B. H. Belohradsky. "Endocrine regulation of the immune system", Klinische Wochenschrift, 64(1), lk 1–7, 1986
↑ B. Chikly. "Who discovered the lymphatic system", Lymphology, 30(4), lk 186–193, 1997
↑ C. T. Ambrose. "Rudbeck’s Complaint – A 17th-Century Latin Letter Relating to Basic Immunology", Scandinavian Journal of Immunology, 66(4), lk 486–493, 2007
↑ M. Douglas. "Snake immune system anatomy", Reptiles Magazine, 2018
↑ M. S. Hedrick jt. "Lymphatic regulation in nonmammalian verterbrates", Journal of Applied Physiology, 115(3), lk 297–308, 2013
↑ D. R. Mader jt. "Clinical anatomy of reptiles (proceedings)", Veterinary Calendar, 2009
↑ C. Innis jt. "Anatomy and clinical significance of the esophageal tonsils of boid snakes", Association of Reptilian and Amphibian Veterinarians, 2002
↑ D. R. Mader, S. J. Divers. "Current Therapy in Reptile Medicine and Surgery", lk 82, Elsevier Saunders, 2014, Google'i raamatu osaline veebiversioon
↑ F. Gambón-Dezaa, C. Sánchez-Espinelb, S. Mirete-Bachillera, S. Magadán-Mompóc. "Snakes antibodies", Developmental & Comparative Immunology, 38(1), lk 1–9, 2012
W. B. Carpenter. "Carpenter's Elements of physiology", "Chapter V – Absorption and sanguification", lk 277–295, Philadelphia: Blanchard and Lea, 1851, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 03.03.2014)