Kuu onMaa looduslikkaaslane.[6] Ta on Maale lähim taevakeha (keskminekaugus Maast 384 399 km).[7]
Teadlased arvavad, et Kuu on tekkinud umbes 4,5miljarditaastat tagasi[8] varsti pärast Maad. Kuu päritolu kohta on mituhüpoteesi. Kõige tõenäolisemaks peetakse, et Kuu on tekkinud Maa jaMarsi-suuruse taevakeha kokkupõrkel[9].
Kuu on Maa suunas alati sama küljega. Heleduse poolest on taPäikese järel teine taevakeha, mida on taevas sageli näha. Kuigi Kuu näib Maalt vaadatuna valge, on tema pind tume. Ta peegeldusvõime on veidi suurem kui vanalasfaldil. Kuualbeedo on umbes 0,14.[10] Kuu tekitab omagravitatsioonigaloodeid, mõjutab Maa pöörlemist ja pikendab vähesel määralööpäeva (sajandis 2millisekundit). Ilma Kuuta pöörleks maakera ümber oma telje nii, et päev oleks kuue tunni pikkune. Kuu hoiab Maa telgeekliptika tasandi suhtes stabiilselt 23-kraadise nurga all. Seetõttu on Maalaastaajad ja leebed keskkonnatingimused. Kuu kaugeneb Maast igal aastal 3,82 ± 0,07 cm võrra, kuid see suurus ei olekonstantne.[9]
Kuu on tekkinud arvatavasti umbes 4,527 ± 0,010 miljardit aastat tagasi. Tema tekke kohta on mitu hüpoteesi, kuid ühtegi pole suudetud tõestada. Apollo-lendude alguseks oli teadlastel kolm peamist hüpoteesi.
Kaksikplaneedi- ehk õehüpoteesi järgi on Maa ja Kuu tekkinud samal ajal ühest ja samast gaasi-tolmupilvest.
Lõhenemis- ehk tütrehüpoteesi järgi pöörles Maa kunagi nii kiiresti, et temast eraldus tükk, millest moodustuski Kuu.
Haaramise- ehk abikaasahüpoteesi järgi haaras Maa enda ümber tiirlema juba "valmis" Kuu, mis lendas temast liiga lähedalt mööda.
Tänapäeval on teadlaste seas kõige soositum nn katastroofihüpotees ehkhiiglasliku kokkupõrke hüpotees, mille on esitanud teadlased Bill Hartmann, Roger Phillips ja Jeff Taylor1980. aastatel. Selle järgi langes Maale üsna tema tekke algjärgus ligikaudu Marsi-suurune taevakeha, millele on antud nimi Theia. Kokkupõrke tagajärjel eraldus Maast rohkesti materjali, millest moodustus Maa kaaslane Kuu. Selle plahvatuse energia pani muuhulgas aluse Maa kihilisele ehitusele. Maa sulas ning koostiselemendid hakkasidgravitatsiooniliselt eristuma. Sellest ajast on Maalrauasttuum.
Uuema teooria järgi põrkas Maa Theiaga kokku kaks korda. Esimene kokkupõrge oli kiire ja tugev ning selle järel eemaldusid kaks taevakeha teineteisest. Sellele järgnes saja tuhande kuni miljoni aasta pärast uus ja pehmem põrge, mille tulemusel segunesid Maa ja Theia päritolu materjal üsna põhjalikult.[14]
Kuu ehitusVõimendatud värvides Kuu. Oranžikad toonid tulevad rauavaestest mineraalidest, sinised titaanirikastest ja rohekad rikkalikult oliviini sisaldavatest kivimitest. Pildistatud hobiteleskoobiga Tõrvas
Kuu on kihilise ehitusega taevakeha. Tal on erineva keemilise koostisega koor, vahevöö ja tuum. Sisetuum on tahke ja rauarikas ning raadiusega 240 km. Välistuum on vedelast rauast ja 300 km paksune. Välistuuma ümbritseb osaliselt sulanud vahevöö, mis on 500 km paksune. Arvavatakse, et säärane struktuur on tekkinud pinnal olnud magmaookeani jahtumisel, mis toimus peagi pärast Kuu teket. Kuu koor on 50 km paksune.
Kuu koore keemiline koostis (saadud kivimite uurimisel)[15]
Kuu pinda onmõõdistatudlaseraltimeetriga jastereofotograafiaga. Kuu pinnamoes on kõige paremini nähaAitkeni kraater, mille läbimõõt on 2240 km. See on Kuu suurimkraater ja suuruselt teine teadaolev kraaterPäikesesüsteemis.[16] Selle suurim sügavus – 13 kilomeetrit – on ühtlasi Kuu madalaim koht. Kuu kõrgeimad kohad asuvad Aitkeni kraatrist kirdes. Arvatakse, et need on tekkinud koos kraatriga. Kuu teised suured kraatrid – naguImbrium,Serenitatis,Crisium,Smythii jaOrientale – on samuti madalad ja kõrgete servadega.Kuu tagakülg on keskmiselt 1,9 km kõrgem Maale nähtavast küljest.[17]
Kuu suurimad mered ja kraatrid nimeliselt, koos Apollo kuumissioonide maandumispaikadega
Kuu pinna tumedaid laike kutsutaksemeredeks, sest vanaajaastronoomid uskusid, et need on täidetudveega.[18] Tänapäeval teatakse, et need on olnud kunagibasaltse laava basseinid, mis jahtusid ja moodustasid basaldilademed.[19] Kuigi Kuu basaltkivimid sarnanevad Maal leitud kivimitega, on Kuu omad rauarikkamad ja mineraale pole vesi mõjutanud. Meredele on andnud nimeItaaliaastronoomFrancesco Grimaldi. Esimest korda avaldas need tema kaasmaalaneGiovanni Riccioli1651. aastal. Heledaid alasid nimetataksemandriteks, seal on valdav mineraalanortosiit. Pinna poolest madalamad mered on tekkinud 4-3,2 miljardit aastat tagasi, kõrgemad nn mandrid aga 4,4 miljardit aastat tagasi. Teadlased on arvamusel, et erinevalt Maast pole Kuu ükski manner tekkinudtektoonilise aktiivsuse tagajärjel.
Kuu mered asuvad eelkõige Maa-poolsel küljel ja katavad sellest 31%. Kuu tagakülje pindalast katavad mered kõigest 2%. Teadlased arvavad, et merede paiknemise suure erinevuse on põhjustanud soojust juhtivate elementide suurem kontsentratsioon ühel küljel, mis põhjustas vahevöö sulamise ja tõusmise koorikusse. Suur osa meresid on tekkinud 3–3,5 miljardit aastat tagasi, kuid vanimad on 4,2 miljardit aastat vanad. 2014. aastal avaldasNASALunar Reconnaissance Orbiteri tehtud fotod ja andmed laikudest meredes, millest mõned olid vähem kui 50 miljonit aastat vanad. See tähendab, et vahevöö võib olla arvatust soojem. Kuul on märgatudmaavärinaid[20] ja gaaside eraldumist. See viitab, et Kuul esinebseismilist aktiivsust, kuid Kuu värinad on Maa omadest tunduvalt nõrgemad.
Kuu geoloogiat on märkimisväärselt mõjutanud kakomeedid jaasteroidid. Teadlaste hinnangul on ainuüksi Kuu Maa-poolsel küljel 300 000kraatrit, mille läbimõõt on suurem kui 1 km.[21] Osa neist on saanud mõne õpetlase, teadlase või kunstniku nime. Enim on uuritudNectarise,Imbriumi jaOrientale kraatreid, nende läbimõõt on tuhandeid kilomeetreid. Väheseatmosfääri,ilma ja geoloogilise aktiivsuse tõttu on palju kraatreid hästi säilinud. Väheste kraatrite vanus on täpselt määratud, nende abil saab arvutada ligikaudseid vanuseid. Apollo missioonidega Maale toodud kivimite vanuseks on määratud 3,8–4,1 miljardit aastat.
Maa atmosfääriga osaliselt varjutatud Kuu 1999. aastal
Kuu pinnalvett ei leidu, sest Päikselt tulev kiirgus põhjustab pinnakihisfotolüüsi ja vesi hajub kosmosesse. Teadlased on siiski 1960. aastaist püstitanud hüpoteese, et alaliselt Päikese eest varjus olevais kraatreis võib vett leiduda. Kasutatava vee olemasolu tõestamine või välistamine onKuule koloonia rajamisel väga oluline, sest vee vedu Maalt on väga kallis.[22]
Kuu orbiiterClementine avastas1994. aastal radarmõõtmistega Kuu pinna alt veetaskuid. EntArecibo raadioteleskoobiga tehtud hilisemad radaruuringud on näidanud, et jäätaskud on ilmselt värskeist kraatreist välja paisatud kivid.1998. aastal tuvastasLunar Prospector, et Kuu poolustel leidub vesinikku. Teadlased avastasid2008. aastal, etApollo 15 missiooniga Maale toodud kivimid sisaldavad ka vett.
2008. aastal leidisIndia orbiiterChandrayaan-1 Kuu pinnalt jääd. 2009. aastal saadeti USA kosmoseaparaadistLCROSS põrkur Kuu alaliselt varjus olevasse kraatrisse. Selle põrkuri poolt pinnasest välja paisatud aines tuvastati vähemalt 100 kg jääd.[23][24] Andmete hilisemal uurimisel hinnati, et väljapaisatud aines oli 155 ± 12 kg jääd.[25]
2018. aastal leiti Moon Mineralogy Mapperi (M3) mõõtmiste põhjal esimest korda "kindel tõend" vee jää olemasolust Kuu pinnal. Andmed näitasid vee jääle iseloomulikku peegeldusjälge, mis erineb tolmu ja teiste peegeldavate materjalide omast. Jää kogumeid leiti Kuu põhja- ja lõunapooluse lähedastest pidevalt varjus olevatest kraatritest ja lõhedest, seejuures on jääd rohkem lõunapooluse piirkonnas. Pidevalt varjus olevates kraatrites suudab jää stabiilsena püsida ka Kuu pinnal.[26][27][28]
Kuu magnetvälja tugevuseks on mõõdetud 1–100 nanoteslat, mis on 1/100Maa omast.[29] Kuu magnetväli poledipolaarne ja tõenäoliselt tekkis see Kuu tekkimisel, kui magnetväli oli tugevam.
Kuu atmosfäär on väga nõrk, mistõttu on Kuu pinnal peaaeguvaakum. Rõhk Kuu pinnal on 3 × 10–15 atm (0,3 nPa) ja see varieerub. Kuu atmosfäär on tekkinud gaaside eraldumiselPäikesetuule mõjul. Eralduvad gaasid jäävad Kuu nõrga gravitatsiooni mõjul pinnasesse või hajuvad kosmosesse.
Kuu on ekliptilise tasandi suhtes 1,5424° suuruse nurga all,[30] see on väga väike (võrreldes nt Maa 23,44° nurgaga). Seetõttu sõltub Kuu pinna temperatuur piirkonniti otseselt päikesevalgusest. 1994. aastal sondi Clementine tehtud piltidelt avastati piirkond, kus Päike kunagi ei looju. Kuu põhjapoolusel asuva 73-kilomeetrise läbimõõdugaPeary kraatri serv on alati päikese käes. Selles piirkonnas kõigub temperatuur vaid 20 kraadi võrra.[31] Kuu lõunapoolus on aga kogu aeg varjatud. Sealt on avastatud Päikesesüsteemi külmemaid piirkondi. Lunar Reconnaissance Orbiter mõõtis lõunapooluse kraatrite temperatuuriks −238 °C. See on madalaim temperatuur, mille ükski kosmosesond on registreerinud. Teadaolevalt pole nii madalat temperatuuri registreeritud isegiPluutol.
Kuu on üpris väike võrreldes Maaga. Kuuläbimõõt on 3476 km, mis on ligi 4 korda väiksem Maa läbimõõdust. Kuu mass on 7,36 × 1022 kg, mis on Maa massist 81 korda väiksem. Hoolimata oma suurusest peetakse Kuud ja Maad kaksikplaneedi asemel siiski planeedi ja planeedi kaaslase süsteemiks, sest nende ühinemassikese asub 1700 km sügavusel Maa sisemuses.
Kuu vähim kaugus Maast on 356 410 km, suurim on 406 700 km ja keskmine 384 400 km. Kuu on Maa poole pööratud alati ühe ja sama küljega,[33] sest Kuu teeb täispöörde ümber omatelje sama ajaga, mis tal kulub ühe tiiru tegemiseks ümber Maa. Seejuures esineb teatud määral optilist ja füüsikalistlibratsiooni. Optilise libratsiooni põhjused on Kuu orbiidi elliptilisus, orbiidi tasandi võrdlemisi suur nurk ekliptika suhtes ning samuti Maa suurus. Optilise libratsiooni tõttu on Kuu pinnast näha 59%. Füüsikaline libratsioon on võimalik Kuu ebasümmeetrilisuse tõttu: kui Kuu kaldub kõrvale oma orientatsioonist, pööravad tõusu-mõõnajõud ta tagasi ja ta hakkab võnkuma. Selle võnkumise amplituud on siiski palju väiksem optilise libratsiooni omast.
Kuu loomise ajal on Kuu Maa jaPäikese vahel. Sel ajal pole Kuud Maalt näha ning saavad toimudapäikesevarjutused. Paari päeva pärast ilmub õhtutaevasse kitsas kuusirp, mille kaar on suunatud paremale. Esimese veerandi ajal paistab taevas poolkuu, mille kaar on suunatud paremale.Täiskuu ajal paistab Kuu ümmargusena, Kuu asub oma orbiidil sel ajal Päikesest kõige kaugemas punktis – niimoodi, et Maa asub Kuu ja Päikese vahel. Sel ajal saavad tekkida kakuuvarjutused. Viimase veerandi ajal on näha jällegi poolkuu, kuid seejuures on kuuketta kaar suunatud vasakule. Järgneb Kuu kahanemine sirbiks kuni uue noorkuuni.[34]
Maa loodeid tekitab Kuu gravitatsiooni külgetõmme Maa ühest otsast teise. See tekitab kaks loodetekühmu, mis avalduvad eritiookeanitõusude jamõõnadega. Kuna Maa pöörleb 27 korda kiiremini kui Kuu, liiguvad loodetekühmud koos maapinnaga kiiremini kui Kuu, pööreldes Maaga kord päevas. Ookeani tõuse ja mõõnu tekitab peale Kuu vähemal määral ka Päike.
Kuna Kuu kaugeneb Maast, on Maa pöörlemine seetõttu aeglustumas. Apollo missioonidel Kuule jäetudpeeglite abil tehtavad mõõtmised on näidanud, et Maa ja Kuu vaheline kaugus suureneb igal aastal umbes 38 millimeetrit jaaatomikellad on näidanud, et Maa päev pikeneb seetõttu igal aastal umbes 15mikrosekundit. Kuu kaugenemine lõpeb lõpuks Maa pöörlemise seiskumisega analoogselt Pluuto jaCharoniga juhtunule, kuid ilmselt Kuu ja Maaga seda ei juhtu, sest arvutuste kohaselt muutub Päike ammu enne sedapunaseks hiiuks ja hävitab Maa.
Varjutused toimuvad ainult siis, kui Päike, Kuu ja Maa on omavahel joondunud.Päikesevarjutused toimuvad siis, kui on Kuu loomise faasis ja Kuu on Päikese ning Maa vahel.Kuuvarjutused toimuvad siis, kui on täiskuu ja Maa on Päikese ja Kuu vahel. Päikesevarjutuse ajal võib Kuu Päikese täielikult varjata, sest Päikese ja Kuunurkläbimõõt on ligikaudu võrdne. Kuna Kuu ja Maa vaheline orbiit ja võrreldes Maa ja Päikese vahelise orbiidiga 5° kaldu, ei toimu varjutused iga täiskuu ja kuu loomise faasi ajal. Varjutused toimuvad osaliselt tsüklitena, mida nimetataksesaaroseks. Saaros kordub umbes iga 18 aasta tagant.
Kuu tsükleid mõistsid jubaBabüloniastronoomid, kes kirjeldasid 5. sajandil eKr saarost. Hiina astronoom Shi Shen kirjutas samal sajandil üles varjutuste ennustamise juhise. 4. sajandil eKr väitiskreeka filosoofAnaxagoras, et Kuu peegeldab päikesevalgust.499. aastal kirjutas India astronoom Aryabhata, et päikesevalgus peegeldub Kuult kõigis suundades ja see põhjustabki selle sära.
Ptolemaios arvutas üsna täpselt välja Kuu kauguse, leides, et Kuu kaugus Maast on 59 Maa raadiust ja Kuu diameeter on 0,292 Maa diameetrit. Tegelikult on Kuu kaugus Maast umbes 60 Maa raadiust ja Kuu diameeter on 0,273 Maa diameetrit.
Keskajal, enneteleskoobi leiutamist, arvati et Kuu onkera ja selle pind on sile.1609. aastal joonistasGalileo Galilei teleskoobi abil esimesed joonistused Kuu pinnast ja väitis, et Kuul on mäed ja kraatrid. Kuu uurimine teleskoobi abil jätkus jaItaalia astronoomideFrancesco Grimaldi jaGiovanni Riccioli töö tulemusel hakati Kuu kraatritele, meredele ja muudele kohtadele nimesid panema.
1834–1836 koostasid Johann Heinrich Mädler ja Wilhem Beer esimese trigonomeetriliselt korrektse Kuu kaardi "Mappa Selenographica", mis koosnes neljast kaardilehest. Sellele järgnes1837. aastal nende raamat "Der Mond". Selle töö käigus määrati ka enam kui tuhande Kuu mäe kõrgused. Kuu pinnavormide uurimise täpsus jõudis niimoodi võrreldavale tasemele Maa geograafia omaga, koostatud kaardid jäid parimaiks mitmeks aastakümneks. Mädler jätkas Kuu uurimist kaTartu Tähetorni direktorina.
Külma sõja ajal puhkes USA ja Nõukogude Liidu vahelkosmosevõidujooks. Mõlemad riigid hakkasid huvituma Kuu uurimisest. Kuikanderaketid olid piisavalt võimsad, hakati Kuule saatma kosmoseaparaate, mis kukkusid Kuu pinnale või lendasid Kuust mööda. Esimena oli edukas Nõukogude Luna programm, millel oli1959. aastal mitu märkimisväärset saavutust:Luna 1 oli esimene Maa orbiidilt lahkunud kosmoseaparaat,Luna 2 oli esimene Kuu pinnale kukkunud kosmoseaparaat jaLuna 3 tegi esimesed pildid Kuu tagaküljest.[35]
1966. aastal sooritasLuna 9 esimese pehme maandumise Kuu pinnale jaLuna 10 oli esimene kosmoseaparaat, mis jäi Kuu orbiidile. MissioonidLuna 16,Luna 20 jaLuna 24 tõid Kuult Maale ka 0,3 kg kivimeid.[36] Luna programmi raames leidis aset ka Lunohodi programm, mille raames saadeti Kuule kakskuukulgurit.
USA algatas mitu Kuuga seotud kosmoseprogrammi, millest kuulsaim on Apollo programm. JPL-iRangeri programmi käigus tehti Kuu pinnast esimesed lähifotod.Lunar Orbiteri programmiga kaardistati Kuu pinda.Surveyori programmi raames maandusid Kuul esimesed USA kosmoseaparaadid. Inimestega lennud Apollo programmi käigus said võimalikuks eeskättarvutite,tarkvara jakuumuskilpide suure arengu tõttu1960. aastatel. Programmi juhtkond oli ka väga kompetentne juhtima hiiglaslikku projekti[37]. Programmi raames saadeti1968. aastal Kuu orbiidile esimene inimestega lend,Apollo 8.1969. aastal toimunud mehitatud maandumist Kuule peetakse kosmosevõidujooksu kulminatsiooniks.
Esimese inimesena astus Kuu pinnale missiooniApollo 11 komandörNeil Armstrong21. juulil 1969. aastal kell 2:56 (UTC).[38] Hiljem on arvatud, etkuumooduli küljes olnud kaamera abil otseülekandena filmitud Armstrongi väljumist Kuu pinnale jälgis hinnanguliselt 500 miljonit inimest.[39][40]
Apollo missioonid 11–17 (välja arvatudApollo 13) tõid Maale 380,05 kg kivimeid ja 2196 kivimiproovi.[41] Kuule viidi teadusjaamad, mille süsteemide hulgas olid ka näiteksmagnetomeetrid jaseismomeetrid. Apollo teadusjaamad edastasid teavet kuni1977. aastani, mil NASA lõpetas teabe vastuvõtmise eelarve kärbete tõttu.[42][43] Apollo missioonidel Kuu pinnale jäetud retroreflektoreid kasutatakse aga tänapäevalgi Maa ja Kuu vahelise kauguse täpseks mõõtmiseks.[44]
Pärast kosmose võidujooksu lõppu ei saatnud ükski riik kaua aega kosmoseaparaate Kuu orbiidile. Alates1990, aastatest on Kuu vastu huvi tundma hakanud paljude riikide teadlased.1990. aastal saiJaapan kolmandaks riigiks, mis on Kuu orbiidile saatnud kosmoseaparaadi, kui Kuu orbiidile jõudisHiten.1994. aastal jõudis Kuu orbiidileUSA Kaitseministeeriumi ja NASA koostöös valminud kosmoseaparaat Clementine ja neli aastat hiljem NASALunar Prospector, mis kukutati1999. aastal Kuu tagaküljel asuvasse kraatrisse.
1990. aastatel saatsid Kuu orbiidile oma kosmoseaparaateIndia, Jaapan,Hiina ja kaEuroopa Kosmoseagentuur. Sondid tuvastasid alaliselt varjus olevatest kraatritest jääd, kinnitades vee olemasolu Kuul. Pärast Apollo lende on Kuule saadetud kaks kuukulgurite missiooni. Viimane Lunohodi kulgur lõpetas töö1973. aastal, aga HiinaChang'e 3 maandur töötab siiani ja14. detsembril2013 väljus sellest kulgurYutu.
Kunstniku kujutis kosmosesondist Lunar Reconnaissance Orbiter
Euroopa kosmoseaparaatSMART-1 oli Kuu orbiidil15. novembrist2004, kuni3. septembrini2006, mil see kukutati Kuu pinnale. SMART-1 tegi üksikasjaliku uuringu Kuu pinnal olevatest keemilistest elementidest.[45]
Alates2007. aastast on Kuu uurimist kosmoseaparaatidega alustanud ka Hiina.5. novembrist 2007 kuni1. märtsini2009 tiirles Kuu orbiidil kosmoseaparaatChang'e 1, mis kaardistas kogu Kuu pinna.Oktoobris2010 jõudis Kuu orbiidileChang'e 2, mis tegi Kuu pinnast parema kvaliteediga fotod ja suundusLagrange'i punkti L2. Pärast seda suundus aparaat süvakosmosesse.14. detsembril 2013 jõudis KuuleChang'e 3, mis sooritas Kuu pinnale esimese pehme maandumise pärast Nõukogude missiooni Luna 24.[46] Chang'e 3 pardalt väljus kulgur Yutu, mis oli esimene kuukulgur pärast missiooni Lunohod 2. Yutu töötas Kuu pinnal 31 kuud ja see lõpetas töö31. juulil2016.[47] Hiinal on plaanis saata Kuu pinnale missioone ka tulevikus.
4. oktoobrist 2007 kuni10. juunini 2009 tiirles Kuu orbiidil Jaapani kosmoseagentuuriJAXA orbiiterSELENE, mis uuris Kuu geofüüsikat ja filmis väga kvaliteetsed kaadrid Kuust.8. novembril 2008 jõudis Kuu orbiidile kosmoseaparaatChandrayaan I, mis kaardistas Kuud ja kinnitas veemolekulide olemasolu Kuu pinnal. Teadlased kaotasid Chandrayaan 1-ga side27. augustil 2009.
18. juunil 2009 startis Kuule kosmosesond NASA Lunar Reconnaissance Orbiter (LRO) ja maandur LCROSS. LCROSS lõpetas oma missiooni plaanipäraselt 2009. aastal, mil see kukutati9. oktoobril 2009Cabeuse kraatrisse.[48] LRO on töös tänaseni.1. jaanuaril2012 jõudsid Kuule kaksGRAIL-i sondi, mis uurisid Kuu sisestruktuuri kuni sama aasta17. detsembrini, mil mõlemad kukutati Kuu pinnale.6. oktoobril2013 jõudis Kuule kosmoseaparaatLADEE, mis uuris Kuueksosfääri18. aprillini 2014, mil see Kuu pinnale kukutati.[49]
NASA plaanibArtemise programmi raames taasalustada mehitatud lende Kuule ning plaanide kohaselt peaks esimene mehitatud missioon,Artemis 3 maanduma Kuu pinnal detsembris2025. Artemise programmi raames rajatakse Kuu orbiidile kosmosejaamLunar Gateway ning Kuu pinnale baas mehitatud ja mehitamata missioonidele.
Kuigi Kuul on mitme riigi kosmoseaparaatide rusud ja Apollo maandumistel paigaldasid astronaudid maandumispaikades KuuleUSA lipud, pole Kuu ühegi riigi territoorium[53] ning USA, Venemaa ja paljud teised riigid on liitunud lepinguga, mis sätestab Kuu kasutamise rahumeelsetel eesmärkidel ja keelab sinna sõjaväebaaside ehitamise ja tuumarelvade paigutamise.[54]
Kuu korrapärased faasid teevad sellest väga hea ajanäitaja ning seda asjaolu on kasutatud mitmetes vanades kalendrites.Pügalapulgad ehk täkitud luud, millest mõned on 20 000 – 30 000 aastat vanad, märgivad mõnede teadlaste arvates Kuu faase. On teada, etgermaani hõimud olid kasutanud Kuu faase aja arvestuses enne kui võeti kasutuselepäikesekalender.
Kuud on ajaloos seostatud ka hullumeelsusega.Vana-Rooma ajaloolanePlinius Vanem jaVana-KreekafilosoofAristoteles arvasid, et täiskuu ajab tundlikud inimesed hulluks, sest mõjutab palju vett sisaldavataju. Pliniuse ja Aristotelese hüpoteesi on teadlased välistanud, sest Kuu gravitatsioon on selleks liiga nõrk.[58] Kuuga seotud ebausku esineb ka tänapäeval, näiteks väidetakse, et täiskuu ajal sagenevadenesetapud,mõrvad,liiklusõnnetused ningpsühhiaatriahaiglatesse toimetatakse sel ajal keskmisest rohkem inimesi. Siiski on mitmed uurimused need väited ümber lükanud.[58][59]
↑Matthews, Grant (2008). "Celestial body irradiance determination from an underfilled satellite radiometer: application to albedo and thermal emission measurements of the Moon using CERES". Applied Optics 47 (27): 4981–93.
.svg)
