Kuramaa põhjaossa, Kura poolsaare tippu, jäävadliivlaste viimased asualad. Varem Kuramaad asustanud kuralased on tänapäevaks sulandunudlätlaste hulka. Kuramaa linnades elab ka paljuvenelasi.
Vanemal rauaajal eraldus Lõuna-Kuramaal laiemastbaltipärasest kultuuriruumist omanäolinearheoloogiline kultuur, mille põhitunnusteks olid algselt laibamatused maa-alustesse kiviringidega ümbritsetud haudadesse, hiljem miniatuursete esemete kasutamine hauapanustena ja põletusmatused. Selle kultuuri baasilt kujunes välja rahvas, keda alatesnoorema rauaaja kirjalikest allikatest tuntaksekuralaste ehk kuršidena. Põhja-Kuramaal domineeris samal ajal erinevaidkivikalme vorme kasutav arheoloogiline kultuur, mida tavaliselt seostatakseläänemeresoomlastega, kellest kujunesidKuramaa liivlased ja ilmselt kavõndlased.[1][2]
650. aasta paiku tekkisGrobiņasseskandinaavlaste koloonia, mis püsis seal kuni 9. sajandi alguseni. Varaseim teadaolev kirjalik allikas, kus on mainitud kuralasi ja kirjeldatud Kuramaal toimunud sündmusi, onBremeni peapiiskopiRimberti umbes 875. aastal kirjutatud töö, kus ta muuhulgas räägib 854.–855. aastal kuralaste aladele, tõenäoliselt Grobiņasse jaApuolėsse, korraldatudTaani jaRootsi sõjaretkedest. Ka hilisematest teadetest ja arheoloogilisest materialist ilmneb, et viikingiajal käidi Skandinaaviast sageli Kuramaal rüüstamas ja kaubitsemas ning kohati suudeti sealsed elanikud ka oma maksualusteks sundida.[3]
Hilisrauaajal muutus olukord vastupidiseks – erinevad kroonikad räägivad kuralaste sagedastest rüüsteretkedest Läänemere lääneranniku piirkondadesse ja kaubalaevade röövimisest.Saxo Grammaticuse järgi tegid nad seejuures nt 1170. aastal järjekordse retke ajal koostööd ka eestlastest (tõenäoliselt saarlased)piraatidega. Allikates mainitud kuralaste (c(h)ori,curones) all mõeldi sel ajal ilmselt kogu Kuramaa elanikkonda, nii kurše kui liivlasi, kuigi ennekõike oli tegemist siiski Kuramaa tihedamini asustatud ning ühiskondlikult ja majanduslikult kõrgemalt arenenud lõunapoolse ala elanikega.[3][4]
Kuralaste aktiivsus kasvas alates 11. sajandist ka maismaal, kus toimus nende rahvastiku ja kultuuri ekspansioon põhja suunas, senistele liivi aladele.Venta jõe äärest ja hiljemRiia linna tulevaselt asukohalt sundisid nad seejuures lahkuma võndlaste hõimu, kes oli sunnitud sealt hilisemaCēsise linna asukohta põgenema. 13. sajandiks jäi liivi asustus domineerima vaid Põhja-Kuramaa idaosas. Hilisemate dokumentide põhjal on arvatud, et rauaaja lõpu Kuramaal oli 8 piirkonda või maakonda:Vanema,Ventava,Bandava,Piemare,Duvzare,Ceklis,Megava jaPilsats. Neist kolmes esimeses oli ilmselt kura-liivi segaasustus, ülejäänutes ainult kurši elanikkond.[2][3][5]
13. sajandi lõpus kirjutatudLiivimaa vanem riimkroonika kirjeldab ristisõdade-eelset Kuramaad järgnevalt:"Seal mere ääres asub üks paik, mida kutsutakse Kuramaaks: see on tubli viiskümmend miili pikk. Väga vähe on neid kristlasi, kes kutsumata võivad sellele maale tulla, ilma et neilt ei võeta elu ja vara."[6]
Kuralased allutati saksa ristisõdijatele alles pärastLiivi ristisõda, ajavahemikul1230–1267. Esmalt vallutasid ristisõdijad Kuramaa põhjaosa, seejärel lõunaosa. Keskajal oli Kuramaa jagatudLiivi ordu jaKuramaa piiskopkonna vahel, ordule kuulus 2/3 ja piiskopile 1/3 Kuramaast. Kuramaa piiskopkonda kuulus muuhulgasRuhnu saar. Vaimulik võim kogu Kuramaa üle oli ametlikult piiskopi käes, kuid ordu oli paavstilt saanud privileegid, tänu millele ta sai oma aladel kirikuelu ise korraldada.
5. märtsil1562 andis viimane Liivimaa ordumeisterGotthard Kettler vasallivandePoola-Leedu kuningaleZygmunt II Augustile ja sai valitseda endised orduvaldusedVäina jõest läänes ja lõunas, millest moodustusKuramaa hertsogiriik. Riik hõlmas lisaks Kuramaale Zemgale jaseelide alad (selle ametlikuks nimetuseks oligi Kuramaa ja Zemgale hertsogiriik, saksa keelesHerzogtum Kurland und Semgallen), seetõttu laiendatakse Kuramaa kui piirkonna nime mõnikord kogu toonase hertsogiriigi alale, hõlmates lisaks Kuramaale ka Zemgale jaSeloonia.
Hertsogiriigi esimene pealinn oli Kuldīga, kuid peagi viidi pealinn üle Jelgavasse (Miitavisse). EsimeseksKuramaa hertsogiks sai viimane Liivi ordu ordumeister Gotthard Kettler. Hertsogiriiki valitsesid kolm dünastiat:Kettlerid 1561–1737,Bironid (1737–1795, vaheajaga) jaSaksi dünastia (1740–1763). Hertsogiriigi hiilgeaeg oli 17. sajandil hertsogJakob Kettleri ajal, mil tegeleti laevaehituse jakolooniate rajamisega. Alates18. sajandi algusest sattus hertsogiriik üha tugevneva Vene mõju alla.
Lisaks Kuramaa hertsogiriigile jäid Kuramaale veel endisedKuramaa piiskopkonna ehkPiltene stifti alad, mille riigiõiguslik seisund oli sajandeid ebaselge. Kuni1583. aastani kuulus alahertsog Magnusele, tema surma järel nõudis seda endaleTaani.1585 kindlustas Piltene üle kõrgeima võimu Taani kuningaFrederik II-ga sõlmitudKronenbergi lepingugaRzeczpospolita, kuid 17. sajandil püüdsid selle üle kontrolli saavutada, peamiseltdiplomaatiat kasutades, Kuramaa hertsogiriik jaPreisimaa. Sajandi lõpuks sai neist esimene ala pantvaldusena endale. 18. sajandi alguses vabanes Piltene stift Kuramaa hertsogi võimust ja jäi kuni 1795. aastani lõdvalt seotuks Rzeczpospolitaga.
1812. aastal,Napoleoni sõjakäigu ajal Venemaale (1812. aasta Isamaasõda), tungisid Kuramaale Prantsusmaa liitlasest Preisimaa väeüksused, mis hõivasid juuli esimesel poolel enamiku Kuramaa kubermangust ja ähvardasid isegiRiia linna. Sama aasta detsembris, kui Prantsuse väed Venemaalt taganesid, läksid Preisi väed üle Venemaa poolele ja Kuramaal taastati Venemaa kontroll.
Esimeses maailmasõjas oli Kuramaa1915–1917 veristelahingute tallermaa. Piirkond langes 1917. aastaks Saksamaa võimu alla. Sõja käigus kaotas Kuramaa suure osa rahvastikust, paljus evakueerimiste tõttu.
1918. aasta märtsis plaaniti taastada Kuramaa hertsogiriiki. See kava sai ka Saksa keisriWilhelm II tunnustuse. Alates sama aasta suvest plaaniti Kuramaad liitaBalti hertsogiriigiga. Hertsogiriigi loomine nurjus Saksamaa kapituleerumise tõttu11. novembril 1918.
Alates Läti Vabariigi väljakuulutamisest 1918. aastal on Kuramaa kuulunud Läti koosseisu.Läti Vabadussõja ajal paiknesid Kuramaal suured Saksa väeüksused (Landeswehr jaRauddiviis), mis lõid küll tagasiPunaarmee rünnaku, kuid püüdsid hiljem kogu Lätit enda kontrolli alla saada.1919. aasta sügisel püüdis Lätis võimu haarataPavel Bermondt-Avalov, kes kontrollis samuti enamikku Kuramaast. Pärast tema Riia vallutamise katse nurjumist kehtestus Kuramaa üle Läti valitsuse kontroll.
1940. aastal läks Kuramaa koos ülejäänud LätigaNSV Liidu koosseisu, Läti asemele kuulutati väljaLäti NSV.1941. aasta suvel vallutasid selle Saksamaa väed.
Enamik Kuramaast püsis kuni sõja lõpuni8. mail 1945 Saksa vägede kontrolli all, kes suutsid Punaarmee rünnakud tagasi lüüa (nnKuramaa kott ehk katel). Kuramaal olnud Saksa väeüksusi nimetativäegrupp Kurlandiks. Tol perioodil anti Kuramaal välja ka omapostmarke. Plaan taastada Läti iseseisvus nurjus Saksa vägede vastuseisu ja sõja lõppemise tõttu.
Pärast Läti iseseisvuse taastamist1991. aastal jäi Kuramaa Läti osaks.
Švābe, Arveds.Senā Kursa. Straumes un avoti. Riia, 1938.
Zemītis, Guntis.Liivlased. Vanim ajalugu (10.–16. sajand), lk 75–104 koguteosesLiivlased. Ajalugu, keel ja kultuur, koostanud ja toimetanud Renāte Blumberga, Tapio Mäkeläinen ja Karl Pajusalu; Tallinn, Eesti Keele Sihtasutus, 2011.
