Esialgsete vallutuste ja riigi rajamise järel otsustas Tšingis 1223. aastal jagada impeeriumi oma esimese naise poegade ja lähedaste vahel ära, mis muutis kogu riigi kuningliku perekonna omandiks, kes koos mongoli aristokraatiaga moodustasid valitseva klassi. Kõige noorem, Tolui sai Mongoolia kesk- ja lääneosa; teine poeg, Tšagatai saiIle jõe basseinis asuva endiseKarakitai riigi alad; kolmas poeg Ugedei, saiDžungaaria jaIrtõši ülemjooksul asuvad alad ning vanimale pojale,Džutšile määrati uued vallutatud aladAraali merest põhja pool (tänapäevasedKasahstani alad).
Kuid Džutši suri enne Tšingis-khaani ja temale määratud alad said tema pojale Batule. Polovetside ehk kiptšakkide alade ja Venemaa vürstiriikide vallutamise järel moodustas Batu osana Džutši järglaste valdusest ehkDžutši ulussist ehk Läänekhaaniriigist, Kiptšakkide khaaniriigi ehk Kuldhordi, keskusegaSaraisVolga alamjooksul.
Hiina sõjaretkel suri Mongolite riigi suurkhaan Möngke 1259. aasta 11. augustil ja algas uus peatükk mongolite ajaloos, sest järjekordselt tuli valida uuskhaan. Mongoli väed üle kogu riigi lõpetasid sõdimise ja kogunesidkurultai'le. Mönkge vendHulagu lõpetas oma eduka kampaania Süürias, jättes vallutatut kaitsma väikse üksuse kindral Kitbuqa juhtimise all. Mönkge ja Hulagu kolmas vendHubilai oli Möngke surma ajalHuai jõe juures Hiinas. Selle asemel et pealinna naasta, jätkas ta pealetungi Wuchangi piirkonda Hiinas,Jangtse jõe lähedal.Tolui-khaani poegadest noorim vend Arig Böke kasutas ära Hulagu ja Hubilai puudumist ning lasi end kõigi perekonna esindajate pooltsuurkhaaniks kuulutada. Saanud sellest teada, korraldas Hubilai omakordakurultai Kaipingis, kus peaaegu kõikMandžuuria ja Põhja-Hiina mongolid ta kandidatuuri toetasid.
Toluiidide tüli eskaleerus peagi täiemahuliseks sõjaks, Hubilai armee hävitas Arig Boke toetajad ja vallutas Lõuna-Mongoolia. Hubilai blokeeris vilja sisseveo Mongooliasse, põhjustades näljahäda. Hubilai vallutas kiireltKarakorumi, kuid Arig Böke kogus end ja vallutas pealinna tagasi aastal 1261.Ilkhanaadis tegutsev Hulagu jäi Hubilaile lojaalseks.1262. aastal algasid Kuldhordi valitseva nõoBerke-khaaniga kokkupõrked Ilkhanaadis tegutsevHulagul. Hulagu suri 1265. aastal ning Kuldhordi khaan Berke-khaan tahtis seepeale Hulagu maid vallutama minna, kuid suri teel olles.
Riiki valitseskhaan, eriti tähtsate asjade otsustamiseks kutsuti kokkukurultai, ülikkonna moodustasid mongolid-tatarlased.1312. aastal võeti riigiusuna vastuislam.
Kuldhordi idapoolset osa,Valgehordi valitsesid Džutši vanem poegBatu-khaan ja tema järglased. Kuldhordi läänepoolset osaSinihordi valitses Džutši noorem poegOrda (surnud 1280). 14. sajandil hakkas Kuldhord, mis algul oli olnud kogu Džutši ulussi nimi, tähendama ainult Valgehordi.
Riigi õitseaeg oli khaanUzbeki jaDžanibeki (1342–1357) ajal. Kuldhordi khaani vasallideks oli ka suurem osa Vene vürste jasuurvürste (Vladimiri suurvürst,Tveri suurvürst,Rjazani suurvürst jt). Riiki nõrgestasid lakkamatud sisetülid ja -sõjad. Pärast Džanibeki tapmist vahetus aastatel 1357–1380 üle 25 khaani.
TšingisiidistBerdibek-khaani tapmise järel (1359) paleepöörde tulemusel kujunenud võimuvõitluses kuulutasid end khaaniks khaaniriigi kõrgemad ametnikudemiirid ja riigiosade valitsejad, kes sõdisid omavahel, omamata absoluutset võimu riigi üle.
Mongolite suurriigiTšagatai ulussis asuvasSamarkandi linnas haaras1369. aastal võimuTimur, kes pärastIlkhanaadi alistamist pööras oma tähelepanu ka Kuldhordile. Seal oliUzbek-khaan edukalt valitsenud aastatel 1313–1346, sel ajal oli Kuldhord jõudnud oma vägevuse ja kuulsuse tippu. Kui ta aga1357. aastal suri, algasid võitlused aujärje pärast ja Kuldhordi võimsus vähenes kiiresti.Batu-khaani otseseid järeltulijaid enam ei olnud, viimase valitseja kolme venna pärijad tahtsid igaüks Kuldhordi trooni endale saada. Ühed neist valitsesid kirgiisi stepis,Araali järvest kirde pool, teised lääne pool, usbekkide maal, ja kolmandadkalmõkkide maal, Araali järve ümbruses. Kuldhordis ei olnud rahu ligi 20 aastat; 15 valitsejat oli seal selle lühikese ajaga, kuni viimaks kalmõkkide khaan,TšingisiidTohtamõš (Tohtamõš)1376. aastalTimuri abiga võimu enda kätte haaras.
Krimmis,Musta mere põhjaranniku,Aasovi mere äärsetes jaDoni steppide aladel valitsel piirkondliku valitsejanaBerdibek-khaani valitsusajastBekljar-bekMamai, kes oli khaani lähedane ning ka tema väimees. Kuna aga Mamai ei olnudTšingisiid, ei olnud tema valiminekurultail khaaniks võimalik.1363. aastal vallutas MamaiSarai ning tõstis Kuldhordi lääneosa, Valge hordi ja seejärel ka Kuldhordi (1367–1368 ja 1369–1370) valitsejaks Usbek-khaani poja, nõrga Abdullah-khaani - olles ise reaalseks valitsejaks. Abdullah-khaani surma järel (1370), tegi ta khaaniks (1370–1372 ja 1375) tolle poja Bulak-khaani, kelle eest valitses regendinaBerdibek-khaani tütar ja Mamai naine.1380. aastalMoskva suurvürstiriigisuurvürstiDmitri Donskoi ja musttuhatnikMamai kogutud vägede vahel toimunudKulikovo lahingu tulemusel Mamai vägi purustati täielikult. Mõlema poole kaotused olid suured.
Kuldhordi aladel toimunud võimuvõitluses oliTimuri toetatudTohtamõš [Moskva liitlane ning Tohtamõš võitis lõplikult Mamaid 1380. aastaKalka lahingus ningTšingisiidTohtamõš taastas Kuldhordi ainuvalitsemise.
Moskva suurvürst, kes oli segaduste ajal andamimaksmisest vabanenud, sunniti taas Tohtamõši sõjakäigu tulemusel (1382. aastal Tohtamõš rüüstasMoskva, mille järel suurvürst Dmitri Donskoi nõustus taas Kuldhordile andamit maksma) tunnistama Koldhordi khaani ülemvalitsust. Edasi püüdis Tohtamõš aga nihutada piire lõuna poole ja tema väed tungisidHorezmi, mis seisis Timuri valitsuse all. See tänamatus vihastas Timurit. Ta asus1390. aastalSamarkandist suure sõjaväega teele, põrkas Tohtamõši vägedegaVolga (Etil'i) ääres kokku ja lõi ta väe puruks. Tohtamõš taganes Venemaale, kogus sealt oma vasallidelt uue sõjaväe, et uuesti tugevale vastasele vastu astuda, sai aga1395. aastal uuesti lüüa. Timur võttis talt ta riigi ja ta võimu ning nimetas Kuldhordile uue khaani. Tohtamõš aga taandusSiberi aladele, kus valitses järgnevaltTjumeni khaaniriiki.
