Looduslik levila: kollane – suvepoolaastal; tumeroheline – aasta läbi; sinine – talvitusala Introdutseeritud: helekollane – suvepoolaastal; heleroheline – aasta läbi
Kuldnokk on musta läikiva sulestikuga, mida katavad väikesed valged tähnid. Kehapikkus on 21–23 cm, kaal 65–80 g[viide?]. Maapinnal liigub joostes või astudes (mitte hüpates).
Kuldnokk on inimese poolt viidud kaPõhja-Ameerikasse,Austraaliasse jaUus-Meremaale, kus nad on välja tõrjunud kohalikke linnuliike. Põhja-Ameerika kuldnokkade populatsiooni hinnatakse 2 miljonile, neid on lubatud igal ajal tappa. Lääne-Austraalias, kuhu kuldnokad pole veel jõudnud, on valitsus palganud püsivaid patrulle, kes peavad maha laskma kõik kuldnokad, kes sinna üritavad tulla.
Kuldnokk tarvitab nii loomset (putukad ja nende vastsed, ussid, teod jt selgrootud) kui ka taimset toitu (seemned,marjad, taimepungad). Pesitsusajal on valdavalt loomtoiduline.
Kuldnokk elutseb peamiselt kultuurmaastikul, kuid ka igasugustes puistutes. Väldib paksumetsa ja laia avamaastikku. Eelistabsegametsa, metsaservi japuisniite.
Pesitseb paaridena, kuid väljaspool pesitsusaega tegutseb alati salgati või suurte parvedena. Päevase eluviisiga. Suur hulk kuldnokki pesitseb inimese paigaldatud pesakastides või puuõõnsustes. Pesa asetseb maapinnast kuni 15 meetri kõrgusel.Kurn on täis aprilli lõpuks või mai alguseks ja selles on 4–7 muna. Mune hauvad emas- ja isaslind vaheldumisi, haudumine kestab 13–15 päeva. Mõnikord võivad pesitseda samal suvel ka teist korda. Pojad lennuvõimestuvad kolmenädalaselt.
Kuldnokk on rändlind. Eestisse saabub juba veebruari lõpus või märtsi alguses. Sügisränne võib alata juba juuli II poolel ja kesta oktoobri lõpuni. Talvitub Lõuna-Euroopas, Põhja-Aafrikas jaLähis-Idas. Eesti kuldnokad talvitavad peamiseltHollandis jaBelgias. Üksikud kuldnokad jäävad ka meile talvituma. Suur osa kuldnokki hukkub varakevadel ebasoodsate ilmaolude tõttu või kõrgepingeliinidel või lendamise käigus vastu traate põrkamisel.Rände ajal kogunevad suurtesse parvedesse (erandjuhtudel kuni 1 miljon lindu). Lõuna-Euroopa kuldnokad on enamasti paigalinnud.
Kuldnokk on tuntud imiteerija, tema laul koosnebki jäljendatud häälitsustest ja helidest. Lisaks teiste lindude laulujuppidele ja häälitsustele võib kuldnokk oma laulu tuua ka muid helisid, näiteks kassi näugumist, ukse kriiksumist jm. Kõige aktiivsem lauluperiood on neil pesa ehitamise aegaprillis.[3]
Kajastatavas linnukatses mõõdeti kõigepealttaimedes ja lindude söögis fluoksetiinisisaldus, seejärel manustasid uurijad kinnipüütud kuldnokkadele samas koguses fluoksetiini. Tulemusi analüüsides leidsid uurijad, et sugupooltevaheline atraktiivsus vähenes.[4]
