Ksenooni avastasid12. juulil1898Inglismaalšoti keemikWilliam Ramsay jainglise keemikMorris Travers. Veidi varem olid samad mehed avastanudkrüptooni janeooni. Nad leidsid ksenooni veeldatudõhu aurustunud komponentide jääkidest.[13][14] Ramsay pakkus uuele gaasile nimeksksenoonkreekakeelse sõna ’’ξένον’’ (xénon) põhjal, mis oli ainsuse kesksoo vorm sõnast ’’ ξένος’’ (xénos). See tähendab ’võõrast’ või ’külalist’.[15]1902. aastal hindas Ramsay ksenooni osakaaluksMaa atmosfääris üks osa 20 miljonist.[16] Ksenooni praegune sümbol onXe, ent minevikus on kasutatud selle sümbolina ka lihtsalt tähteX.
1930. aastatel hakkas Ameerika Ühendriikide insenerHarold Edgerton tegemakiirfotograafia valdkonnas katseidstroboskoobiga. Selle käigus leiutas ta ksenoonvälklambi, kus valgust tekitab ksenoontoru läbiv elektrivool.1934. aastal suutis Edgerton seda meetodit kasutades luua välke kestusega 1mikrosekund.[6][17][18]
1939. aastal hakkas ameerika arstAlbert Behnke uurima süvasukeldujate joobelaadse seisundi põhjuseid. Ta lasi oma katsealustel sisse hingata erinevaid gaasisegusid ja leidis, et see tõi sukeldajatel kaasa muutused sügavuse tajumisel. Ta järeldas nende tulemuste põhjal, et ksenooni saab kasutadaanesteetikuna. Kuigi vene toksikoloogNikolai Lazarev uuris ksenooni kasutamist anesteesias juba1941. aastal, avaldas esimese kirjutise selle rakendamisest1946. aastal ameerika meditsiiniteadlane John H. Lawrence, kes oli teinud katseidhiirtega. Esimest korda kasutas ksenooni inimese opereerimisel1951. aastal ameerika anestesioloog Stuart C. Cullen, kes opereeris edukalt kahte patsienti.[19]
Ksenooni ja teisi väärisgaase peeti kaua aega keemiliselt täiestiinertseteks ja arvati, et need ei suuda moodustadakeemilisi ühendeid.Briti Columbia Ülikooli õppejõudNeil Bartlett avastas, et gaasilineplaatinaheksafluoriid (PtF6) oli tugevoksüdeerija, millegahapniku (O2) oksüdeerimisel tekkisdioksügenüülheksafluoroplatinaat (O2+[PtF6]–).[20] Kuna hapnikul ja ksenoonil on peaaegu samasuguneioniseerimisvõime, mõistis Bartlett, et plaatinaheksafluoriid võib oksüdeerida ka ksenooni.23. märtsil1962 segas ta mõlemad gaasid kokku ja sai tulemuseks esimese teadaoleva väärisgaasiühendiksenoonheksafluoroplatinaadi.[21][22] Bartlett arvas, et selle koostis oli Xe+[PtF6]–, kuid hilisemad uuringud on näidanud, et tegemist oli ilmselt mitmesuguste ksenooni sisaldavate soolade seguga.[23][24][25] Sellest ajast alates on avastatud mitmeid muid ksenooniühendeid,[26] aga muidki väärisgaase (argooni, krüptooni jaradooni) sisaldavaid keemilisi ühendeid. Aastaks 1971 oli teada üle 80 ksenooniühendi.[27][28]
Novembris1989 demonstreerisidIBMi teadlased tehnoloogiat, mis võimaldab manipuleerida individuaalseidaatomeid. Programmis "IBM in atoms" kasutatiskaneerivat tunnelmikroskoopi, et moodustada 35 ksenooniaatomist jahutatudniklikristallist substraadil firma kolmetäheline akronüüm. See oli esimene kord, kui aatomeid suudeti sellise täpsusega tasasel pinnal positsioneerida.[29]
Ksenooni aatomnumber on 54, mis tähendab, et selle aatomituumas on 54prootonit. Normaaltemperatuuri ja -rõhu juures on puhta ksenooni tihedus 5,761 kg/m3, mis on ligi 4,5 korda suurem Maa atmosfääri pinnatihedusest (1,217 kg/m3).[30] Veeldatud ksenooni tihedus on kuni 3,100 g/mL, kusjuures maksimaalse tiheduse saavutab seekolmikpunktis.[31] Samadel tingimustel on tahke ksenooni tihedus (3,640 g/cm3) suurem kuigraniidi keskmine tihedus (2,75 g/cm3).[31] Kui rakendada gigapaskaleidrõhku, on võimalik ksenoon viiametallilisse faasi.[32]
Kristallograafiliselt läheb tahke ksenoon rõhu allkuubilisest süngooniast üleheksagonaalsesse süngooniasse ja hakkab metalliseeruma rõhul umbes 140 GPa. Rõhul 155 GPa on ksenoon täiesti metalliseerunud. Metallilises faasis näib ksenoon taevasinine, sest ta neelab punast valgust ja kiirgab teisi nähtavaid sagedusi. Selline käitumine on metallile ebatüüpiline ning selgitatav suhteliselt kitsaste elektronidevaheliste sidemetega metalliseerunud ksenoonis.[33][34]
Ksenoon kuulub nullvalentsiga elementide hulka, mida nimetatakseväärisgaasideks, varasemas kirjanduses ka inertgaasideks. Ta oninertne enamiku keemiliste reaktsioonide suhtes, sest temaelektronkatte väliskihi orbitaalides on kaheksaelektroni. Selle tulemuseks on stabiilne, minimaalse energiaga konfiguratsioon, kus väliskihi elektronid on tihedalt seotud.[35]
Gaasiga täidetud torus kiirgab ksenoon elektrilaenguga mõjutamisel sinist või lillakat valgust. Ksenoon kiirgab tegelikultspektrijooni, mis katavad koguoptilise spektri,[36] kuid kõige intensiivsemad jooned on sinise valguse sagedusalas.[37]
Ksenooni leidubMaa atmosfääris, kus teda on 87±1 miljardikosa (nL/L) ehk umbes 1 osa iga 11,5 miljoni osa kohta.[38] Võib ka nii öelda, et normaaltingimustes sisaldab tuhat kuupmeetrit õhku kõigest umbes 87 kuupsentimeetrit ksenooni[39]. Samuti leidub teda mõnestmineraalveeallikast eralduvates gaasides.
Ärilistel eesmärkidel saadakse ksenooni kaasproduktina õhu eraldamiselhapnikuks jalämmastikuks. Pärast eraldamist, mis toimub tavaliseltfraktsioneeriva destillatsiooni meetodil kahedestillatsioonikolonniga seadmes, sisaldab selle tulemusel eraldatudvedel hapnik väikseid koguseidkrüptooni ja ksenooni. Täiendava fraktsioneeriva destillatsiooni abil võib vedelat hapnikku rikastada tasemeni, kus see sisaldab 0,1–0,2% krüptooni ja ksenooni segu. See eraldatakse hapnikust kasadsorptsiooni teelsilikageelile või destillatsiooni abil. Saadud krüptooni-ksenooni segus saab kaks gaasi teineteisest vajadusel eraldada destillatsiooni meetodil.[40][41] 1998. aastal toodeti kogu maailmas hinnanguliselt 5000–7000 m3 ksenooni.[42] Vähese leidumuse tõttu on ksenoon palju kallim kui temast kergemad väärisgaasid – 1999. aastal maksis Euroopas ksenoon 10 eurot, krüptoon 1 euro ja neoon 20 eurosenti liitri kohta[42], neist kõigist laiemalt levinud argooni hind jäi alla 1 eurosendi liitri kohta.
Päikesesüsteemis leidub ksenooni lisaks Maa atmosfäärile väga väikestes kogustes kaPäikese atmosfääris,asteroidides jakomeetides.Marsi atmosfääris leidub ksenooni Maa atmosfääriga võrreldes umbes samas kontsentratsioonis[39].Jupiteri atmosfääris leidub ksenooni ebaharilikult rohkelt – seda on seal 2,6 korda enam kui Päikese atmosfääris.[43] Selle põhjuseid ei ole suudetud siiani selgitada. Üheks võimalikuks selgituseks on väikeste, eelplaneediliste kehade ehk niinimetatudplanetesimaalide varane ja kiire teke veel enne kui Päikese udukogu kuumenema hakkas.[44] (Muidu ei oleks ksenoon planetesimaalsesse jäässe kinni jäänud.) Ksenooni vähest leidumust Maal võib selgitada asjaolu, etkvartsis moodustab ksenoonkovalentse sideme hapnikuga ja see vähendas ksenooni eraldumist atmosfääri.[45]
Erinevalt väiksema massiga väärisgaasidest ei teki ksenooni tähtede sees toimuva tavapärase tähtedenukleosünteesi käigus. Elementidele, mille mass on suuremraua isotoobist massiarvuga 56, tähendab teke tuumasünteesi käigus energiakulu. Nii ei saaks täht ksenooni tootes sellest mingit lisaenergiat.[46] Selle asemel tekib ksenoonisupernoovade plahvatamisel[47] oma tuumas leiduva vesiniku ära kulutanud jaasümptootilisse hiiu harusse jõudnudpunahiidtähtede aeglaste neutronite püüdmise protsessi ehk niinimetatuds-protsessi käigus[48],noovade klassikalistes plahvatustes[49] ja selliste radioaktiivsete elementide nagujoodi,uraani japlutooniumi lagunemisel.[50]
Looduses leiduv ksenoon koosneb kaheksaststabiilsest isotoobist. Rohkem stabiilseid isotoope on veel ainulttinal, millel on neid kokku kümme. Ksenoon ja tina on ainsad elemendid, millel on üle seitsme stabiilse isotoobi.[51] Isotoopide124Xe ja134Xe puhul oletatakse, et nad teevad läbitopelt-beetalagunemise, kuid seda pole kunagi suudetud tõestada ja nii loetakse ka neid stabiilseteks isotoopideks.[52]
Lisaks neile stabiilsetele vormidele on uuritud veel enam kui 40 ebastabiilset isotoopi. Kõige püsivam neist on136Xe, mis teeb läbi topelt-beetalagunemisepoolestusajaga2,11 × 1021 aastat.[53]129Xe saadakse129Ibeetalagunemisel, mille poolestusaeg on 16 miljonit aastat.131mXe,133Xe,133mXe ja135Xe tekkivad isotoopidest235U ja239Putuumalõhustumisel[50] ja neid kasutatakse seetõttutuumaplahvatuste indikaatorina.
Kahe stabiilse ksenooni isotoobi129Xe ja131Xe tuumasid iseloomustavad nullist erineva väärtusegaimpulsimomendid (spinnid, mis sobivadtuumamagnetresonantsi tekitamiseks). Kasutades ringjalt polariseeritud valgust jarubiidiumi auru, on võimalik nende isotoopide tavapärastspinni polarisatsiooni taset muuta.[54] Selle tulemusel võib ksenooni tuumade spinni polarisatsioon olla üle 50% suurem selle maksimaalsest võimalikust väärtusest, ületades oluliseltparamagneetilise statistika ette kirjutatud soojustasakaalu väärtust (tüüpiliselt on see 0,001% maksimaalsest väärtusesttoatemperatuuril isegi kõige tugevamatemagnetite puhul). Taoline tasakaalust välja viidud spinnide suund kujutab endast ajutist seisundit, mida nimetataksehüperpolarisatsiooniks. Ksenooni hüperpolariseerimise protsessi nimetatakseoptiliseks pumpamiseks, kuigi see protsess erineblaserites kasutatavast optilisest pumpamisest.[55]
Kuna129Xe tuuma spinnikvantarvu väärtus on1⁄2 ja sellest tulenevalt on temaelektrilinekvadrupool võrdne nulliga, ei teki129Xe tuumal kokkupõrgete ajal teiste aatomitega kvadrupoolseid sidemeid. Nii on võimalik selle hüperpolarisatsiooni toatemperatuuri juures säilitada veel kaua pärast seda, kui laserkiir on välja lülitatud ja leelisaur kondensatsiooni teel eemaldatud.129Xe spinni polarisatsioon võib püsida mitu sekundit nendes ksenooni aatomites, mis on lahustatudveres[56], mitu tundi gaasilises olekus ksenooni aatomites[57] ja mitu päeva sügavkülmutatud tahke ksenooni aatomites[58]. Kontrastina sellele on isotoobi131Xe spinni kvantarvu väärtus3⁄2 ja elektriline kvadrupool nullist erinev ning selle hüperpolarisatsioon püsib seetõttu mõnest millisekundist mõne sekundini.[59]
Ksenooni mõned radioaktiivsed isotoobid, näiteks133Xe ja135Xe tekivadtuumareaktoris lõhustuva aineneutronkiirguse toimel.[2]135Xe on olulise tähtsusegafissioonreaktorite töös. Sellel isotoobil on hiiglaslikneutronite ristlõige mõõdus 2,6 × 106barni[5], mistõttu see toimib neutroniteabsorbeerijana ja võib teatud tööperioodi järel aidata ahelreaktsiooni pidurdada või aeglustada. See ksenoon-135 omadus tehti kindlaks esimestes Ameerika Ühendriikide tuumareaktorites, mis ehitatiManhattani projekti raamesplutooniumi tootmiseks. Reaktori loojad olid näinud ette võimaluse reaktori reaktiivsuse (lõhustumises osalevate neutronite arvu, mis hakkavad lõhustamatuumakütuse teisi aatomeid) suurendamiseks.[60]135Xe kogunemine reaktorisse ("reaktorimürgitus") etendas olulist rolliTšornobõli katastroofis.[61] Kui reaktori vooluga varustamine väheneb või katkeb, võib see kaasa tuua135Xe kogunemise reaktori tuumas ja reaktori võimsuse olulise vähenemise või isegi seiskumise.
Ksenooni radioaktiivsete isotoopide suures koguses eraldumine tuumareaktoritest annab tavaliselt märku kas sellest, et mõranenudkütusevarrastest on välja pääsenud lõhustumisproduktid,[62] või siis sellest, eturaan on lõhustuma hakanud reaktorijahutusvees.[63]
Ksenooni isotoopide sisaldusmeteoriitides on väga oluline vahendPäikesesüsteemi tekkeloo uurimisel. Meteoriitide vanuse määramiseks kasutatakse joodi-ksenooni meetodit, mis võimaldab kindlaks teha, kui palju aega jääbnukleosünteesi ja Päikese udukogust tahke objekti eraldumise vahele.1960. aastal avastas füüsikJohn Reynolds, et osasid meteoriite iseloomustas teatud isotoopide anomaalia, mis väljendus129Xe ülekülluses. Ta tegi järelduse, et ksenoon-129 oli radioaktiivse isotoobi jood-129 laguprodukt. Seda joodi isotoopi tekib aeglaselt tuumalõhustumise ja kosmiliste kiirte mõjul tekkinud tuumapurunemise käigus, kuid suurtes kogustes ainultsupernoova plahvatustes. Kuna129I poolestusaeg on kosmoloogilisel ajateljel küllaltki lühike, kõigest 16 miljonit aastat, siis see näitab, et supernoova ning meteoriitide tahkumise vahele (tänu millele129I sattus sinna lõksu) pidi jääma vähe aega. Järeldati, et need kaks sündmust (supernoova ja gaasipilve tahkumine) pidid toimuma Päikesesüsteemi varases ajaloos, sest jood-129 isotoop tekkis tõenäoliselt veidi aega enne Päikesesüsteemi ja külvas Päikesest lähtunud gaasipilve isotoope, mis pärinesid teisest allikast. See teine allikas oli supernoova, mis põhjustas tõenäoliselt ka selle gaasipilve kokkuvarisemise.[64][65]
Samamoodi on ksenooni isotoopide suhtarvud129Xe/130Xe ja136Xe/130Xe väga olulisedgravitatsioonilise diferentseerumise ja varasedegaseerumise mõistmiseks.[4] NäiteksMarsi atmosfääris on ksenooni samas suurusjärgus Maa atmosfääriga: 0,08 miljondikosa,[66] kuid Marsil esineb Maast või Päikesest rohkem isotoopi ksenoon-129. Kuna see konkreetne isotoop tekib radioaktiivse lagunemise tulemusel, siis näib see leid osutavat, et Marss kaotas ühel hetkel suurema osa oma algsest atmosfäärist. Tõenäoliselt juhtus see esimese 100 miljoni aasta jooksul planeedi tekkimisest.[67][68] Kui tuua siia kõrvale teine näide, siisNew Mexico osariigis kaevust eraldunudsüsihappegaasist leitud ülemäärane129Xe arvatakse olevat tekkinud Maavahevööst pärit gaaside lagunemisel peatselt pärast planeedi tekkimist.[50][69]
PärastNeil Bartletti 1962. aasta avastust, et ksenoon on võimeline moodustama keemilisi ühendeid, on leitud ja kirjeldatud mitmeid ksenooniühendeid. Peaaegu kõik nad sisaldavadfluori võihapnikuelektronegatiivseid aatomeid.[70]
Tahke, kristalliline XeF2 saadakse gaasiliste fluori ja ksenooni segu valgustamiselultraviolettkiirgusega.[72] Selleks piisab isegi tavalisest päevavalgusest.[73] Ksenoondifluoriidi pikaajaline kõrgel temperatuuril kuumutamine, kasutadeskatalüsaatorina nikkelfluoriidi NiF2, annab tulemuseks ksenoonheksafluoriidi.[74] Ksenoonheksafluoriidipürolüüs annabnaatriumfluoriidi lisamisel tulemuseks kõrge puhtusastmega ksenoontetrafluoriidi.[75]
Ksenoonfluoriidid võivad fluori aatomeid nii vastu võtta kui ka loovutada, moodustadessoolasid, mis sisaldavadkatioone nagu XeF+ ja Xe2F3+, ninganioone nagu XeF5-, XeF7- ja XeF82-. Rohelineparamagneetiline XeF2+ tekib ksenoondifluoriidiredutseerimisel gaasilise ksenooniga.[70]
Ksenoondifluoriid suudab moodustada kakomplekseüleminekumetallide ioonidega. Kokku on sünteesitud ja kirjeldatud üle 30 taolise kompleksi.[74]
Kui ksenoonfluoriide on põhjalikult kirjeldatud, siis teisi ksenooni sisaldavaid halogeniide eriti ei tunta. Ainsaks erandiks onksenoondikloriid XeCl2. See onendotermiline, värvitu, kristalliline ühend, mis laguneb algelementideks temperatuuril 80 °C. Seda saadakse ksenooni, fluori jaränitetrakloriidi võisüsiniktetrakloriidi kõrgsageduslikul kiiritamisel.[76] Siiski on kaheldud, kas ksenoondikloriid on üldse tõeline keemiline ühend või ainultvan der Waalsi molekul, mis koosneb nõrgalt seotud Xe aatomitest ja Cl2 molekulidest.[77] Teoreetiliste arvutuste kohaselt on lineaarne molekul XeCl2 vähem stabiilne kui van der Waalsi kompleks.[78]
Ksenoon ei reageeri hapnikuga vahetult; ksenoontrioksiid tekib XeF6 hüdrolüüsil:[81]
XeF6 + 3 H2O → XeO3 + 6 HF
Ksenoontrioksiid on kergelt happeline ja lahustub leelistes, moodustades ebastabiilseid soolasid ksenaate, mis sisaldavad HXeO4- anioone. Need ebastabiilsed sooladdisproportsioneeruvad hõlpsalt gaasiliseks ksenooniks japerksenaatide nime all tuntud sooladeks, milles sisaldub XeO64- anioon.[82]
Baariumperksenaat moodustab kontsentreeritudväävelhappega töötlemisel gaasilise ksenoontetraoksiidi:[76]
Ba2XeO6 + 2 H2SO4 → 2 BaSO4 + 2 H2O + XeO4
Lagunemise vältimiseks jahutatakse tekkinud ksenoontetraoksiid kiiresti ja sellest moodustub kahvatukollanetahkis. See plahvatab temperatuuril −35,9 °C ksenooniks ja hapnikuks.
Teada on mitu ksenoonoksüfluoriidi: XeOF2, XeOF4 (ksenoonoksütetrafluoriid), XeO2F2 ja XeO3F2. XeOF2 tekib hapnikdifluoriidi OF2 reageerimisel gaasilise ksenooniga madalatel temperatuuridel. Seda saab valmistada ka XeF4 osaliselhüdrolüüsil. Temperatuuril −20 °C disproportsioneerub see XeF2 ja XeO3F2.[83] XeOF4 tekib XeF6 osalisel hüdrolüüsil[84] või XeF6 reageerimisel naatriumperksenaadiga Na4XeO6. Viimase reaktsiooni käigus tekib ka väike kogus XeO3F2. XeOF4 reageeribtseesiumfluoriidiga (CsF), moodustades XeOF5- aniooni[83][85]. XeOF3 reageerib leelismetallide fluoriididega –kaaliumfluoriidi (KF),rubiidiumfluoriidi (RbF) ja tseesiumfluoriidiga (CsF), moodustades XeOF4- aniooni.[86]
Viimasel ajal on tekkinud huvi ksenooniühendite vastu, kus ksenoon oleks seotud mõne väiksemaelektronegatiivsusega elemendiga kui fluor või hapnik, iseäranis justsüsinikuga.[87] Nende ühendite stabiliseerimiseks läheb vaja elektrofiilseid rühmi, näiteks selliseid, kus fluor on asendatud.[82] Tänaseks on kirjeldatud palju selliseid ühendeid, teiste seas:[83][88]
C6F5–Xe+–N≡C–CH3, kus C6F5 on pentafluorofenüüli rühm.
Teised ühendid, kus ksenoon on seotud väiksema elektronegatiivsusega elemendiga, on F–Xe–N(SO2F)2 ja F–Xe–BF2. Viimast sünteesitakse dioksügenüültetrafluoroboraadist (O2BF4) temperatuuril −100 °C.[83][89]
Ebatavaline ksenooni sisaldav ioon ontetraksenonokuld(II) katioon (AuXe42+), mis sisaldab Xe–Au sidemeid.[90] Seda iooni esineb ühendis AuXe4(Sb2F11)2. Märkimisväärne on see, et nimetatud ioonis esinevad otsesed keemilised sidemed kahe tavaliselt mittereaktiivse aatomi, ksenooni jakulla vahel, kusjuures ksenoon toimib seal üleminekumetalliligandina.
Ühend Xe2Sb2F11 sisaldab Xe–Xe sidet, mis on pikim teadaolev elementidevaheline side (308.71 pm = 3.0871Å).[91]
1995. aastal teatasHelsingi Ülikooli juures tegutsenud Markku Räsäse uurimisrühm, et neil õnnestus valmistada ksenoondihüdriidi (HXeH) ning hiljem veel ksenoonhüdriidhüdroksiidi (HXeOH), hüdroksenoatsetüleeni (HXeCCH) ja teisi ksenoonisisaldusega molekule.[92]2008. aastal teatas Leonid Khriachtchev koos kolleegidega, et neil õnnestuskrüogeenilises ksenoonimaatriksis vettfotolüüsides valmistada ühendit HXeOXeH.[93] Samuti on õnnestunud valmistadadeuteriseeritud molekule HXeOD ja DXeOH.[94]
Ksenoon võib moodustada ka endohedraalfullereenühendeid, kus ksenooni aatom on sattunudfullereeni molekuli sisse. Fullereeni kinni jäänud ksenooni aatomit võib jälgida129Xetuumamagnetresonantsspektroskoopiat kasutades. Selle tehnika abil võib analüüsida fullereeni molekuli keemilisi reaktsioone, kasutades ära ksenooni aatomikeemilise nihke tundlikkust oma keskkonna suhtes. Samas on ksenooni aatomil fullereeni reaktiivsusele ka elektriline mõju.[100]
Kui ksenooni aatomid onpõhiolekus, siis nad tõukuvad teineteisest ega moodusta sidet. Kui ksenooni aatomid ergastuvad, võivad nad moodustadaeksimeeri ehk ergastatud dimeeri, mis püsib kuni elektronide naasmiseni põhiolekusse. See produkt moodustub seetõttu, et ksenooni aatomil on kalduvus täita oma välineelektronkiht ja ta võib lühiajaliselt selle saavutada teiselt ksenooni aatomilt elektroni laenates. Ksenooneksimeeri tavaline eluiga on 1–5ns ja selle lagunemisel vallanduvadfootonid lainepikkusega umbes 150–173 nm.[101][102] Ksenoon võib moodustada eksimeere ka teiste elementidega, näitekshalogeenidebroomi, kloori ja fluoriga.[103]
Kõrgel rõhul töötavatel, lühikese kaaregaksenoonkaarlampidel onvärvitemperatuur, mis on üsna lähedane keskpäevasele päikesevalgusele, ja seetõttu kasutatakse neidkunstpäikesena. Pärast seda, kui need lambid esimest korda 1940. aastatel kasutusele võeti, hakati neid kasutamafilmiprojektorites lühema kasutuskestusgasüsinikkaarlampide asemel.[7] Neid kasutatakse kõige tüüpilisemates33 mm filmiprojektorites,IMAX-projektorites ja uutesdigitaalprojektorites, samuti autotuledes, kallimatestaktikalistes taskulampides ja muudes valdkondades. Need kaarlambid on lühikese lainepikkusegaultraviolettkiirguse suurepäraseks allikaks ja nende valguskiirgus läheneb intensiivsuseltinfrapunavalgusele, mis võimaldab neid rakendada öövaatlussüsteemides.
Ksenooni kasutatakse ka "käivitava gaasina" kõrgrõhu-naatriumlampides. Kõigist mitteradioaktiivsetest väärisgaasidest on ksenoonil madalaimsoojusjuhtivus jaionisatsioonipotentsiaal. Väärisgaasina ei sekku ksenoon töötavas lambis toimuvatesse keemilistesse reaktsioonidesse. Selle madal soojusjuhtivus vähendab lambis töö ajal tekkivat soojuskadu ja madal ionisatsioonipotentsiaal tagab külmas olekus gaasi madaladielektrilise läbilöögitugevuse, mis võimaldab lampi lihtsamalt ja kiiremini tööle panna.[109]
1962. aastal avastas ettevõtteBell Laboratories uurimisrühm ksenooni lasertoime[110] ja leidis hiljem, et seda oli võimalik parandada, lisades töötavale aineleheeliumi.[111][112] Esimeneeksimeerlaser kasutas ksenooni dimeeri Xe2, mille elektronkiirega ergastamisel tekkisstimuleeritud kiirgus ultravioletse lainepikkusega 176 nm.[9] Eksimeerlaserites (täpsemalt külleksiplekslaserites) on kasutatud ka ksenoonkloriidi ja ksenoonfluoriidi.[113] Ksenoonkloriidiga töötavat eksimeerlaserit on rakendatud näiteksdermatoloogias.[114]
Käimas on uuringud ksenooni-narkoosigaasi kohta hapnikupuuduse käes kannatavatevastsündinute ravis.
Katsed hiirtega, kellele manustati elektrišokiteraapia järel sobival hetkel ksenoon-narkoosigaasi, näitavad, et gaas võib takistada värskete häirivate mälestuste talletumist.
1939. aastal testisid Albert R. Behnke jun. ja Yarbrough allveelaevaga sukeldujatel mitut gaasisegu ja tuvastasid, et ksenoon ei kõlba selles valdkonnas kasutamiseks, kuid järeldasid, et seda saaks kasutada anesteesias.
Esimesekshiirtel tehtud ksenoonanesteesia kohta avaldatud uurimuseks peetakse J. H. Lawrence'i1945. aastal avaldatud raportit.
Esimese kirurgilise ksenoonanesteesia tegijaks peetakse Stuart C. Cullenit1951. aastal.[115]
Ksenooni tootmine ulatub hinnanguliselt 6 miljoni liitrini aastas, millest narkoosigaas moodustab ligi 12% ja leiab rakendust peamiselt Venemaal.
Ksenooni saadakse küll hapniku töötlemise kõrvalsaadusena, kuid see on üsna energiakulukas protsess.
Erinevalt dilämmastikoksiidist ei ole ksenoonkasvuhoonegaas ja nii peetakse seda üldiselt keskkonnasõbralikuks anesteetikuks.[117] Atmosfääri sattunud ksenoon pöördub tagasi oma algallikasse (ksenooni leidub atmosfääris), seega peetakse käesolevala ajal vähetõenäoliseks, et see avaldaks negatiivset keskkonnamõju.
Ksenooni peamiseks miinuseks on kõrge hind võrreldes muude anesteetiliste ainetega.[118] 1999. aastalJaapanis tehtuduuringu kohaselt maksis 70 kg kaaluva 40-aastase mehe neljatunnine üldanesteesia ksenooniga 356USA dollarit, samal ajal kui selle tulemuse saavutaminedilämmastikoksiidi jaisofluraani kasutades läks maksma ainult 52 USA dollarit.[119] Siiski on ksenooni langev hind laiendanud selle kasutamist ja 2000. aastate keskel hakati ksenooni sisaldavaid anesteetikuid kasutama ka Euroopas. Esimese ksenooni sisaldava anesteetikuLENOXe tõi Euroopas turule firmaAir Liquide.Prantsusmaal viidi esimene ksenoonanesteesia läbi detsembris2007Nîmes'i Ülikooli haiglas.[120]
Valmis narkoosigaasisegu 1 liiter maksab Euroopas 10–15eurot.
Ksenooni kulu on operatsioonide lõikes varieeruv, pikemaid operatsioone selle meditsiinigaasiga peetakse tasuvamateks, nii võib ühe inimesekoletsüstektoomia käigus olla ksenooni kulu 15,6 liitrit[121], märkimisväärse osa saab rasva sisaldavad koed.
Ksenooni ei manustata üksikainena, kuna tema anesteetiline võimekus on liiga nõrk. Seda manustatakse koosopioidide, näiteksfentanüüli jasufentaniiliga.
Anesteetilise potentsiaali võimalik molekulaarne alus
Ksenoon mõjutab mitmeid eriretseptoreid jaioonikanaleid. Nii nagu paljudel multimodaalsetel sissehingavatel anesteetikutel, tõenäoliselt need ksenooni mõjud täiendavad üksteist. Ksenoon on NMDA retseptoriteantagonist.[123] Teistest meditsiinis kasutatavatest NMDA retseptorite anatagonistidest eristub ksenoonneurotoksilise mõju puudumisega, samuti suutlikkusega pidurdadaketamiini ja dilämmastikoksiidi neurotoksilist toimet.[124][125]
Toetudeshüpoksia-isheemia loommudelitele, arvatakse, et tänu ksenooni toimele nimetatud retseptoritele mõjub ksenoonanesteesia (ksenooni sissehingamine), võrreldes käibelolevate meditsiinigaasidega, südame- ja närvisüsteemi rakkudele säästvamalt.
2) Arvatakse, et ksenoon blokeerib efektiivselt karakumembraani Ca2+ATPaasid. Selle mõju saavutab ksenoon, sidudes ennastensüümi hüdrofoobse pooriga ja takistades sellega ensüümil aktiivsete konformatsioonide moodustamise.[130]
Ksenooniminimaalne alveolaarne kontsentratsioon on 40 aasta vanusel inimesel 72%, mis muudab selle anesteetikuna dilämmastikoksiidist 44% tugevamaks.[131] Nii saab ksenooni kasutada kooshapnikuga sellistes kontsentratsioonides, mis vähendavad hüpoksia ohtu.
Ksenoon, eriti sellehüperpolariseeritud isotoop129Xe, onkontrastaineksmagnetresonantstomograafias (MRT). Hüperpolarisatsioon muudab129Xe magnetresonantstomograafias oluliselt nähtavamaks ning gaasilises olekus hüperpolariseeritud129Xe kasutatakse kopsude ja muude kudede uurimiseks. Näiteks on selle abil jälgitud gaaside ringlemist kopsudes.[136][137] Kuna ksenoon lahustub vees ja hüdrofoobsetes lahustites, saab seda kasutada ka mitmesuguste elusate pehmete kudede uurimiseks.[138][139][140]
Suure aatommassi tõttu sobib ksenoon kontrastainena kasutamiseksröntgenfotograafias. Selleks lisatakse ksenoonilekrüptooni. Samuti peab ksenooni kontsentratsioon olema alla 35%, vastasel juhul hakkab ta toimimanarkootikumina.
Ksenooni aatomi suure ja paindliku väliseelektronkihi tõttu muutubtuumamagnetresonantsi spekter vastavalt ümbritsevatele tingimustele, mistõttu saab seda kasutada keskkonna keemiliste tingimuste mõõtmiseks. Nii ontuumamagnetresonantsspektroskoopias võimalik eristada vees lahustunud ksenooni, hüdrofoobsetes lahustites lahustunud ksenooni ja teatud proteiinidega seotud ksenooni.[144][145]
Hüperpolariseeritud ksenooni saavad kasutadapinnateadlased. Tavaliselt on pindu tuumamagnetresonantsspektroskoopia abil raske iseloomustada, sest näidise pinnalt lähtuvad signaalid jäävad aine enda märksa arvukamate aatomituumade signaalide varju. Tahkete pindade tuumaspinne on aga võimalik valikuliselt polariseerida, kandes neile üle spinnide polarisatsiooni hüperpolariseeritud gaasiliselt ksenoonilt. See muudab pinnasignaalid piisavalt tugevaks, et neid mõõta ja eristab neid aine seest lähtuvatest signaalidest.[146][147]
Tuumafüüsikas kasutatakse ksenoonimullikambrites,[148] sondides ja muudes rakendustes, kus läheb vaja suuremolekulmassiga inertset ainet.Tuumarelva testimisel eraldub kõrvalsaadusena radioaktiivseid ioone ksenoon-133 ja ksenoon-135. Salajaste tuumakatsetuste kindlakstegemiseks mõõdetakse just nende isotoopide leidumust,[149] näiteksPõhja-Korea juhul.[150]
Ksenooniga töötava ioonmootori prototüübi testimine NASA laboratooriumis
Vedelat ksenooni kasutataksekalorimeetrites[151]gammakiirte mõõtmiseks, aga ka vahendina hüpoteetiliste nõrgalt vastastikmõjustuvate osakeste (WIMP) kindlakstegemiseks. Kui WIMP põrkab kokku ksenooni tuumaga, siis peaks sealt vabanema piisavalt energiat, et vallanduksidionisatsioon jastsintillatsioon. Vedel ksenoon sobib sellisteks katseteks oma suure tiheduse tõttu, mis muudab interaktsioonitumeainega tõenäolisemaks.
Ksenoon on eelistatud kütus kosmosesõidukiteioonmootorites, kuna sellel on omaaatommassi kohta madalionisatsioonipotentsiaal. Samuti on ksenoonil omadus säilitada kõrge rõhu all vedel olektoatemperatuurile lähedastel temperatuuridel, võimaldades samal ajal enda kiiret ja lihtsat tagasimuutmist gaasiks, et toita mootorit. Ksenooniinertsus tagab keskkonnasõbralikkuse ja kulutab ioonmootorit vähem kui näitekselavhõbe võitseesium. Esimest korda kasutati ksenooni 1970. aastatel satelliitide ioonmootorites.[152] Hiljem on ksenooni kasutatudNASA kosmosesondiDeep Space 1 jaEuroopa Kosmoseagentuuri satelliidiSMART-1[12] kütusena, samuti NASA kosmosesondiDawn kolme ioonmootori kütusena.[153]
Paljud hapnikku sisaldavad ksenooniühendid on oma tugevateoksüdeerivate omaduste tõttu mürgised. Samuti on nadplahvatusohtlikud, kuna neil on kalduvus laguneda elemendiliseks ksenooniks ja dihapnikuks O2, mille keemilised sidemed on palju tugevamad kui ksenooniühenditel.[158]
Gaasilist ksenooni võib julgelt säilitada standardtemperatuuri ja -rõhu juures tavalistes tihedalt suletud klaas- või metallanumates. Siiski tuleb tähele panna, et ksenoon lahustub enamikus plastidest ja kummis ning taoliste materjalidega suletud anumatest imbub see järk-järgult välja.[159] Ksenoon ise ei ole mürgine, kuigi ta lahustub veres ja kuulub nende väheste ainete hulka, mis suudavad läbidahematoentsefaalse barjääri. Seetõttu võib ta suurtes kogustes koos hapnikuga sisse hingatuna tekitada kerge või isegi täieliku anesteesia.[158]
Helikiirus gaasilises ksenoonis on 169 m/s, aeglasem kui õhus.[160] See on tingitud raskete ksenooni aatomite väiksemast keskmisest kiirusest võrreldeslämmastiku ja hapniku molekulidega. Seetõttu alandab ksenoon väljahingamiselkõnetrakti võnkesagedust, tekitades madalamatämbri. See efekt on vastupidineheeliumi tekitatavale efektile, mis muudab hääle kõrgemaks. Nii nagu heeliumgi, ei suuda ksenoon rahuldada keha hapnikuvajadust. Ksenoon on samaaegselt lihtne lämmatava toimega gaas ja lämmastikoksiidist tugevam anesteetik; seepärast on paljud õppeasutused keelanud füüsika ja keemia demonstratsioonide raames ksenooniga hääletriki tegemise. Kuna ksenoon on kallis, siis kasutatakse selle hääletriki jaoks enamasti odavamat gaasilistväävelheksafluoriidi, mille molekulmass on ksenoonile lähedane (väävelheksafluoriidil 146, ksenoonil 131) ja millel puudub anesteetiline toime.[161]
Tihedate gaaside ksenooni ja väävelheksafluoriidi sissehingamine on võimalik, kui neid hingata sisse gaasiseguna, kus on vähemalt 20% hapnikku. Ksenooni ja hapniku 80:20 segu kutsub siiski kiiresti esileüldanesteesiale omase teadvusetuse seisundi. Hingamisel segunevad eri tihedusega gaasid kiiresti ja tõhusalt, tuues kaasa raskemate gaaside väljutamise koos hapnikuga ning vältides nende kogunemist kopsudesse.[162] Suurte koguste raskete gaasidega kaasneb alati oht: see on ruumis nähtamatu ning kui inimene siseneb ruumi, mis on täidetud värvitu ja lõhnatu gaasiga, võib ta seda enese teadmata sisse hingata. Ksenooni kasutatakse harva nii suurtes kogustes, kuid kui ksenooni hoitakse ventileerimata ruumis, on see oht siiski olemas.[163]
↑Sanders, Robert D.; Ma, Daqing; Maze, Mervyn. Xenon: elemental anaesthesia in clinical practice. – British Medical Bulletin, Vol. 71 (2005), No. 1, pp. 115–135.
↑9,09,1Basov, N. G.; Danilychev, V. A.; Popov, Yu. M. Stimulated Emission in the Vacuum Ultraviolet Region. – Soviet Journal of Quantum Electronics, Vol. 1 (1971), No. 1, pp. 18–22.
↑Ramsay, W.; Travers, M. W. On the extraction from air of the companions of argon, and neon. – Report of the Meeting of the British Association for the Advancement of Science, 1898, p. 828.
↑The New International Encyclopædia. Dodd, Mead and Company, 1904, p. 906.
↑Ramsay, William. An Attempt to Estimate the Relative Amounts of Krypton and of Xenon in Atmospheric Air. – Proceedings of the Royal Society of London, Vol. 71 (1902), No. 467–476, pp. 421–426.
↑Paschotta, Rüdiger.Lamp-pumped lasers – Encyclopedia of Laser Physics and Technology, 2007. Vaadatud 12.09.2014.
↑Marx, Thomas; Schmidt, Michael; Schirmer, Uwe; Reinelt, Helmut.Xenon anesthesia – Journal of the Royal Society of Medicine, Vol. 93 (2000), pp. 513–517. Vaadatud 12.09.2014.
↑Bartlett, N.; Lohmann, D. H. Dioxygenyl hexafluoroplatinate (V), O2+[PtF6]–. – Proceedings of the Chemical Society, 1962, No. 3, p. 115.
↑Bartlett, N. Xenon hexafluoroplatinate (V) Xe+[PtF6]–. – Proceedings of the Chemical Society, 1962, No. 6, p. 218.
↑Graham, L.; Graudejus, O.; Jha, N. K.; Bartlett, N. Concerning the nature of XePtF6. – Coordination Chemistry Reviews, Vol. 197 (2000), No. 1, pp. 321–334.
↑Holleman, A. F.; Wiberg, E. Inorganic Chemistry. San Diego, Academic Press, 2001.
↑Steel, Joanna.Biography of Neil Bartlett College of Chemistry, University of California, Berkeley, 2007. Vaadatud 12.09.2014.
↑Caldwell, W. A.; Nguyen, J.; Pfrommer, B.; Louie, S.; Jeanloz, R. Structure, bonding and geochemistry of xenon at high pressures. – Science, Vol. 277 (1997), No. 5328, pp. 930–933.
↑Mahaffy, P. R.; Niemann, H. B.; Alpert, A.; Atreya, S. K.; Demick, J.; Donahue, T. M.; Harpold, D. N.; Owen, T. C. Noble gas abundance and isotope ratios in the atmosphere of Jupiter from the Galileo Probe Mass Spectrometer. – Journal of Geophysical Research, Vol. 105 (2000), No. E6, pp. 15061–15072.
↑Owen, Tobias; Mahaffy, Paul; Niemann, H. B.; Atreya, Sushil; Donahue, Thomas; Bar-Nun, Akiva; de Pater, Imke. A low-temperature origin for the planetesimals that formed Jupiter. – Nature, Vol. 402 (1999), No. 6759, pp. 269–270.
↑Sanloup, Chrystèle et al. Retention of Xenon in Quartz and Earth's Missing Xenon. – Science, Vol. 310 (2005), No. 5751, pp. 1174–1177.
↑Heymann, D.; Dziczkaniec, M. Xenon from intermediate zones of supernovae. – Proceedings 10th Lunar and Planetary Science Conference. March 19–23, 1979. Houston, Texas. Pergamon Press, 1979, pp. 1943–1959.
↑Beer, H.; Kaeppeler, F.; Reffo, G.; Venturini, G. Neutron capture cross-sections of stable xenon isotopes and their application in stellar nucleosynthesis. – Astrophysics and Space Science, Vol. 97, November 1983, No. 1, pp. 95–119.
↑Pignatari, M.; Gallino, R.; Straniero, O.; Davis, A. The origin of xenon trapped in presolar mainstream SiC grains. – Memorie della Societa Astronomica Italiana, Vol. 75 (2004), pp. 729–734.
↑Rajam, J. B. Atomic Physics. Delhi, S. Chand & Co, 1970.
↑Barabash, A. S. Average (Recommended) Half-Life Values for Two-Neutrino Double-Beta Decay. – Czechoslovak Journal of Physics, Vol. 52 (2002), No. 4, pp. 567–573.
↑Ackerman, N. Observation of Two-Neutrino Double-Beta Decay in ^{136}Xe with the EXO-200 Detector. – Physical Review Letters, Vol. 107 (2011), No. 21.
↑Otten, Ernst W. Take a breath of polarized noble gas. – Europhysics News, Vol. 35 (2004), No. 1, p. 16.
↑Ruset, C.; Ketel, S.; Hersman, F. W. Optical Pumping System Design for Large Production of Hyperpolarized129Xe. – Physical Review Letters, Vol. 96 (2006), No. 5, p. 053002.
↑Wolber, J.; Cherubini, A.; Leach, M. O.; Bifone, A. On the oxygenation-dependent129Xe t1 in blood. – NMR in Biomedicine, Vol. 13 (2000), No. 4, pp. 234–237.
↑Chann, B.; Nelson, I. A.; Anderson, L. W.; Driehuys, B.; Walker, T. G.129Xe-Xe molecular spin relaxation. – Physical Review Letters, Vol. 88 (2002), No. 11, pp. 113–201.
↑Schulthess, Gustav Konrad von; Smith, Hans-Jørgen; Pettersson, Holger; Allison, David John. The Encyclopaedia of Medical Imaging. Taylor & Francis, 1998, p. 194.
↑Warren, W. W.; Norberg, R. E. Nuclear Quadrupole Relaxation and Chemical Shift of Xe131 in Liquid and Solid Xenon. – Physical Review, Vol. 148 (1966), No. 1, pp. 402–412.
↑Hanford Becomes Operational The Manhattan Project: An Interactive History. U.S. Department of Energy, 2007. (Arhiveeritud archive.org poolt 12.10.2009)
↑Zahnle, Kevin J. Xenological constraints on the impact erosion of the early Martian atmosphere. – Journal of Geophysical Research, Vol. 98 (1993), No. E6, pp. 10899–10913.
↑Boulos, M. S.; Manuel, O.K. The xenon record of extinct radioactivities in the Earth. – Science, Vol. 174 (1971), No. 4016, pp. 1334–1336.
↑70,070,1Harding, Charlie; Johnson, David Arthur; Janes, Rob. Elements of thep block. Royal Society of Chemistry, 2002, pp. 93–94.
↑Liskow, Dean H.; Schaefer, Henry; Bagus, Paul S.; Liu, Bowen. Probable nonexistence of xenon monofluoride as a chemically bound species in the gas phase. – Journal of the American Chemical Society, Vol. 95 (1973), No. 12, pp. 4056–4057.
↑Weeks, James L.; Chernick, Cedric; Matheson, Max S. Photochemical Preparation of Xenon Difluoride. – ournal of the American Chemical Society, Vol. 84 (1962), No. 23, p. 4612.
↑Streng, L. V.; Streng, A. G. Formation of Xenon Difluoride from Xenon and Oxygen Difluoride or Fluorine in Pyrex Glass at Room Temperature. – Inorganic Chemistry, Vol. 4 (1965), No. 9, pp. 1370–1371.
↑Ogrin, Tomaz; Bohinc, Matej; Silvnik, Joze. Melting-point determinations of xenon difluoride-xenon tetrafluoride mixtures. – Journal of Chemical and Engineering Data, Vol. 18 (1973), No. 4, p. 402.
↑76,076,1Scott, Thomas; Eagleson, Mary.Xenon Compounds. – Concise encyclopedia chemistry. Wlater de Gruyter, 1994, p. 1183.
↑Proserpio, Davide M.; Hoffmann, Roald; Janda, Kenneth C. The xenon-chlorine conundrum: van der Waals complex or linear molecule? – Journal of the American Chemical Society, Vol. 113 (1991), No. 19, p. 7184.
↑Richardson, Nancy A.; Hall, Michael B. The potential energy surface of xenon dichloride. – The Journal of Physical Chemistry, Vol. 97 (1993), No. 42, p. 10952.
↑Brock, D.S..; Schrobilgen, G.J. Synthesis of the missing oxide of xenon, XeO2, and its implications for earth's missing xenon. – Journal of the American Chemical Society, Vol. 133 (2011), No. 16, pp. 6265–6269.
↑Zhou, M.; Zhao, Y.; Gong, Y.; Li, J. Formation and Characterization of the XeOO+ Cation in Solid Argon. – Journal of the American Chemical Society, Vol. 128 (2006), No. 8, pp. 2504–2505.
↑Smith, D. F. Xenon Oxyfluoride. – Science, Vol. 140 (1963), No. 3569, pp. 899–900.
↑Christe, K. O.; Dixon, D. A.; Sanders, C. P.; etc. On the Structure of the [XeOF5]− Anion and of Heptacoordinated Complex Fluorides Containing One or Two Highly Repulsive Ligands or Sterically Active Free Valence Electron Pairs. – Inorganic Chemistry, Vol. 34 (1995), No. 7, pp. 1868–1874.
↑Christe, K. O.; Schack, C. J.; Pilipovich, D. Chlorine trifluoride oxide. V. Complex formation with Lewis acids and bases. – Inorganic Chemistry, Vol. 11 (1972), No. 9, pp. 2205–2208.
↑Frohn, H.; Theißen, Michael. C6F5XeF, a versatile starting material in xenon–carbon chemistry. – Journal of Fluorine Chemistry, Vol. 125 (2004), No. 6, p. 981.
↑Goetschel, Charles T.; Loos, Karl R. Reaction of xenon with dioxygenyl tetrafluoroborate. Preparation of FXe-BF2. – Journal of the American Chemical Society, Vol. 94 (1972), No. 9, p. 3018
↑Gerber, R. B. Formation of novel rare-gas molecules in low-temperature matrices. – Annual Review of Physical Chemistry; vol. 55 (2004), No. 1, pp. 55–78.
↑Khriachtchev, Leonid; Isokoski, Karoliina; Cohen, Arik; Räsänen, Markku; Gerber, R. Benny. A Small Neutral Molecule with Two Noble-Gas Atoms: HXeOXeH. – Journal of the American Chemical Society, Vol. 130 (2008), No. 19, pp. 6114–6118.
↑Pettersson, Mika; Khriachtchev, Leonid; Lundell, Jan; Räsänen, Markku. A Chemical Compound Formed from Water and Xenon: HXeOH. – Journal of the American Chemical Society, Vol. 121 (1999), No. 50, pp. 11904–11905.
↑Pauling, Linus. A molecular theory of general anesthesia. – Science, Vol. 134 (1961), No. 3471, pp. 1328–1334.
↑Ikeda, Tomoko; Mae, Shinji; Yamamuro, Osamu; Matsuo, Takasuke; Ikeda, Susumu; Ibberson, Richard M. Distortion of Host Lattice in Clathrate Hydrate as a Function of Guest Molecule and Temperature. – Journal of Physical Chemistry A, Vol. 104 (2000), No. 46, pp. 10623–10630.
↑McKay, C. P.; Hand, K. P.; Doran, P. T.; Andersen, D. T.; Priscu, J. C. Clathrate formation and the fate of noble and biologically useful gases in Lake Vostok, Antarctica. – Geophysical Letters, Vol. 30 (2003), No. 13, p. 35.
↑Barrer, R. M.; Stuart, W. I. Non-Stoichiometric Clathrate of Water. – Proceedings of the Royal Society of London, Vol. 243 (1957), No. 1233, pp. 172–189.
↑Frunzi, Michael; Cross, R. James; Saunders, Martin. Effect of Xenon on Fullerene Reactions. – Journal of the American Chemical Society, Vol. 129 (2007), No. 43, pp. 13343–13346.
↑Silfvast, William Thomas.Laser Fundamentals. Cambridge University Press, 2004, p. 152.
↑Baltás, E.; Csoma, Z.; Bodai, L.; Ignácz, F.; Dobozy, A.; Kemény, L. A xenon-iodine electric discharge bactericidal lamp. – Technical Physics Letters, Vol. 29 (2003), No. 10, pp. 871–872.
↑Skeldon, M. D.; Saager, R.; Okishev, A.; Seka, W. Thermal distortions in laser-diode- and flash-lamp-pumped Nd:YLF laser rods. – LLE Review, Vol. 71 (1997), pp. 137–144.
↑Waymouth, John. Electric Discharge Lamps. M. I. T. Press, 1971.
↑Patel, C. K. N.; Bennett Jr., W. R.; Faust, W. L.; McFarlane, R. A. Infrared spectroscopy using stimulated emission techniques. – Physical Review Letters, Vol. 9 (1962), No. 3, pp. 102–104.
↑Patel, C. K. N.; Faust, W. L.; McFarlane, R. A. High gain gaseous (Xe-He) optical masers. – Applied Physics Letters, Vol. 1 (1962), No. 4, pp. 84–85.
↑Bennett Jr., W. R. Gaseous optical masers. – Applied Optics Supplement, Vol. 1 (1962), pp. 24–61.
↑Laser Output University of Waterloo (vaadatud 05.03.2015)
↑Baltás, E.; Csoma, Z.; Bodai, L.; Ignácz, F.; Dobozy, A.; Kemény, L. Treatment of atopic dermatitis with the xenon chloride excimer laser. – Journal of the European Academy of Dermatology and Venereology, Vol. 20 (2006), No. 6, pp. 657–660.
↑Jordan, Bryan D.; Wright, Elizabeth Laura.Xenon as an Anesthetic Agent. – AANA Journal, Vol. 78, October 2010, No. 5, pp. 390–391. (vaadatud 07.03.2015)
↑Nakata Y.; Goto, T.;, Niimi, Y., Morita, S. Cost analysis of xenon anesthesia: a comparison with nitrous oxide–isoflurane and nitrous oxide–sevoflurane anesthesia. – Journal of Clinical Anesthesiology, Vol. 11 (1999), No. 6, pp. 477–481.
↑Banks, P.; Franks, N. P.; Dickinson, R. Competitive inhibition at the glycine site of the N-methyl-D-aspartate receptor mediates xenon neuroprotection against hypoxia-ischemia. – Anesthesiology, Vol. 112 (2010), No. 3, pp. 614–622.
↑Ma, D.; Wilhelm, S.; Maze, M.; Franks, N. P. Neuroprotective and neurotoxic properties of the 'inert' gas, xenon. – British Journal of Anaesthesiology, Vol. 89 (2002), No. 5, pp. 739–746.
↑Nagata, A.; Nakao, S.; Nishizawa, N.; Masuzawa, M.; Inada, T. Murao, K.; Miyamoto, E.; Shing, K. Xenon inhibits but N(2)O enhances ketamine-induced c-Fos expression in the rat posterior cingulate and retrosplenial cortices. – Anesthesia & Analgesia, Vol. 92 (2001), No. 2, pp. 362–368.
↑Sakamoto, S.; Nakao, S.; Masuzawa, M.; Inada, T.; Maze, M.; Franks, N. P.; Shingu, K. The differential effects of nitrous oxide and xenon on extracellular dopamine levels in the rat nucleus accumbens: a microdialysis study. – Anesthesia and Analgesia, Vol. 103 (2006), No. 6, pp. 1459–1463.
↑Gruss, M.; Bushell, T. J.; Bright, D. P.; Lieb, W. R.; Mathie, A. Franks, N. P. Two-pore-domain K+ channels are a novel target for the anesthetic gases xenon, nitrous oxide, and cyclopropane. – Molecular Pharmacology, Vol. 65 (2004), No. 2, pp. 443–452.
↑Yamakura, T.; Harris, R. A. Effects of gaseous anesthetics nitrous oxide and xenon on ligand-gated ion channels. Comparison with isoflurane and ethanol. – Anesthesiology, Vol. 93 (2000), No. 4, pp. 1095–1101.
↑Rashid, M. H.; Furue, H.; Yoshimura, M.; Ueda, H. Tonic inhibitory role of alpha4beta2 subtype of nicotinic acetylcholine receptors on nociceptive transmission in the spinal cord in mice. – Pain, 125. väljaanne (2006), nr 1–2, lk 125–135.
↑Albert, M. S.; Balamore, D. Development of hyperpolarized noble gas MRI. – Nuclear Instruments and Methods in Physics Research, Vol. 402 (1998), No. 2–3, pp. 441–453.
↑Irion, Robert.Head Full of Xenon? – Science News, 23.03.1999 (vaadatud 07.03.2015)
↑Wolber, J.; Rowland, I. J.; Leach, M. O.; Bifone, A. Intravascular delivery of hyperpolarized 129Xenon for in vivo MRI. – Applied Magnetic Resonance, Vol. 15 (1998), No. 3–4, pp. 343–352.
↑Driehuys, B.; Möller, H.E.; Cleveland, Z.I.; Pollaro, J.; Hedlund, L.W. Pulmonary perfusion and xenon gas exchange in rats: MR imaging with intravenous injection of hyperpolarized 129Xe. – Radiology, Vol 252 (2009), No. 2, pp. 386–393.
↑Cleveland, Z.I.; Möller, H.E.; Hedlund, L.W.; Driehuys, B. Continuously infusing hyperpolarized 129Xe into flowing aqueous solutions using hydrophobic gas exchange membranes. – The Journal of Physical Chemistry, Vol. 113 (2009), No. 37, pp. 12489–12499.
↑Suzuki, T.; Koyama, H.; Sugimoto, M.; Uchida, I.; Mashimo, T. The diverse actions of volatile and gaseous anesthetics on human-cloned 5-hydroxytryptamine3 receptors expressed in Xenopus oocytes. – Anesthesiology, 96. väljaanne, (2002), nr 3, lk 669–704.
↑Breathe it in. – The Economist, 08.02.2014 (vaadatud 07.03.2015)
↑Luhmer, M.; Dejaegere, A.; Reisse, J. Interpretation of the solvent effect on the screening constant of Xe-129. – Magnetic Resonance in Chemistry, Vol. 27 (1989), No. 10, pp. 950.
↑Rubin, Seth M.; Spence, Megan M.; Goodson, Boyd M.; Wemmer, David E.; Pines, Alexander. Evidence of nonspecific surface interactions between laser-polarized xenon and myoglobin in solution. – Proceedings of the National Academy of Science USA, Vol. 97 (2000). No. 17, pp. 9472–9475.
↑Raftery, Daniel; MacNamara, Ernesto; Fisher, Gregory; Rice, Charles V.; Smith, Jay. Optical Pumping and Magic Angle Spinning: Sensitivity and Resolution Enhancement for Surface NMR Obtained with Laser-Polarized Xenon. – Journal of the American Chemical Society, Vol. 119 (1997), No. 37, p. 8746.
↑Gaede, H. C.; Song, Y. -Q.; Taylor, R. E.; Munson, E. J.; Reimer, J. A.; Pines, A. High-field cross polarization NMR from laser-polarized xenon to surface nuclei. – Applied Magnetic Resonance, Vol. 8 (1995), No. 3–4, p. 373.
↑Brazzle, J. D.; Dokmeci, M. R.; Mastrangelo, C. H. Modeling and Characterization of Sacrificial Polysilicon Etching Using Vapor-Phase Xenon Difluoride. – Proceedings 17th IEEE International Conference on Micro Electro Mechanical Systems (MEMS). Maastrict, Netherlands. 28.07.–01.08.1975, pp. 737–740.
↑Drenth, Jan; Mesters, Jeroen. The Solution of the Phase Problem by the Isomorphous Replacement Method. – Principles of Protein X-Ray Crystallography. New York, Springer, 2007, pp. 123–171.
↑LeBlanc, Adrian D.; Johnson, Philip C. The handling of xenon-133 in clinical studies. – Physics in Medicine and Biology, Vol. 16 (1971), No. 1, pp. 105–109.
↑169,44 m/s ksenoonis (temperatuuril 0°C ja rõhul 107 KPa) võrreldes 344 m/s õhusin air. Vaata: Vacek, V.; Hallewell, G.; Lindsay, S. Velocity of sound measurements in gaseous per-fluorocarbons and their mixtures. – Fluid Phase Equilibria, Vol. 185 (2001), No. 1–2, pp. 305–314.
↑Sprott, Julien C. Physics Demonstrations: A Sourcebook for Teachers of Physics. University of Wisconsin Press, 2006, pp. 144–146.
↑Yamaguchi, K.; Soejima, K.; Koda, E.; Sugiyama, N. Inhaling Gas With Different CT Densities Allows Detection of Abnormalities in the Lung Periphery of Patients With Smoking-Induced COPD. – Chest Journal, Vol. 51 (2001), No. 6, pp. 1907–1916.
